Tutvustades, kedagi kellelegi, nimetatakse ära tema seotus iseendaga – Saa tuttavaks - tema on MINU ... . Nende sõnade mõte loob kahte ühendava sideme, mida inimene tõlgendab endale ja esitleb teistele – teine on minu, kui minu oma. Tegelikult on tegemist selle inimese, kui ühe tema rolli partneriga. See on rolliside, mis inimesi ühendab – kuid roll ei ole tervik – Inimene on – inimene võib ja saab valida, millist rolli ta kasutab/ loob ja kuidas ta selles väljendub.
Perre sündides ja inimest enese kõrvale valides ei mõelda tõsiselt ette, et see ühendus on ajutine – pigem loodetakse/ usutakse/ teatakse – see on igavene, sest uuesti valida ei saa/ siis ei pea valima/ uuesti alustama/ ilma jääma/ kaotama – ollakse Meie, kes jäävad kokku ja elavad ühes aegade lõpuni – just kidding.
Igas rollipaaris on koos sundus ja vabadus - tema peab, sest ta on minu ... – mina pean, sest olen tema ... – kuid, kui teine ei taha – oli ja enam ei taha – või siis, kui ise oldi, kuid ei olda enam nõus – siis ju ei pea. Kuidas siis, kui üks näeb, teab ja otsutab, et tema enam ei pea, lasta sellest, kes on Minu Oma, lahti – öelda justkui endast ära – kuidas kaotada enese nägu st oma roll – kuid tegelikult inimene ei kaota oma rolli – kui ta ei vali/ teda ei valita, siis ta ei loo ega väljendu selles rollis - kuid just see võibki näida enese surmana, sest tegemist on tähelepanu kaotusega või mis veel hullem – selle kvaliteedi ja tagasi/ vastu peegelduva muutusega.
Inimesele meeldivad illusioonid – pettekujutelmad sellest, kuidas ta tahab/ unistab või teab, et tal olemas olema peaks. See tähendab, et ta ei vali vaadata seda, mis ja kuidas on päriselt, vaid seda, mis ja kuidas miski kinnitab tema lootusi/ vajadusi – ta suunab oma tähelepanu sellele, mis peaks tagama temale vajaliku – ka mingile rollile ja ühendusele kellegagi – ta loob selle sideme elusaks – ta hoiab seda elavana oma tunneteenergia ja mõtete tööga üles haibituna.
Sel moel pigistab inimene oma silmad tõe ees kinni - minul on olemas see, mida minul ei ole – ei ole iseenda kontrollile alluvat Mina – teist inimest. Inimene hoiab kinni sellest, mida ta kardab kaotada – kuid selle hirmu olemas olemine näitab, et ta tegelikult juba kaotas selle. Näiline kinnihoidmine ehk rollisuhte külge klammerdumine on lahendus, kuidas enese sees oleva ja elava tundega mitte tegeleda. Kui enam ei ole ja ei saa, siis tuleb ju ära otsustada - KES ma olen, kui mina enam ei ole – mida see tähendab ja endaga kaasa toob – hirmu aitab alles hoida ja sammu takistab tegemast teadmatus - mida siis enam ei ole – mida siis enam ei saa, kui rolli ei ole/ ise ei vali/ sinna ei valita.
Inimese kõige esimene rollikonflikt ja enese kaotus on seotud Lapse rolliga – Mina olen Laps – see on kõikehõlmav samastamine – kõik taandub sellele – millisena saab olla, kuidas saab väljenduda, millise tähelepanu osaliseks saadakse ja siis kõik see, mida ja kuidas ei saada ja mida peab ka siis, kui ise ei taha või see teeb haiget.
Peamine, mis näitab ära rolli võimalused ja kvaliteedi, on tähelepanu – millisel kujul, millises suuruses, milliseks nimetavana see, kasvukeskkonnas ja ümbritsevate inimeste poolt edastatuna, olemas on. Laps näeb ja kogeb ennast, positiivsena või negatiivsena, vastavalt sellele, mida ja kuidas ta enda sees tunneb ja, millisena ise ennast näeb, kui ta kogeb, millise tagasiside ta enesele saab – kuidas Maailm teda vaatab ja talle vastab ning loomulikult see, millisena ta on kohustatud olema selle koosluse sees, millest ta on ja saab osa - reeglid ja ellujäämiseks vajalikud mehhanismid.
Laps saab olemas olla siis, kui temal on olemas Ema – see on füüsiline maailm ja teekond, kuidas laps sai olema. Selle jaoks, et laps elus püsiks, ei ole ema vaja – on vaja kedagi, kes on võtnud endale kohustuse kasvatada see laps üles. Laps ei mõista seda nüanssi – tema vajab oma Ema – seda inimest, kes teda valis ja temaga ühes olla tahab ning tema olemas olemist vajab ja selle ühenduse eest Last tänab. Laps soovib, et tema suhe emaga oleks tasakaalus – mõlemad tahavad/ vajavad/ annavad ühe palju ja samasuguse + märgiga.
Üsna pea avastab laps, et tema rollisuhe ei ole võrdne – ema ei püsi kogu see aeg Emana, vaid ta avaldub ja suhtleb lapsega ka teistsugustes rollides ning lisaks sellele saab ta olla ka teise lapse jaoks ema. See võib tähendada, et siis, kui Ema nö kaob, kaob ka Laps ära – enese Lapse rolliga samastanu ei tea Kes ta on, kui tal puudub põhiline rollipartner. Selline enese kadumine tähendab hirmu ellu jäämise pärast ja võitlust Ema tähelepanu nimel.
Tegelikkuses ju Lapse rollipartner ei kao - tegemist on tähelepanu muutuse või teisale pöördumisega või füüsilise kohaloleku puudumisega. See, et laps, enese sees, tõlgendab Ema kadumist enese kaotusena, viitab sellele, et tegemist on traumaatilise kogemusega – kusagil oli tõeliselt ehmatav hetk – see võis olla surmahirm või valu kogemus, kuid ka teadvustamine – ema, kui inimese, sisse nägemine – tema ausa ja ilma pealispinnata tõega kohtumine – Ema ei ole olemas.
Traumajälg ehk läbielamata kriis tähendab, et see hetk, mil lapse jaoks oluline tähelepanu, kui teise kohal olemise kinnitus, kadus, toimus enne, kui laps mõistis, et see side ei kao – mõistmine - mina OLEN LAPS – ei olnud kasvanud teadmiseni – MINA OLEN laps ja ... ja ... . Trauma tähendab, et laps vajab enese jaoks olulise seotuse ülekinnitamist, kvaliteetsena olemist – õiget ja õigena rolli kinnitavat tähelepanu – muidu teda ei ole/ ta ei tea Kes ta on.
Selle jaoks, et laps saaks kogemuse, kuidas tema ise saab, turvaliselt ja toetavalt, ennast luua parimana/ vabana/ positiivsena/ erinevana/ eksivana – on vaja sobiva rollipartneri olemas olemist. Perekonna, kui küpsetuskatla kogemus tähendab, et sellist sobivust ei ole ja enese jaoks sobivaks – rahu hoidvalt ja poolehoidu leidvalt – muuta ei ole võimalik.
Kus on sinna antakse lisa – lastesõim/ lasteaed/ kool/ õu/ suguvõsa – kõikjalt leidub kogemusi, kuidas ei saa, vaid peab elama/ olema/ toime tulema keskkonnas, mida ei saa muuta ja ühes inimestega, kellega puudub koos töö parema kasvukeskkonna ja koos olemise/ elamise nimel.
See tähendab, et lapseks olemisega on kaasnenud pikkaajaline kogemus, et oluliste suhete kvaliteeti ei saa parandada – teine pool ei ole huvitatud ega panusta suhte ja iseenda kvaliteeti ega kuula, mida lapsel on öelda ega jaga ka enese infot. Lapsel ei ole välja arenenud oskusi, kuidas konfliktsetes olukordades ja rollides ennast hoidvalt ja mõistvalt toime tulla. Ta on elanud ja kõndinud koos inimestega, kes on valinud oma tunnete, kui erinevate lugude ja olukordade lahendamiseks tunnetelahinguid, kuid ei ole kasutatud üksteist mõistvaid läbirääkimisi ega vastutuse võtnud inimeste selget ja ausat infovahetust.
See tähendab, et Laps, kes ei ole saanud olla ja luua ennast paremana – ei näe ega tea, et algus on tema enese sees – tema ise on enese looja ja temal on õigus valida endale rolle ja rollipartnereid ning neist ka ära öelda, kui need ei ole teda hoidvad ega austavad – ta ei pea selle jaoks, et ellu jääda, ennast müüma – nõustuma kohtade ja inimestega, kes valivad elada üksteist, kui Inimesi, vähendavatena ega vali teha eneste käitumises muutust – ei soovi kasvada teistsuguse võimaluse ja iseenda poole.
Inimene on üks huvitav mutukas, kes tahab seda, mida ja keda ta ei saa – EI käivitab temas jahtija, püüdja, päästja, ohvri, pugeja, enesemüüja, agressori. See tähendab, et kui on olemas keegi, kellega ta on seotud, kuid too teda üldse või enam ei taha ja on olemas miski, mida ta rollisuhtes kogeda ei saa või enam ei saa, siis ta püüdleb, kui janune, selle allika poole. Ta tahab kogeda ennast paremana/ ilusamana/ õigema iseendana/ täidetuna just sellises suhtes.
Jah – see on kunagine kriis uues kuues – võimalus, kuidas mõista ise ennast. Kuid seni, kuni tunde sisse ei ole astutud ja ise ennast ei ole valitud mõista, kestab mäng tähelepanu nimel edasi – inimene vaatab välja – ta näeb seal seda, mida ja kuidas ta ei saa ning otsib võimalusi sellise olukorra lahendamiseks – kuid ta ei vaata enese sisse ega vasta ausalt – miks on talle - seda inimest, kes teda ei taha või kes ei anna talle seda, mida ja kuidas ta soovib – vaja.
Lapsele on Ema vaja – talle on õige tähelepanuga vastajat vaja - sest talle on ise ennast vaja – vaja kogemust, et ta on hoitud, armastatud, vajalik ja ta tohib muutuda – Maailm ehk Ema ei kao ära – ei vaheta oma nägu – Laps jääb alles.
Inimene on mugav ja tal on kaasas nii enese, kuid ka eelnevate aja lugu – see tähendab, et sageli ta ei ole vaba – ta osaline kellegi Agressor-Ohver-Päästja mudelis ja on üsna tõenäoline, et ka tema ise on loonud endale oma mudeli(d). AOP mudelid on kindlate rollidega kooslused, mis on loodud selle jaoks, et enese tunnetega toime tuldaks, kuid tegelikkuses selleks, et nendega tegelema ei peaks. AOP on juhend, kuidas Maailm toimib ja mis on, kellegi ülesanne.
Seda mängu mängivad need, erinevas vanuses Lapsed, kes otsivad endale seda õiget Ema, kes nende tunnete, ehmatavate kogemuste ja läbielamata kriiside eest vastutuse võtaks – senikaua, kuni toda õiget ei ole, määravad nad selleks ühe eneste hulgast ja nimetavad ta Süüdlaseks. Jah, ka päriselu ema võib ja saab valida olla Ohver ja Päästja, kuid ei see, kes on Süüdlane – valede kogemuste/ tulemuste/ tunnete põhjustaja – selleks saab ta nimetada oma lapse, mehe, riigi, juhused, kuid ka nt õe. Selle sama otsuse saab teha ka laps, kes näeb oma emas Süüdlast, kuid ei Inimest.
Lapsed, kes on kogenud ülekohut ja saanud haiget ning näevad ennast Ohvritena, vajavad Päästjat – Ema aseainet – see on AOP mudelis see Laps, kes annab teistele lastele, enese arvelt, seda ja selle, mida nood ise ei saa – kuid tegelikkuses võtab neilt vastutuse, kui kannab neid ajal, mil annab neile selle, mida teised tegelikkuses ise saaksid, kuid ei vali seda teha/ selle eest maksta. Jah, ka selle rolli võib päriselu ema endale valida/ tunda olevat kohustatud seda kandma – samastada enese, kui Ohvri, kannatused oma lastega – läbi oma laste saab ta võimaluse päästa ise ennast. Kuid see roll ei täida ei Last ega ema, vaid viib vihani ja oma isiklike või mudeli laste süüdistamiseni – nood kasutavad teda ära.
Kõiki mängijaid ja sealhulgas ka süüdlast ühendavaks teguriks on see, et nad ei ole enese otsuste, valikute ja sammude eest vastutuse võtjad – nad on ühes, nö metsa läinud, keskkonnas koos kasvanud/ elanud/ toimetanud – nad on kõik olnud osalised selles, mis ja kuidas on olnud ning olema saanud – nad on olnud osa ja loonud enesest midagi sellist, mida nad ei väärtusta ega hinda – nad peavad osalema ja jätkama, sest nad ei saa teisiti – nad on – see on MINU - rollisidemetega seotud – kuid see mäng on pealispind, mis varjab ära tegelikkuse – iga osaleja sammud sellel teel.
Ei saa öelda, et mängijad ennast väga hästi ja õnnelikult tunneksid – aegajalt nad proovivad eneses selgust saada – ühendada MINU rolli enese, kui tervikuga – nad proovivad muuta oma elu sellega, et nad soovivad muutust keskkonnas, kuid sageli näeb see välja tunnetekarusellina, sest kahekordsed rollid on ju olemas ega kao kusagile – nad ei mõtle, kuidas oma rolli paremini lahendada, kuidas selles rollis iseendana kasvada – neile tundub, et ainus võimalus on ennast muuta – see tähendab mudelimaailma rolli vahetada.
Kui mängus osalejad elavad oma muutuvat ja huvitavat elu mujal ning kokku saadakse siis, kui peab, siis see on justkui ühendavate rollide suhtlus – kuid tegelikkuses pealispind, sest selle saavutamiseks toimub enese üles boostimine – teen ära, kannatan ära – kord kuus, kvartalis tulen selle või tollega toime.
Pingete ja vastuolude vältimiseks on teada teemad, mida saab puudutada ja valdkonnad, milles ei saa vestelda – valede ja vaikuste taustal on tegemist põhimõtete, väärtuste ja hinnangute erinevusega ning vanade haavade olemas olemisega. See tähendab, et koos ollakse füüsiliselt, kuid ei vaimselt - st Inimestena - kasvades.
Mudelimaailmale on iseloomulik, et inimeste vaimne tervis saab kannatada - manipuleerimine infoga, rollide nimel ja nende vastu, tagab selle, et ei olda ausad ega sõna pidavad - on hirm olla vale, sest kunagi ei tea, mis ja kuidas võib ja saab järgmisena valeks osutuda ning ei ole teada, mis selle tagajärjel ära kaob.
Inimene ei ole teele asunud lihtsalt niisama – tal on oma ülesanded kaasas – tal tuleb iseendaga tegeleda ja kohtuda. Tema elus on survet ja agressoreid, mis panevad teda liikuma – ei lase vaikelu elada – teekond läheb läbi iseenda enese poole ja loomulikult tähendab see seda, et tuleb minna tagasi enese algusesse ja mõista enese, kui Lapse lugu.
Andke mulle võimalus olla Laps – olla hoitud – saada õige tähelepanu osaliseks – kuid jama ei oleks, kui see kõik oleks olemas olnud – just sellepärast saavadki olema täpselt samad tingimused, et just sellest samast ennast läbi närida. See tähendab, et tuleb teha vahet iseendal kui erinevatel rollidel ja inimesel, kui tervikul, kelle väljenduse võimalused need rollid on ning mudelimaailmal ja pärismaailmal. Tuleb lõpetada mängimine ja astuda teadlikult mängust välja.
Marianne
29.05.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar