Inimene suhtleb iseendaga - siis, kui ta kogeb elavnenud tunnet enese sees, tähendab see seda, et – äsja midagi muutus/ selles hetkes midagi selgus – korduv tunne on enese reaktsioon kunagise lahenduse/ otsuse täitmiseks. Korduv tunne näitab, et aegu tagasi oli olnud oluline hetk, mil siis, kui esimesel/ teisel korral kogeti, tehti peatus – sest vaja oli ära otsustada – kas midagi peab tegema ja kuidas tuleb teha. Korduv tunne on võimalus ennast ajakohastada – tänasega kooskõlla viia.
Kui laps kogeb enese jaoks mõistetamatut või ebameeldivat, siis ta vaeb kahe poole vahel – on ohutu pool ja on eluohtlik pool. Mida väiksem on laps seda eluohtlikumad uued ja ehmatavad olukorrad tunduvad. Eemaldumine on ohtlik/ eraldumine on ohtlik/ teise negatiivsed tunded on ohtlikud/ teise EI on ohtlik/ teise füüsilised väljendused on ohtlikud/ teise vaikimine on ohtlik/ teise poolt teostatud ignoreerimine on ohtlik. Teise inimese muutus ja muudatused on ohtlikud, sest see tähendab, et kaovad võimalused, ressursid, ühendus – laps ise ei saa lahendada – tema on vähem ja jääb alla – teda ei võeta tõsiselt.
Laps reageerib erinevatele olukordadele erinevate tunnetega – see on võimete- ja eakohane info edastus – Mina vajan/ tunnen/ soovin/ ei taha - Sinu käitumine/ valik/ otsus ei ole sobib ega arvestav – muuda oma käitumist/ valikut/ olukorda/ keskkonda. Muudatuse kiirus ja teostuse kvaliteet annavad lapsele teada, kui oluline ta teisele on – teise samm on ühendatud turvatunde, armastuse, hoidmise ja eluks oluliste vajaduste täitmistega.
Vanema jaoks on laps enese laiendatud Mina, kes allub/ kuuletub/ on õige selle jaoks ja pärast, et vanem saaks elada oma mullis ja olla nn iseendana – iseendaga toime tulevana. Lapse tunded ei pruugi panna vanemat peatuma ja mõtlema enese üle – et kuidas oli lapsel teda kogeda ja ka selle üle, et vanemana saab ta olla ja väljenduda erinevalt – lapsele sobivalt ja vajaminevalt. Vanem sooritab oma kohustuse – kasvatab lapse üles enese võimete, oskuste ja tahtmiste kohaselt.
Vanema, teekonnal lapsevanemana, kõige suuremaks proovikiviks on tema enese tunded, mis edastavad info tema enda ja temaga seonduva kohta ning loomulikult ka lapse tunded – nii iseenda, kui vanema ja ümbritseva maailma kohta. Seades esimesele kohale enese tunded ei ole eesmärgiks kasvatada Inimest, vaid tunnetesõjas osalejat - järgides enese tundeid ei ole eesmärgiks kasvada Inimesena, vaid olla tunnetesõja eest pakku pääseda püüdja.
Tunnetesõjas osalejad ehk Agressor-Ohver-Päästja mudelis mängijad ei kuula ega näe teise poolt edastatud infot – nemad kuulevad ja näevad Maailma ning tõlgendavad iseennast ja teist, enese kõrval, läbi oma tunnete. Nad ei jaga enese kohta selget ja üheselt paikapidavat ning mõistetavat infot – nad väljenduvad avalike ja varjatud tunnetena – nende pealispind ja sisu ei lähe omavahel kokku – see ilmneb siis, kui sisemine katel üle keeb.
Me kõik tuleme oma lapsepõlvest ja meiega on kaasas kogemused, milles meie jaoks olulist infot eirati – meid ei mõistetud/ meiega ei arvestatud/ meid justkui ei kuulatud ega nähtud - ja mis veel olulisem – meie info väideti valeks/ ebaoluliseks ja meid sunniti seda muutma/ tagasi võtma – kellegi teise arvamus/ oletus/ ettekujutus nimetati ja/ või sunniti meie omaks.
Just neist aegadest räägivad meile meie tunded – samasuguses olukorras, sarnases situatsioonis avaldub tunne, et saaksime teha tööd iseendaga – mida ja kuidas möödunus ei saanud – mida ja kuidas möödunus pidi – mida ja kuidas olevas vajame – mis ja kuidas olevas paika peab. See on võimalus, enese jaoks ja pärast, et saaksime otsustada ja tegutseda – mõista enese lugu ja vajadusel edastada oma selge info oleva aja võimaluste ja teadmistega.
Millegipärast me ei vali seda võimalust näha kingitusena – tunnetesõjas osaleja näeb ja kogeb enese, möödunust kaasakõndinud, tunnet ülekohtuna – ta valib haiget saanud ja solvunud lapse reaktsiooni – keegi teine peab loo korda tegema – keegi teine peab olema süüdlane – keegi teine peab olema tema tunde autoriks. Laps näeb enese valu, kunagiste soovide eiramist, kunagiste vajaduste täitmata jätmist - tema tunne on ajas ainult suurenenud – kõik kordused on seda kasvatanud. Ta tunneb endas ja vaatab välja – ta ei võta ise ennast vastu – ega ava ennast iseendale – ta ei mõista enese lugu.
Marianne
23.05.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar