Erinevad väärtushinnangud – see on enese või ühine põhi, mis peab – see on tase, mis püsib – selle peale ehitatakse ja sealt kasvatakse edasi. Vanast välja ja edasi astununa, ehk Inimesena kasvanuna, tõstetakse energiat – põhi, mis peab, on algusest kõrgemal/ teisalt ka madalamal, sest üha enam on mõistmisi – tase, mis püsib, tähendab enamat, kui oli alguses. Kui, edasi kasvades, toimub uute piiride paika panemine või tahetakse muutust olevas ja tunded tulevad mängu, siis selle aja põhi ja tase on see, millel on peatuma jäädud – sellest allapoole enam ei laskuta – madalamat energiat ja väljendusi ei kasutata ning seda põhja/ taset lõhkuvat ei valita.
Perekonnas ja ka suguvõsas on vahel nii, et kõik need, kes on olemas, ei ole kõigi jaoks ühel ja samal moel olemas. Olijatel tehakse vahet – mõned on inimesed nii nagu inimesed ikka – erinevad küljed ja tegemised – on nii head, kui ka halba, kuid omasid ei jäeta – on sekeldusi ja lahkarvamusi, kuid kõik jäävad alles. Kuid siis on seal mõned, kellele valitakse vaadata Agressor – Ohver – Päästja rollidemudelist lähtuvalt – ei inimesena, vaid kindlas rollis olijana.
Selleks, et mudel oleks töökorras, on vaja teatud rollide esindajaid – neid, kes kokkuleppeliselt ja nõusoleku andnuna mahuvad nimetuse Ohver või Päästja alla, kuid, kes tegelikkuses valivad vahetada oma rolle ja vajadusel väljenduda Agressorina. Enamjaolt on olemas üks – nn peaagressor, kelle huvides mudel on loodud ja kelle tõde ning eesmärke see kannab – teised on sinna liidetud või liitunud.
Mudelis mängijad valivad näha teineteist inimestena, kellel küll on üksteisega vahetevahel raskusi ja erimeelsusi, kuid kõik on vajalikud ja kõigiga minnakse koos edasi. Kuid AOP rollidemudelis on olemas üks selle olulisim liige, kelle kohta samad võimalused ei kehti. Selleks, et mudel saaks olema, on vaja ühist vaenlast ehk Süüdlast, kelle pärast ja kelle tõttu. Mudeli looja ehk peaagressor nimetab Süüdlase. Vahel on see keegi kusagilt mujalt, kuid aegajalt valitakse selleks üks omade hulgast – keegi samast perekonnast/ samast suguvõsast.
See on keegi, kellega on mingi tunnetega seotud lugu pooleli jäänud – mõlemad on pretendeerinud ühele ja samale kohale, näinud ennast, ühes ja samas loos, ohvritena, tundnud ennast teise poolt vähendatutena ning tõenäoline on võimalus, et on toimunud ka teisendamine – on oldud ühe ja sama rollimudeli liikmed, milles peaagressor oli hoopis keegi teine, kuid siis loodi, enese tunnetega toime tulemiseks, selle sisse teine mudel, milles on võimalus saada pealiku ehk Ohverkesonagressori roll endale.
Sel moel oligi kord olnud ning see lugu jätkus, kui selle teise mudeli loojast sai uue aja mudeli Süüdlane – tolle aja lahendus kaotas aktuaalsuse, kui inimesed kasvasid ja asusid erinevatele teedele, kuid mälestused jäid ja omal moel mängiti alguse lugu edasi. See varjutas tagatausta ja määras paljutki. Kunagine allajääja, kes nägi ja koges ennast nii esimese, kui ka teise mudeli ohvrina, tahtis võimu ja kontrolli, et ise dikteerida ja määrata – olla tunnustatud Ohver, kuid tegelikkuses vajas ta kogemust, et tema on, vana aja mudeli peaagressor. Inimeste ja rollide piirid olid hägustunud – mäng oli saanud reaalsuseks ja eesmärk viidi täide – inimene kadus inimese kõrvalt – järele jäi Süüdlane.
Kui minna ajas tagasi ja vaadata mudelite loo algusesse, siis esimesena astus lavale – kahe õe mudel – teine õde sündis peale esimest – teine justkui vähendas esimest, sest oli tervem ja vajalik – poleks ju sündinud, kui esimesest oleks piisanud. Vanem õde tundis ennast viletsamana ja nägi ennast ohvrina – õde võttis temale kuuluva tähelepanu ja hoidmise ära. Mudel sai uue suuna ja sisu, kui õdedest said palju suurema verest punase mudeli osad – need, keda nimetati Vaenlasteks/ Süüdlasteks, kuid kes ise kogesid ennast Ohvritena, keda karistati, kellegi teise tegude eest.
Inimene, kes nimetab ennast Ohvriks, vajab süüdlast – seda, kelle pärast kõik valeks osutatu on olema saanud – tema vastu saab kasvatada viha, et suuta olla enesest suurem ja tulla toime ebaõiglusega. Ebaõigluse alla liigitatakse kõik see, mis on olnud vajalik, kuid millest ollakse ülekohtuselt ilma jäänud – seda ei ole saadud või see on ära võetud. Enesele vajaliku iseenda kaotuse näol on tegemist veel läbi elamata kriisiga - ei ole edasi astutud sellest kohast, kuhu kunagi jäädi siis, kui ei oldud nõus selle rolliga, kelleks oldi mingi ehmatava sündmuse/ otsuse tagajärjel nimetatud ja ei saadud tagasi seda iseennast Kes oli oldud. Tegemist on lapse tasandi ja vastutuse võtmise vältimisega.
Suureks kasvavad inimesed lubati kodumaale tagasi, kuid punane aeg oli jätnud nende sisse oma jälje. Alguse mudel jäi alles – see püsis varjudes ja andis tooni lugudes. Siberis olid mõlemad õed olnud Ohvrid, kuid vanas mudelis oli vaja rollid ära jaotada – kumbki ei soovinud lahti lasta Ohvri nimest – omal moel olid mõlemad õed ennast selle rolliga samastanud – põhjendus enesega toimunule - ja lisaks sellele kasutas üks õde seda, kui võimalust, et oma igapäevaelus toime tulla - abi ja toetuste küsimine riigilt ja töökohast.
Teisena sündinud õde sai lapsed ja moodustas ajas neist oma mudeli – seal oli ta Ohver, kelle lastest pidid saama päästjad, kuid kellest tegelikkuses said uute kannatuste eest vastutajad - süüdlased. See mudel ühendati alguse mudeliga 41 aastat tagasi. Õdede vahel sündis suur konflikt – mõlemad nägid ennast ohvrina, kuid ei toimunu eest vastutavatena – ühes olid nad ühel meelel – teine oli süüdlane.
Teisena sündinud õde soovis olla ainus ja õige Ohver – ta ootas lastelt kuulekust ja päästmist. Mina olin üks nendest – mina kogesin, et minule oli liiga tehtud – täiskasvanud ei vastutanud - ema oli see, kelle sammud ja teod olid muutnud minu maailma juba enne, kuid see, teoks tehtud otsus, et tädi on keelatud, ületas minu nõustumise/ allumise piirid – ema oli süüdi ja mina valisin selleks, et päästa ise ennast, päästa oma tädi – läbi aja tõendasin emale, et tädi on väärt ja on inimene. Ema valis osutada ainult vigadele ja valedele – ei ühelegi heale ega õigele omadusele, teole, väljendusele – tädi oli Süüdlane, kuid ei Inimene.
Mina ei jätnud tädi - alguses kasutasin valet ja varastasin raha, et sõita tema juurde. Hiljem olin vaba valima ja tädi jäi minu elus olulisimaks inimeseks - osaliseks kõigest ja osa saama igast tähtsamast sammust. Sama jagasin ka emaga, kuid ema ma ei valinud sel moel enese lähedale, sest ema valis, kui nad olid ühes ja samas kohas, sõdida tädiga rollide nimel - sellepärast, et vältida huvitavaid tagajärgi, tuli, minul ja hiljem ka minu lastel, valida - kes, kus, kuidas ja millal.
Tädi ei võtnud kunagi oma osa eest vastutust - ta ei näinud oma osa selles, kuidas õelapsed ja hiljem ka õe lapselapsed kandsid täiskasvanute tegude tagajärgi - vajaduste nimel vähendati olemas olevat. Tänaseks on tädi valinud mudelimaailma ja kindla rolli sellest ning allumise Ohverkesonagressorile - minu perekonnaga on selle valiku tagajärjel suhted katkestatud, sest me ei allunud mängule, vaid soovisime vabadust ja muutusi. Jep - nendega ei nõustutud.
Kus on sinna antakse lisa – viis erinevat, kuid peamiselt samade osalistega, AOP mudelit, millest sai ajas üks suur segadus ja milles süüdlased küll vahetusid, kuid sõelale jäi kolm peamist. Mudelid nende loomise järjekorras - ema ja tema õe oma – süüdlane oli teine, ema/ tema õe/ tema perekonna ja punase aja oma – süüdlane oli kindlaks määratud, ema ja tema laste oma – süüdlane vaheldus, minu ja minu õe oma – süüdlane vaheldus ning kõige lõpuks ühendas minu õde kõik mudelid üheks ja määras ühise süüdlase – see roll jäeti minule.
Mängijate jaoks kaotasin mina, Inimesena, väärtuse – minu olulisus seisnes oma rollis püsimises, sest see tagas vajaliku rollide jaotuse ja andis Ohverkesonagressorile turvatunde ja kõige üle kontrolli võimaluse. Selle jaoks, et paigas ja paigal püsiksin, kasutati erinevaid manipuleerimise vorme – info moonutamist, tähelepanu suunamist ja ühes kohas koos olles väga laia spektriga kohtlemist – põhja ei olnud – kõik oli lubatud.
Ei saa öelda, et ma ei oleks tajunud valet ega näinud vahet – inimeste sõnad ja teod ei läinud kokku – oli olemas siledam pealispind, mille pragudest paistsid teistsugused värvid ja sööstsid välja erinevad reaktsioonid. Mina ei olnud võrdne teistega - inimlikkus minu puhul ei kehtinud ja minu info nimetati valeks/ ebaoluliseks.
Tegemist oli vähendamisega – väärtusetuna näitamise ja kohtlemise aktid selleks, et tagada õigete rollide kandmine. Mina proovisin muuta ja näidata võimalusi, et olla nähtud ja kasvada mudelis inimesena, kuid see osutus võimatuks ülesandeks ja ka enese muutmine, et ulatuda teistsuguse rollini, ei viinud soovitud tulemuseni - õde lõpetas inimeste tasandil suhtlemise, et kindlustada enesele vajaliku rolli allesjäämine ja õukond ühines tema toetuseks.
Kõigile mudelimaailmadele on olnud ühine, et inimesed varjasid ja moonutasid infot, aegajalt esines agressiivseid hetki – kontrolliti rollide paika pidavust, prooviti vahetada rolli või välditi nende vahetust. Omane oli ka see, et ei tegeletud suhete kvaliteedi tõstmisega - enese areng ja iseenda tundmaõppimise vilju ei kasutatud ühise elu parandamise jaoks – inimesi võeti ja jäeti ning koheldi omanditena, kuid ei vabade hingedena. Mudelis seisab elu paigal - korratakse lugu ja sellepärast elasid kõik oma vaba inimese elu kusagil mujal – eraldi mängukaaslastest.
Kui osalised olid mingites kooslustes koos, siis mingil moel oli mudel kogu see aeg töös – mitte üks suhe, nendes mudelis osalejate vahel, ei ole olnud terve ega ole viidud seda sellisele tasemele, et inimene oleks tundnud ennas Inimesena hoituna ja mõistetuna – hirm, olla vale ja jääda enesele vajalikust ilma, tagas kuulekuse ja allumise ka siis, kui rollidemäng ei olnud pealispinnal aktiivne.
Olen teistest alati erinenud – olen ainsana rääkinud ausalt välja selle info, mis minu arust on tegelikult takistanud suhteid ja näidanud inimeste vahelisi vahesid ning lõhkunud tervikut. Seda nimetati süüdistamiseks – olin väidetavalt negatiivne ja ülekohtune. Mitte keegi ei valinud mõista - valiti vältida ja hukkamõista. Ma ei olnud ju mudelimaailma liider, vaid autsaider – see, kes oli süüdi - teisisõnu vastutav teiste tunnete ja neile osaks saanu eest - rollivahetus ei tulnud kõne allagi.
Hoolimata kõigest jätkasin oma kasvamise teed ja ajas settis välja oluline – minu sündimise eesmärk – olen oma suguvõsa kriisi-mänedžer. See on inimene, kes sünnib ülesandega tõsta oma suguvõsa energiat - ühendada möödunud ja tänase aja väärtushinnangud. Minu teekond ja erinevad huvitavad kogemused sellel on olnud õppetunnid selle jaoks, et ma kogeksin ise läbi selle, mis ei ole nii nagu on hea, õige ja vajalik suguvõsa kestmise ja kõrgema vibratsiooniga energia edasi viimise jaoks – möödunu ühendamiseks tulevikuga.
Olen tunnetanud ja töötanud kogutud info läbi ja lasknud oma lood lendu - lõin failid selleks, et mängus osalejad saaksid võimaluse mõista enese ja teiste mängitud lugu ning teha vahet endal, kui erinevate rollide esindajatel ja päris iseendal. Iga inimese tee on tema enda valida ja saatus enese luua.
Üleeile ja eile toimusid kaks tõsist eksamit – vana aeg ja mina kohtusime – mudelienergia proovis oma hambaid ja näitas enda tegelikku palet. Ma kõndisin sellest kõigest läbi ja olen oma järjekordsed eksamid sooritanud – kohtudes, enese kogemustega kaugemast ja lähemast minevikust – valisin vabaduse ja enese väärtuse. Mõistsin, et olen vaba – olen olemas, kuid ma ei pea kuuluma sisse ega vahele. Oluline olen mina ise – ei kindel roll, vaid iseenda olemas olemine – järgmine samm sünnib minust sinna, kuhu ise valin astuda.
Mõistsin, et kui ma läheksin ja osaleksin seal, kus on teised, kes mängivad edasi, siis ma annaksin oma panuse mudelimaailma energia alles hoidmiseks. Mõistsin, et kuigi tegu võib olla olulise koos olemisega ja inimesed näivad koos olevatena, siis tegelikult seni, kuni mudelimaailm on alles, siis see mõjutab kõike ja kõiki. Kui omad valivad teha vahe omade vahele ja nad ei ole tegelikkuses üks ning sõnad ja teod ei ole samad, siis ei pühitseta rõõmu ega toetata leinas, vaid hoitakse alles ja antakse edasi vana – ühise väärtushinnangud lähtuvad mudelimaailma rollide alleshoidmisest ja neisse nimetamise loogikast ning põhi on olematu – sõjas on kõik lubatud.
Vähendades seda teist, kes seismas samas, kuhu ka ise ollakse sündinud – näidates ja koheldes teda kindlas rollis olijana, kuid väärtusetu Inimesena - vähendatakse ise ennast. See tegevus lõhub tervikut ja see tähendab, et ei austata eelkäijaid, ei hinnata olijaid ega mõelda järeltulevate põlvede peale - see ei ole minu valik ega lähe kokku minu väärtushinnangutega - täna hommikul tõmbasin järjekordse selge piiri mudelimaailma ette - mina ei vali kaasa mängida suletud loos.
Marianne
07.05.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar