teisipäev, 21. mai 2024

Elulised teemad XXI - Valgeks värvitud vale



Vahel öeldakse, et kasutati valget valet – valgeks nimetatakse seda valet, mis näib olevat õigustatud – see näis tegevat head või hoidis, väidetavalt, midagi/ millegi ära. Sageli peetakse õigeks valetada, et säästa inimest kogemusest - enese tunnetega kohtumisest. Usutakse, et, kui ei teata kõike või mingit osa, siis on parem ja kergem – inimese kannatused/ üleelamised jäävad olemata.

Inimene kasutab valgeks värvitud valet ka iseenda pärast ja jaoks. Inimene valib valetada temale osaks saava tähelepanu pärast. Kui inimene teab ja tunneb, et tema enam ei taha/ ei vali ja/ või teab, et tema nüüd tahab/ valib, kuid seda otsust ausalt välja ei ütle – ennast, iseendana, nähtavaks ei tee - siis kasutab ta valgeks värvitud valet – näitab välja/ näitleb ette põhjuse, mis on otsust toetav - aktsepteeritav sel moel, et olemas olev, harjumuspärane ja iseenda kui rolli jaoks vajalik/ rolli eest saadav, tähelepanu säilib.

Lapseks olemise aeg on ettenähtud erinevateks proovimisteks ja katsetamisteks – iseenda kogemiseks erinevalt, et õppida ise ennast tundma ja väljendama ning enesest looma. Selle eesmärgi täitmise jaoks tema ise valib ja tema jaoks valitakse, kuid sageli unustatakse sellel teel ära see, et tegemist on proovimiste ja katsetamistega, mitte tõsise – igavesti kestva - pühendumisega. Muutlikku meelt peetakse miinuseks ja pooleli jätmist nõrkuse tunnuseks ehk heitlikkuseks, sest selles ei nähta teekonda ja kasvu inimesena.

Laps püüdleb enese poole – kui ta ütleb, et tema enam ei taha pilli harjutada või trenni minna või senise sõbraga koos olla või seda/ teist valida, siis tõuseb küsimus, et millest selline otsus lähtub – kas ta ei viitsi, kas raskus peletab teda eemale, kas ta otsib kergemat teed, kas ta enam ei taha, sest kasvas välja/ mõistis ise ennast, kas ta teab oma otsuse tagajärgi ega ta hiljem kahetsema ei hakka ja oma vanemaid/ õpetajaid ei süüdista, et miks need teda tagant ei sundinud.

Edastatav info kohtab ümbritsevaid, kes ei ole selliseks sammuks valmis, kuid neil tuleb mingil moel reageerida – laps ja tema otsused on seotud tema vanemate/ lähedaste/ õpetajate/ treeneritega. Sageli võetakse välja öeldud infot isiklikult – korraga avastatakse Ameerika ja avalikult väljendub see, mil moel lapse otsus täiskasvanut puudutab – mida ja kuidas too enam ei saa ning mida ja kuidas too peab.

Vastus, infole, saab olla erinev – otsusest kinnipidamine võib-olla välistatud, sest ollakse vanas jätkamisele suunatud/ võidakse öelda, et ootame ja vaatame ning seejärel otsustame/ kuid saab olla ka nii, et usaldatakse last ning toetatakse tema otsust ja valikut – oluline on lapse enese teadlikkuse kasvamine – mõistetakse, et kogemus on vajalik, vastutuse ja tagajärgede mõistmine oluline.

Kui lapse valik tundub temast vanematele maailma lõpuna, siis - äkki ikka/ ehk mõtleb veel/ proovitakse otsida üles see, mis aitaks last motiveerida „oma” teed jätkama. Kui vanema/ õpetaja isiklikud huvid on mängus ja/ või isiklikud kogemused näitavad ette ainsa lahenduse, siis võidakse võtta kasutusele jõud/ võim/ allutamine – laps peab seda, mis ja kuidas on tema jaoks hea. Sel moel reageerivad need, kes vaatavad otsa oma panuse kogusele ja näevad, et lapse otsus tähendab pooleli jäänud teekonda, mis ei ole tunnustav tulemus ega uhkus – ka vanema teekond jääb justkui pooleli.

Inimese vanus ei ole oluline - enese elu ja tegemised on enese aeg, mille üle soovitakse ise otsustada, et - kuidas, kui palju, kuhu ja miks panustatakse. Kogemused tuleb ju endal üle elada – enese elu tuleb iseendal läbi kõndida.

Kui laps/ inimene ei taha kaotada ise ennast, kui rolli – ilma jääda sellest tähelepanust, mis on talle oluline – kuid, kui ta enam ei taha seda, mis ja kuidas seni on olnud, siis tõuseb teemaks, kuidas ja, kellele, kui palju öelda ning millise nurga alt see info edastada.

Ta kaalub ja ootab õiget momenti, sest ta teab, et tegemist on tõsise sammuga – kogemused on näidanud, mil moel ja kuidas saavad tema valikud mõjutada temale suunatud tähelepanu kvaliteeti, sisu ja suurust – tegemist on küsimusega, kuidas hoida alles möödunut ja tagada enesele vajaminev tänases. Olla korraga see, keda teised teavad ja vaatavad ning samal ajal ka see, kes ja milline päriselt ollakse – see on huvide konflikt – mina versus roll.

Inimene aitab ise ennast. Otsus, enesele teada oleval põhjusel, saab tehtud enese sees – lahendus, aga, on näha kõigile – saab olema tunne, haigus, õnnetus, olukord – mille pärast enam ei saagi. Seda põhjust mõistetakse ja aktsepteeritakse - inimest ei sunnita, teda toetatakse, talle tuntakse kaasa - hea ning õige tähelepanu paranes ja suurenes veelgi – see on puhta südametunnistuse lahendus.

Elu ei oleks nii huvitav, kui inimene valiks mäletada enese otsuseid – neid otsuseid, mis on tehtud vales ja milles tema ise on ka ise ennast nö veennud, et see ei ole nii nagu see oli, vaid see on nii nagu see näib olevat. Kunagine otsus kordub samal moel siis, kui inimene ei vali ennast välja öelda, sest ta ei taha kaotada enese nägu – tunne tuleb tagasi, haigus tuleb tagasi, valu tuleb tagasi, olukord tuleb tagasi, õnnetus tuleb tagasi – inimene ise ja ega teisedki mõista, et miks ometi tunne ära ei kao, tervis ei parane/ olukord ei lahene. Näib, et tegemist on pöördumatu protsessiga – tuleb elada sellega ühes, milline lahendus ise endale anti.

Tee möödunust välja – enese elu muutmiseks – on enese käitumise muutmises – aus tõde – iseenda väljanäitamine sellisena nagu ollakse ja valitakse olla. Rollide nägudest ja tähelepanusõltuvusest lahti laskmine selleks, et valida ise ennast ja elada iseendana - tervikuna.


Marianne

21.05.2024.a

Kommentaare ei ole: