Iga inimene on leidnud ennast olukorrast, milles asjad ja lood ei lähe nii nagu tema on soovinud/ oodanud – tema teel on takistus ees. Takistus tähendab, et inimene ei saa minna edasi – talle näib, et tema ei saa jätkata protsessi ehk vaba/ soovitud kulgemist - selle asemel peab ta ootama/ peab rohkem panustama/ peab vastu võtma olemas oleva, sest on nii nagu on/ peab tunnistama enese piiratust – enese oskused/ ressursid/ lahendused ei ole piisavad, et ise ja koheselt, olukord ära lahendada – st teemat lõppenuks lugeda.
Iga inimene on leidnud ennast olukorrast, mis tähendab peatust – enne ei saa edasi astuda ja olukorda seljataha jätta, kui peab midagi/ kuidagi enesest lisaks andma/ veel kogema ja/ või lihtsalt ootama. See tähendab, et temal tuleb asetada ootele see eesmärk, mis näis käeulatuses olevat ja, mille poole ta kõndis, sest tal tuleb olla kohal ja keskenduda sellele, mis ja kuidas on – tegeleda vahetult reaalsusega.
Kui inimene tahab ikkagi seda, mida ta tahtis, kuigi talle saab selgeks, et Maailm ei allu tema kontrollile ega muuda ennast sobivaks või ei kao lihtsalt ära ja kedagi teist, tema asemele, ei ole ega tule, siis inimene ei taha seda infot näha ega kuulda. Inimene tunneb enese sees protesti, sest ta tõlgendab seda kogemust ülekohtusena ja talle liiga tegevana – temast ei piisa, tema on vähem, tema on viletsam, tema on väiksem, tema on jõuetu – ta näeb ja kogeb ennast Ohvrina, kes peab seda, mida ei taha – läbima protsessi ja tegema töö ära – viima alustatu/ temale jäetu lõpuni või järgmisesse faasi.
Kogemus, et ära ei saa minna, on inimese kasvamise koht – on olemas fakt, et ära ei saa minna, sest tegemist on vahetult inimesesse puutuvaga/ liituvaga ja/või inimene ise valis teha/ andis nõusoleku millegi tegemiseks/ milleski osalemiseks, kuid alles siis, kui ta koges füüsilisi/ vaimseid raskusi, selgus talle selle otsuse/ kohustuse hind – ta ei taha enam selles kohas edasi olla ja oma teekonda sel moel läbida – ta tahab teisiti, st lõpetada ja välja astuda, kuid ei saa – tuleb jätkata – inimesel tuleb valida, kuidas jätkata.
Pingeid loov peatus, mis näib justkui tulel küpsetamisena, ei ole tegelikult teekonna katkestus, vaid see on osa arengu protsessist – on antud võimalus muuta oma suhtumist – mõistmise, millisel kohal ja kuidas seistakse, vastu võtmiseks. Küsimus on selles, millise lahenduse ja, kelle mätta otsast vaadatuna, inimene edasiseks valib.
Kasvamise teekonda märgib vastuoluliste huvide konflikt inimese sees – on Mina ja on Mina Ise - inimene on olukorras, mille tema ise endale valis – temal tuleb see ära lahendada, kuid ta ei taha selle eest maksta – ta tahab vastutusest vabaks saada – seega on vaja kedagi teist, kes tunnistaks ennast süüdi/ näeks ennast kohustatuna olevat ja võtaks vastutuse toimuva eest endale - teeks ise töö ära - kuid tulemuse, inimese soovidele vastavalt, jätaks tolle kasutusse/ käsutada.
Sellise lahenduse ootus ja soov on Lapse rollist tulenevale õigusele rõhumine, kuid kuna olukord sellisel moel, nö iseenesest, enam ära ei lahene - selle asemel ollakse teadlikud, et enam abitu laps ei olda, siis on vaja teha samm vanast välja ja teel edasi - see vajab teadlikku otsust, et enam ei olda see, kes oldi, vaid ollakse see, kes ollakse olevas. Vahel ei taheta seda sammu astuda või tehakse küll samm ja siis tõmbutakse tagasi - valitakse tunded endale appi, et justkui pikendada oma lapsepõlve.
Selleks, et peatatud teekonnal ehk nö väljapääsuta olukorras edasi olla ja toime tulla, on vaja süüdlast ehk kedagi teist väljaspool ise ennast. Süüdlase olemas olemine annab võimaluse luua viha – viha energia aitab raskusega/ takistava elemendiga toime tulla – inimene mobiliseerib st ühendab ennast, et ületada ise ennast – vaja on ületada enese vastupanu iseendale - inimene peab, kuigi tema ei taha ja ta teab, et tema ei pea, kui tema ei taha.
Kuidas olukord ära lahendada, kui keegi teine ei tule ega päästa iseenda käest ära – tuleb vastu võtta otsus, kellena ollakse ja millise vastutuse ulatusega ollakse. Inimene, kes ei vali ennast mõista ega tegele enesega teadlikult, annab endale lahenduse – tema ise muudab ennast – tema valib olla TundeMina. TundeMina olemas olemine tähendab, et inimene, kes valis viha, ei valinud selgust, vaid valis seisundi – ta lõi ennast olema ega eraldanud ennast tundest.
Viha on abiks ja temast saab jõudu, kuid see ei ole hea pikemaajaline olemine – see on lõhkuv, vastu hakkav – purustavaks jõuks koondunud energia. See tähendab, et inimene ei taha vihaseks jääda, kuid kui ta ei oska ennast näha oma tundest eraldi, siis vajab ta lahendust välisest maailmast – samal moel nagu kunagi enne, kui ta oli laps ja vihastus, millegi peale või tõttu ja vanem tuli ning lahustas tunde teistsugusele olemisele tähelepanu suunates.
Sel moel ei õppinud laps ise ennast mõistma, vaid ta kasutas vajadusel vanema abi või leidis endale teistsugused lahendused siis, kui vanem enam ei tulnud või õigel moel ei vaadanud. See tähendab, et siis, kui tundeseisund kestab – vajab inimene oma tundele autorit ehk agressorit, kes justkui põhjustas sellise olukorra – sundis inimest tundma – tundena olema.
TundeMina vangis olevale inimesele on vaja seda teist, kelle vastu avalikult reageerida oma vihaga – see on lahendus, kuidas veenda ennast ja ka teisi, et tema on ohver. Teine annab põhjuse - valeks nimetatud küsimustega, valel moel kohal olemisega, valede tegevustega, valede otsustega, valede väärtushinnangutega või hoopiski tegevusetusega – ohvril on õigus ju enesekaitsele ja viha kasutamisele sellise ülekohtu vastu.
Tegelikult on tegemist katsega muuta ennast positiivseks/ iseendaks tagasi. Ohvri ehk lapse vaatenurk - mina ei ole süüdi selles, mis minuga toimub – järelikult mina ise ei saa midagi teha – vaja on teist, kes aitab lahendada st võtab koorma kanda - vaja on teist, kelle vastu laheneda st kellele koorem ära anda.
Negatiivnepositiivsus – TundeMina vangis olev inimene tahab, enese, kui tunde, muutmiseks, ennast teistsugusena kogeda – selleks on vaja eelnevale vastupidise kogemuse osaliseks saamist – Mind ei peatata/ Mina saan oma tahtmise/ Mina ei pea siis, kui Mina ei taha/ Mina ise saan hakkama/ Minust piisab/ Mina ise tulen toime/ Mina ise lahendan ära. Sel moel on tähelepanu suunatud iseenda jõule, tugevusele, võimalustele, ressurssidele – sellele iseendale, kes saab astuda edasi.
Tegelikkuses näeb see lahendus välja sellisena – Ohvrina olemiseks kasutab inimene manipuleerivat agressiivsust – kui ta leiab selle teise, kelle nimetab süüdlaseks ehk enese tunde autoriks, siis ta kasutab sõnu, hääletooni, kehakeelt, füüsilist jõudu, vaikimist, tähelepanu selleks, et teist allutada, muuta, muutuma sundida, vastu sõdima panna, vabandama kohustada – see on enese jõus veendumine – see on enese kehtestamine – see on moodus, kuidas inimene saab ise anda endale positiivse kogemuse.
Teise arvelt enese tõstmine tähendab kõikide osaliste vähendamist – ühes olemist ei kasutata enama loomiseks, vaid tunnete prügikastina. Negatiivse energia suurendamine/ suurenemine annab võimaluse elada tunne füüsiliselt läbi ja välja – see on võimalus, kuidas laheneda. Kuid sellise lahenduse valimine tähendab, et ei ole mõistetud enese osa loos – ei ole nähtud ega tunnistatud enese otsust ja enese teostust enese vajaduse rahuldamiseks.
Tundele orienteeritud maailmas inimene kaob/ inimene kaotatakse – näidatakse ja nähakse tunnet inimesest suuremana ja võimsamana. Ongi väga raske näha inimesena seda ja olla selle teise kõrval, kes on ise valinud endale tunde appi ja on samastanud ennast oma tundega ning usub, et tema tundeseisundi autor on keegi teine ning, kes ei vali mõista ega näha oma TundeMina tegude tagajärgi ja kõrval olijatele osaks saavat – see on laps, kes ei vastuta iseendaga seonduva ja enese tegude eest - tema moto on - tema ei pea siis, kui tema ei taha.
Mina ei ole Sina – Sinu tunne ei ole Mina ega Minu – Sinu tunne ei ole Sina – Sina ise valisid oma tunde selle jaoks, et aidata ise ennast. Ole enesest teadlik – tee vahet – eralda ennast tundest – näe ennast ise ja näita iseennast välja Inimesena.
Marianne
22.05.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar