Need lapsed, kellel on puudu jäänud turvaline ja hoidev Mina enese kõrvalt ja, kes on kasutanud tunde, kui iseenda, muutmiseks teisi lahendusi ( nt peaga vastu põrandat tagumine, näpu imemine, enese rahuldamine, sundliigutused/ tegevused, söömine, löömine jne) on sageli ka need, kes valivad võimaluse korral osaleda Agressor-Ohver-Päästja rollidemudelis – selle mudeli ülesandeks on mudelis osaleja(te) tunnete muutmine talutavateks kogemusteks.
Mudelimaailm püsib elus tänu nendele, kes vajavad enese laiendatud Mina – kedagi/ midagi teist enese tunnetega toime tulemise jaoks. Siis, kui oldi enese alguses, vajati tuge ja mõistmist – et see Mina, kes oli väljas, oleks olemas õigel moel – aitaks lahendada ja laheneda. Väline Mina oli oluline täiskasvanu – see oli inimene, kellega laps oli ennast samastanud – too oli reageerinud vajalikul moel – tulnud, aidanud ja lahendanud siis, kui laps ise ei saanud – lapse soov/ vajadus/ tahe oli pannud teise inimese, lapsele vajalikul moel, tegutsema/ väljenduma.
Jah, ajas on nii, et mida rohkem laps saab ise olema, seda enam ta eraldab ennast sellest, kes ei ole olnud kunagi tema Mina. Läbida tuleb erinevad arenguetapid ja kasvufaasid, mis viivad selleni, et kahele inimesele on täiesti selge, et nemad ei ole enam üks ja seesama – sama teekond nagu lapsel, tuleb kõndida ära ka tema vanemal – tuleb lahutada ennast teisest ja näha ise ennast täiesti eraldi olevana – vanema/ lapse roll on ainult üks võimalus, mida saab erineval moel lahendada, kuid see ei ole iseenda tervik.
Lapsed, kes viiakse keskkonda ja kes elavad sellises keskkonnas, mis ei ole toetav, hoidev ja arvestav, vajavad samal moel välist Mina, kes on lapsest suurem, tugevam, teadjam jne, kui need teised, kellele on antud selline kasvukeskkond ja lähedane. Lapsed, kes ise veel ei oska ja näevad, et nemad ise ei saa, on Elu poolt kõrvetada saanud lapsed, kes leiavad lahenduse – nad kasutavad seda/mida, kes on käepärast – seda teist, kes on enese kõrval. Seda teist last, kes on vähem, kes allub või kes on ka ise valinud sellise lahenduse.
Lapsed on loovad ja leidlikud – nad otsivad väljapääsu, kuid ega töötavad lahendused sünni ainult õhust – lapsed matkivad eeskujusid või nad juba on Agressor- Ohver-Päästja mudelis osalejad – neid on liidetud sinna oma vanemate/ perekonna/ suguvõsa poolt. Nad lihtsalt kasutavad sedasama lahendust ka teistes kohtades, kus tuleb ette situatsioone, millega nad toime ei tule – siis, kui tunded takistavad kohanemast arengust lähtuvaga ja/ või siis, kui muutused nende elus toimuvad ette hoitamata ja/ või siis, kui nad kogevad füüsilist/ vaimset vägivalda – nende piire ületatakse.
Üks on ühene – nad ei ole tulnud toime sellega, mis neile osaks saab – nad ei ole olnud valmis selliseks kogemuseks – sellel hetkel ja/ või sellele järgnevalt on neil olnud vaja kõrvale enamat, kui ise on oldud. Kuid olev väljas ja olev sees ei olnud samal tasemel – see oli olnud vastu olemine – kui ei saa, kuid peab, siis tuleb otsustada. Laps reageerib – tunne on lapse/ inimese väljendusvahend – laps loob ennast tundeenergiana, sest ja siis kui tal on olemas mingi eesmärk/ ülesanne, miks ta seda teeb – on vajadus.
Kasutades iseenda energiat loob laps ennast olema, kuid ta ei tea, kellena ega miks ta sellist lahendust esimesel korral kasutas. Ta ei mõista, mida ta tahtis saada/ mida ta vajas – millist lisa ta enese „suuremalt” Minalt ootas. Oli see kindluse või turvatunde või hoidmise vajadus või ehmatus ja hirm enese pärast või nälg/ janu/ palavus/ külmus/ igavus – mis iganes – kasvõi sügamise või liigutamise või arenemise soov.
Kui laps ise ei saanud, siis oli vaja seda teist, kes lahendaks lapse loo ära. Ilma selle teiseta oli laps see KES - kellel ei olnud, kes ei saanud, kes pidi - olema endisest/ senisest ettekujutusest teistsugune. Loomulikult tähendas selline hetk segadust ja mõistmatust – laps vaatas enese ümber, keda ja kuidas kutsuda - ta tahtis ennast tagasi.
Lapse edasine tee ja valik lähtus sellest, kuidas ja millisena ta nn enda tagasi sai – milline oli see hind, mille ta maksis, kui teine tuli ja lahendas – kuidas ja millise tundega lapsele reageeriti – tähelepanul oli oma hind.
Mida suuremaks laps kasvab seda rohkem kohtab ta piiride seadmist – selgub, et ei oldagi teisega üks ja ei tahetagi olla kõiges teisega üks – lapse tahtmine ei ole kooskõlas välisega ja vastupidi ka – kõike ei saa, kõike ei pea ja midagi peab, midagi tuleb – tuleb arvestada iseendaga, teistega ja piiridega.
Inimese kasvamine on lahing erinevate piiridega – kas need peavad, miks need olemas olema peavad, kuidas neid vältida/ kustutada/ kasutada – kas ja kuidas teha enese tahe teise omaks või mõista ja arvestada teise piiriga. Loomulikult tähendab see ka enese piiride tundma õppimist – enese nähtavaks tegemist ja piiride ette panemist sellele – kes, mis ja kuidas on vale enese jaoks.
Üsna varakult õpib laps selgeks, et vastutust, enese eest, saab jagada – kõike seda, mida ja kuidas tema ei taha/ ei viitsi/ ei oska/ ise ei vali – ei peagi, sest osa võib kõrvale jätta – täiskasvanu teeb ise ära. Sama lahendus kehtib segadusega enese sees - laps, kes ise on loonud ennast olema tundena ja ei taha ennast sellisena – vajab seda teist, kes vabastab teda tundest – suunab tema tähelepanu teisale/ näeb teda teistsugusena - laps kogeb ennast teistsugusena ja loob ennast teisena. Tähele panemises on „võlu” jõud ja võim – kuid see tähendab ka tähelepanust sõltuvusse jäämist.
Teadlik vanem näitab/ toetab last tema teekonnal iseenda sisse ja tundest läbi ning erinevate võimaluste leidmisel, millisena võib ja saab ennast luua – laps ise valib – vanem tuletab veel meelde, et iseenda valiku tagajärjed jäävad lapse kanda. Mudelimaailmas peab laps olema õige - ei iseendana, vaid Ohvri ehk mudelimaailma agressori pärast ning lapsele jäetud rolli jaoks õigena – Ohverkesonagressor näitab, millisena tuleb olla ja ka tema meenutab, et tagajärjed jäävad lapse kanda, kuid selles mängus on ta teise inimese tunnete eest vastutaja.
Mudelimaailmas osalejana näeb ja õpib laps, et lahendus ja võti on teises – väikese lapse puhul on see moodus mõistetav ja mingites piirides andeks antav, kuid kui samal moel valib täiskasvanu, siis see ei ole hea ega õige – siis see on laps, kes on suureks kasvanud ning kellel on täiskasvanu kohustused ja vastutus, kuid, kes jätab enese tagajärjed, kellelegi teisele.
Erinevus teadlikuma Mina ja Mudelimaailma vahel on selles, et teadlik otsib ja näitab lahendust, et laps mõistaks ise ennast – tema on iseenda autor – ja seega - olukorra eest vastutaja – lahendus on temas. Mudelimaailmas ei lahendata tunnet ära – kuna tunnet välditakse, sest keeldutakse kogemast ja nägemast ennast "valena" - siis seda ei päästeta vabaks ja seega ei saa ka mängijad oma tunnetest vabaks.
Salatud, peidetud ja halvaks nimetatud tunded on kui kuum kartul, mis kõrvetab ja selletõttu proovitakse visata seda, kellelegi teisele, et nimetada tunne teise omaks. Sellised tunded on kui paha ja määriv hais, mis sunnib teisi tunde tundjast eemale astuma ja/ või tema jaoks õigena olema ja/ või tunnete autoriks nimetatut süüdlast eneste hulgast välja lükkama.
Mudelimaailm on teatud hulk inimesi, kes on mängimiseks nimetatud kindlatesse/ vahetatavatesse rollidesse ja keda hoiab ühes ühine eesmärk – inimesed toidavad mudelit oma energiaga – nad loovad ennast sealsetesse rollidesse, sest neile on seda enese laiendatud Mina vaja. Nad ei mõista, et see seal ei ole päris elu – nemad ei kasva seal edasi Inimesena – nad kordavad töötavat lahendust, kui omavad, väldivad, jahivad õigeid/ valesid rolle. Need on rollid, mille õigused, sisu ja omaniku jooned on täpselt ette antud – reeglid on mängijatel selged.
Mudelimaailmas mängijad on need, kelle sees on mõtte krambid. Krampis mõtte taga on tunne, millele pole antud nime ega ole arusaadud põhjusest, miks tunne valiti, mida tunne võimaldas, mille jaoks tunnet kasutati või ei ole valitud selle tunde sisse astuda – kui ollakse Ohver, siis enese vale tunne ei ole enese oma.
Kui inimene kogeb tema tahetele allumatut reaktsiooni – tunnet, mis takistab tema olemist – ta on mingisugusena, kuid ei sellisena nagu ta sooviks olla/ hetk tagasi oli. Kui inimene, kes tahab ise ennast tagasi, siis sirutub tema tähelepanu lahenduse järele, mida ta on kasutanud/ talle on õpetatud – ta vajab teist inimest, kes reageerib teda ära muutvalt või ta vajab seda ainet/ tegevust, mis muudab teda.
See on muster – teatud ühenduste jada, mis tõestab, et laps ise ei ole ennast muutnud, vaid keegi teine/ miski muu on seda teinud – laps teeb selle teise kukil oma sammud kaasa ja voila´ - teema on lahenenud, kuid tema jälgi ei ole näha. Senikaua kuni inimene usub, et teine inimene/ tegevus/ asi muudab teda ära, tähendab see seda, et kõige all on uskumus – teise sõna, tegu, otsus, tähelepanu, eiramine suudavad muuta teda teiseks.
Mõttekramp tähendab, et tundel ei ole põhjust ega nime, kuid inimene on uudishimulik ja ta otsib vastuseid – ta loob endale olukorra, kus kunagine hetk kordub, selle jaoks, et leida vastused – näha enese sisse ja mustrite taha – ta otsib teed välja ja edasi – teised aitavad teda – Ohverkesonagressor teeb kõik endast oleneva, et inimene alustaks teed enese poole.
Mängumaailmas tundub selline lahenduse käik elu lõpetavana – inimene ei saa enesele vajaminevat rolli, kui iseennast kätte – tema peab olema süüdlane. Mängumaailm näeb ja näitab inimest Valena – sellena, kes ta ei näi olevat Inimesena, vaid sellisena, keda on mudelile vaja. See on õppimise koht – Kes ja milline on Inimene ise ja enese sees – miks ta usub peegleid, mis ei peegelda teda sellisena, kes ta on, vaid sellisena nagu ta ei taha olla – olla see osa iseendast, mille ta on nimetanud valeks, tumedaks, inetuks – inimene ei ole võtnud ise ennast vastu.
Olles tervik – on kõik see, mis ollakse ise - enese erinevad osad/ näod/ väljendused – samal moel, nagu ollakse valgus, ollakse ka pimedus – värvid, iseloomustamine ja nimetamine on enese jagamine osadeks – Mina ei tohi/ ei saa olla see ja selline, sest Mina pean olema see ja selline – enese kogemused, õppetunnid, üle elamised – karistused ja ilma jäämised – enese tagajärjed, kuid mitte alati – mudelimaailmas osaledes võetakse enese kanda ka teis(t)e tee(d) ja tunded.
Oluline on mõistmine - tundeid tundev teine ei ole Mina ja teise tunne ei ole minu – mina olen Mina - iseendana - tervikuna. Mina olen täiskasvanu, kes on teadlik iseendast ja on võtnud vastutuse enese sammude eest.
Marianne
13.05.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar