Last ehmatav kogemus - isiklike piiride ületamine ja nendega mitte arvestamine - tähendab teekonda enese otsuse poole – tuleb määratleda ja paika panna ohutuks tunnistatud vahemaa piir teise ja enese vahel. Kui seda ei ole võimalik olevaks luua ja laps elab vaenlaseks nimetatuga ühes – siis on kogu see aeg tegemist elu ohtu seadva olukorraga.
Kui pinnal ei näi põhjust olevat, siis alateadvuses säiliv info annab oma värvi ja maigu elule-olule lisaks. Kui selline situatsioon kestab pikka aega ja samasuguseid keskkondi/ suhteid on lapse elus rohkem kui üks, siis see tähendab, et ta elab piiratud võimalustega elu ka siis, kui tema piirid saavad olla täiesti tema enda määrata ja välja näidata – on käes aeg, et nendega arvestatakse.
Laps ei näe ennast vabana ja ei ole tal võimalusi, mille hulgast valida siis, kui ta tegeleb enese kaitsmisega. Tema turvalise olemise piirid on väljaspool teda – asjad, inimesed, kohad, väljendused, tegevused, suletud uks, telefon, arvuti, unistused, mõtted, grupp/ selstskond, alkohol/ toit/ suits/ narkootikumid. Need on sellised kogemused ja olemised, mis on teda päästnud ja tagavad turvalise olemise – neid saab kontrollida, need ei ole teda reetnud ja nende sisse saab pugeda ning nendega ühes saab tunda ennast hoituna – väline, vale ja tunded kaovad – ohtlik ei pääse temale seal/ selles ligi.
Laps elab lahinguväljal – ta soovib ohutuks teha ja ohutuna näha enda jaoks olulisi keskkondi ja inimesi. Ta soovib kogemust, et tema seatud piirid peavad – tema sõnast ja jõust piisab, et vale tegevus lakkab ja vale lahkub/ allub/ muudab oma käitumist. Lapse teed saadavad konfliktid ja peitu pugemised, sest teised ei tea tema piire, kui ta ei ole neid välja näidanud ega tegelikkusega kooskõlla viinud – Kes – inimesena/ rollina, kus ja milline on päris tema ning millised on temale kuuluva/ omatava/ vastutuse all oleva välise piirid.
Kui laps ei saa teostada oma EI-d, siis klammerdub ta välises olevate asjade/ tegevuste/ inimeste/ kohtade külge – omaniku instinkt – ainult tema ja ainult temale. Ta ei tule toime jagamistega – et samas on veel keegi, et sama asja/ inimest/ kohta tuleb jagada veel kellegagi, et näiliselt olemas olemine ei tähenda päriselt olemist. See suurendab stressi ja võimendab kontrollivaid jooni ning toob esile suhte lõhkumised/ ära minemised/ asjade purustamised – välja purskuva tundejõuga võtab laps endalt võimaluse, et tema peab olema olukorras/ inimestega/ kohas/ asjadega, mida ei saa ohutuks muuta ega tunnistada – need ei allu tema kontrollile. Laps keeldub sellistes kogemustes nägemast võimalust vabadusse astumiseks.
Kuid Elu annab uued võimalused – loob samasuguse sisuga situatsioonid ja kohtumised, et anda võimalus muutuseks. Saab olema hetk, milles, midagi/ kuidagi toimub ja on aeg välja öelda oma info. Harjunud kombel valib Laps endale seltsiks tunde – mina tunnen, sest teine. Teadlikus aitab mõista ise ennast. Kogedes solvumist, mis tähendab peatuse loomist, tähendab see – selleks, et vaadelda, valiti lugu peatada – toimub info kogumine/ töötlemine – miks/ kuidas mina ja miks/ kuidas teine – seejärel tuleb märkida maha piir.
Kogedes viha, mis annab jõudu olla suurem iseendast ja tulla toime sellega, mida peab, kasvatab laps ennast suuremaks ja tugevamaks, et astuda oma samm ja panna teist kuulama ning enesega arvestama – kehtestada ennast – tõmmata nähtav ja pidav piir teise ette. Kogedes hirmu ja pugedes peitu – jättes oma piire ja ennast nähtvaks tegemata – tõmbub inimene alistunult kühmu. Ta on valmis vastu võtma vältimatu. Ta loodab, et ehk seekordne karistus/ löök ei ole viimast võttev.
Kui olukorra lahendamiseks edastatakse info - minul oli/ on, minus oli/ on, mina kogesin. Siis oodatakse vastust – miks teine tegi ja kuidas/ mida teine valib, peale info saamist, teha ja millisena olla. Oluline on info - mille eest teine vastutab ja kuidas ta selle vastutuse välja näitab/ teoks teeb. Info vastu võtmisest ja järgnevatest vastustest on näha, kas teisega on võimalik koos tööd teha – millised on eesmärgid ja lugu lahendada proovivad käigud – kas vastus tuleb Meie jaoks või on see teise Mina ja teed toetav või on see, teise vastu pöördudes, isikliku Mina pärast.
Esimesena paistab välja see, kas teine kõnnib/ kasvab kaasa – mõtestab ennast ja annab teada enese info – lahenduse võimalusi valitakse rollidest vabadena. Agressor-Ohver-Päästja rollidemudelis olija teeb sammu eemale – see on instinkt astuda tunde tekitajast eemale – soov pääseda ohutule territooriumile, et näha vahele jäävat maad. Seejärel otsib ta lahendust tundeid tundvale iseendale - ta näeb ennast üksinda jäetuna olevana – enam ei ole Meie – on teine, kes tahab midagi ja on tema, kes peab midagi. Olev ei ole ohutu ega turvaline ja sellele tuleb reageerida – info ja jõuga manipuleerivalt – püha eesmärgi nimel on kõik lubatud.
Järelikult on käes rollide jagamise hetk – aktiveerub Ohver, Agressor või Päästja. Reageerija otsib/ vajab selgust – ta tahab teada, kuidas ta peab ja mida ta ei saa – ta tahab teada, et temal on enese jaoks vajalik olemas. Kuni ta ei tea, kas ta kaotab ennast, st oma rolli, või mitte, siis püsib temas ärevus ja paanika, sest ta ei tea, kas talle osutatakse süüdlase roll ja kas ta siis suudab seda vältida.
Võimaluse korral valib ta, nähtavalt ja kõvahäälselt ära tõestades, endale Ohvri rolli, et enese osa kõrvale jätta ja enese eest vastutuse võtmist vältida - sellele võib järgneda rollide/ tähelepanu/ vajaliku saamises muutus. Seega näitab/ väidab ta, et peatuse tegija on süüdi st vastutav – jah, see on manipulatsioon ja agressioon – seega väidetakse – „Sina oled see, kes tekitab segadust ja nõuab - Mina mitte – mõtle ise välja, kuidas ära lahendad ja enese tahtmise täidad ning minu ees vabandad.”
See on lahing tähelepanu nimel – "Vaata mind õigesti – ära näita mulle ega teistele, et olen vale – ma ei tule sellega toime!" Enese aja alguses oli tähelepanu jõud ja suund nimetanud last Kes olema – laps samastati lapse käitumisega/ väljendusega/ teoga/ sõnadega/ välimusega, kuid ka teise inimese uskumusega/ laimuga/ eesmärgiga – see uus nimi, kui uus laps, kaotas olulise ja väärtusliku – Inimese iseendana.
Kui ajas oli olnud nii, et selliseid kogemusi oli rohkem, kui üks ja neid esines erinevates valdkondades/ keskkondades. Kui need olid olnud pikaajalised ja valusad kogemused – ennast jäi üha vähem järele ja turvaliseks tunnistatud kohti/ inimesi/ tegevusi/ väljendusi näis olevat üha vähem. Siis vabadust ja võimalusi ei olnud – elu oli piiratud, sest teised määrasid ja otsustasid – lapse osaks jäi kogeda.
Lapsega sündis huvitav fenomen – ta nägi ja uskus ennast olevat sellisena nagu ta kuulis/ uskus teisi ütlevat/ teda vaatavat/ temast mõtlevat. Mitte teised ei loonud teda, vaid tema ise andis parima võimaliku siis, kui ta valis ennast vaadata sellisena. Kuid ta ei saanud aru, et see oli tema ise – tunne enese sees näitas, et see oli teine – see teine, kes oli astunud vale sammu, öelnud vale sõna, teinud vale teo ja jätnud õige valiku tegemata – teine oli põhjus. Teine pidi vastutama ja Lapse tagasi lapseks nimetama.
"Kui ma teen seda või teist, siis ma ei ole enam Laps, siis ma olen nimetus – kuid ma ei ole nõus sellega, sest mina alati ei tee, kogu aeg ei ole ja mina ei saa midagi olulist, nt häält, välimust, oskusi, rahvust, elukohta, vanemaid, rahalist seisu ise muuta. Kui teine valib näidata ja öelda, siis ma ei ole enam Laps, siis ma olen nimetus, kuid ma ei ole sellega nõus, sest mina ei saa teist ja tema mõttemaailma/ malle muuta."
Vabaduse võimalusteta Lapse traagika – ta ei tea Kes ja kus ja milline on tema – see tema, mida ja keda ei muuda teiste ega enese tähelepanu ja kelle sammude tagajärgede eest vastutab tema ise. Sinnamaani on ta olnud see, kelle roll on talle antud, kelleks ta ise ennast peab ja kellena ta ise ennast näeb – välise tähelepanu õppetundide järgi. Vastutus on olnud loojal – teisel ja asjaoludel – mudelimaailma liidril/ rolli infost lähtuvana – see on uskumine, et laps ise ei saa, midagi muuta – sellisena on ta õige, sest ta ei saa olla enam rohkem vale - Maailma korraldus on kokku lepitud.
Janu enese järele ei ole kadunud – väidetavad piirid on liiga kandilised, näilised raamid liiga jäigad, peale surutavad rollid on liiga piiratud ja energiat madaldavad. Enese otsingud ja iseenda piirid – olukorrad on antud, et inimene õpiks ise ennast tundma ning sellisena ise ennast nägema ja väljendama/ väljenduma.
Kätte ulatatud võimalused ei ole loodud selleks, et kelleltki teiselt midagi/ kuidagi saada – saada õiget vajaminevat tähelepanu, mis aitaks oma rolli kindlustada – kunagine ehmatus oli tähendanud rolli, kui iseenda kaotust, sest rollipartner ei olnud enam endine/ ei käitunud enam endiselt. Kuid rolli ei võetud ära ja iseennast ei kaotatud ära – kõik jäi alles – tuli kohaneda uue ruumiga, muutunud distantsiga, läbi elada oma kogemus teel ausalt ja ise olema.
Marianne
10.05.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar