Huvide konflikt – ühine Meie olemine näib olevat takistatud, kui üks Mina eraldab ennast sellest - ilmneb hetkel, kui suhte üks osapool läheb teise juurde ja ütleb – „See, mida ja kuidas Sina valid teha, ei ole minu vastu hea – mina kogen ennast vähemana.” Edasi algab sageli jama, sest välja valitud sõnad ja lisatud tunded värvivad selle info selliseks, et see näib söömiskõlbmatuna – see, kelle öeldi, valib reageerida vastu/ eitavalt/ häiritult – ta ei vali alla neelata ega öeldu mõtet läbi töötama hakata – tema võtab vaatluse alla enese ja ka teise tunded ning alustab nende lahendamist.
Edastatud info tähendab, et midagi tuleb muuta – teise valikud ei ole olnud head ja arvestavad. Sõnumi sisu - muuda enese käitumist – kõlab sageli süüdistusena, sest sel moel valitakse sellesse suhtuda, kui näidatakse ära, kuidas teise samm mõjutab ja muudab - millest teise käitumise tõttu ilma jäädakse – et kogetakse tundeid, puudub rahu ja vajaka jääb turvatundest. Näib, et otsitakse süüdlast/ tunnetele autorit ja sellepärast kõlabki enamjaolt vastuseks – Ise tegid ka, ise oled süüdi, mina ei pea, mina ei taha! – sest vastu olija kogeb ja näitab välja, et temale tehakse liiga ja temalt võetakse vähemaks.
Vastu reaktsiooni vaadates näib, et esimene justkui tahaks saada teise arvelt, midagi olulist. Õige – tahabki – inimesed, kes mängivad Agressor-Ohver-Päästja rollidemudelis, kogevad sellises situatsioonis, et käivitus mäng ja algas rollide jaotus. Infoga lagedale tulija näitab ennast Ohvrina ja seega jääb järele Süüdlase roll. Ajas on kujunenud nii, et süüdlase osaks saav ei ole hea kogemus ja seega käivitub rollidemaailma lahendus – ilmneb Agressor, kes tahab Ohvri rolli endale ja alustab survestamist ning manipuleerimist, et tõestada ära – tema on see, kellele tehakse liiga – ta on Ohver ja teda tuleb päästa – enese vastutusest vabastada, et tema ei peaks tundma tundeid, millega ta ei vali toime tulla.
Seega on suhet segaseks tegeva loo võtmeks mõistmine - Kes info edastas/ Kes seda kuulis ja mis on nende Kes olijate eesmärk – kas tegemist on mudelimaailmast pärit rolliesindaja(te)ga ja/ või Inimes(t)ega vabast maailmast. Mudelis võetakse infot isiklikult – see vähendab võimalusi, sunnib alistuma, piirab iseolemist ja mis kõige olulisem – nimetab rolli ehk Kes olema, millega inimene näib olevat samastatud – ta ei taha, kuid peab alluma.
Valest enesest ei saada vabaks enne, kui ollakse ümber nimetatud teise rolli – kuna rollide valik on piiratud ja keegi ei taha olla Süüdlane, siis ei näi inimesel olevat väljapääsu – ta ei ulatu parema rollini – parema iseendani – ta jääb peaaegu ühisest välja ja justkui teistest eraldi, sest sel moel püsib ta kontrolli alla - ta on rollikandjana näha, tema poole saab vaadata rolli kinnitava tähelepanuga ja tõendusi selle rolli kinnituseks leiab, sel moel, ka.
Vabas maailmas nähakse infos positiivset võimalust – enama loomist kõigile, enese kasvamise teekonda ning ühise hoidmist – toetava vastuse ja lahendavate sammudega edastatakse info iseendale ja teisele inimesele – oluline ja väärtuslik. Info olulisust mõistetakse ja seda küsitakse/ oodatakse kõigis neis kohtades, kus see on oluline suhte hoidmiseks, üksteisega arvestamiseks, ülekohtu tegemise vältimiseks.
Mudelis seistakse infole vastu – tõestatakse, et ei pea seda kuulama ega tõsiselt võtma, sest ei olda see Kes, kellele, see näib olevat suunatud ning teatakse, et seda on võimalik muuta ja olematuks teha. Sellepärast näivadki mudelit kasutavad inimesed või sellise valiku teinuga vastas seisu jõudnu, kui tunnetesohu eksinutena – info muutub ja vahetab ka omanikku – miski ei näi pidavat ega hoidvat – selget väljapääsu olukorrast ei tundu – tegemist näib olevat suletud looga, mis on omanikuta tundeid täis.
Rollidemaailmast väljaspool olev vabadus tähendab, et info on ühene, pidav ja uue teabe ilmnedes täpsustuv või möödunu ekslikkust tunnistades, vastutust võttev ja uut teadmist otsiv. Vastutust võttev vabadus ei vaja kontrolli – inimene, kes väärtustab ja vastutab, ütleb ise oma tõese info välja, vajadusel lisab ja teatab muutusest – ta mõistab, et oluline on paika pidava teabe olemas olemine kõigil neil, keda see puudutab.
Mudelimaailmas läbivad mängijad, muutust otsiva infoga kohtumisel, erinevaid faase – eitus/ vaigistamine/ süüdlasele osutamine/ rollides kokkuleppimine ja neist väljumine. Tõusevad tunded – proovitakse neid vältida/ eitada/ teiseks muuta – elatakse teise pihta välja – see on vastupanu rolli, kui valeks iseendaks, nimetamisele. Teisele vajalik näib olevat ohuks iseendale, sest tegemist näib olevat vajaliku rolli ja sellega kaasneva tähelepanu kaotusega.
Konfliktile ei näi olevat lahendust, just sellepärast, et jäädakse kinni kindlasse punkti – nendesse sõnadesse/ mõttesse/ ettekujutusse, mis tähistavad enesele vajaliku rolli kaotust. See on reaalne kaotuse kogemus – teine ei näe/ teise info ei näita mind minuna st rollina/inimesena. Selles kohas valitakse endale toeks tunne – ollakse solvunud, vihane, haavunud, alistunud, kade, raevus, irooniline, kurb jne. Lugu ei leia lahendust – ei ole selget teed iseendani, sest tunne on tee peal ees.
Sellist kaotust tõeseks uskuv inimene on haavunud enese päästja – kõik lahendused on kasutusel – ka teistele haiget tegemine ning ka uuele ja tegelikku olukorda mõista andvale infole kõrvade sulgemine. Temas on tunne, mille põhjuseks peab ta teist – tolle sõnu/ tegu/ otsust. Tal puudub kontakt iseendaga, kui tervikuga – ta vajab õiget rolli, et olla iseendana olemas – st kindlust, et ta kuulub mudelisse ega jää sellest välja – teda ei nimetata igaveseks süüdlaseks. Selle jaoks vajab ta mudelikaaslaste/ peaagressori poolset tuge, infot ja tähelepanu enesele, kui rollile. Ta peab leidma mooduse, kuidas olla õige, vajalik, väärtuslik või kasutama jõudu, et allutada temale kuuluva/ vajamineva rollinime kasutaja.
On keeruline jõuda sellises kohas lahendust toova muutuseni, sest edasi astumist takistavaks faktoriks on hirm – salvestunud tunne ütleb, et elu on ohus – enese päästmiseks on vaja infot, et teine on ohutu/ ohutuks tehtud – too ei muutu teiseks st ei vaheta enese rolli ja muuda sellega lugu, too ei muuda inimest teiseks – ei nimeta teda teise rolli st ei kaota senini olnud rolli, kui inimest, ära.
Selline koht, kus inimene kogeb, et tema ise kaob/ tema roll võetakse ära, on situatsioon, milles toimub läheduseastme muutus mingi sündmuse, otsuse, teo tagajärjel. On vahe vahel sellel, mis oli enne ja sai olema pärast. Selgitust ei jagatud või ei olnud see piisav/ selgelt mõistetav. Üsna tõenäoline on, et see leidis aset lapsepõlves. Selline kogemus tähendas ehmatust ja sisse hingamist – trauma jälge – välja ei hingatud, sest maailm oli ohtlik – vabadus, et olla olemas teada ja tuntud iseendana, puudus.
Laps soovis lahendust – ta edastas oma info, enesele võimalikul moel, et saada/ küsida ise ennast tagasi – ta ootas teise reaktsiooni või tehtu olematuks tegemist, mis kinnitanuks, et tegelikkuses midagi ei muutunud – ta on enesena alles. Inimese kasvamise teekonnal on erineva astmega nn muutmisega muutumisi, kuid tegelikkuses kohanemisega/ toime tulemisega seotud kohti. Mõnikord sai laps ennast tagasi siis, kui ta kasutas manipuleerivaid ja tähelepanu äratavaid võtteid, kuid vahel ta ei saanud, sest muutus oli midagi lõpetav – kogemusi ja kaotusi ei saanud olematuks teha.
Läbielamata enesekaotus on kriisi olukord, mis võib kesta aastakümneid – samm möödunust välja ja edasi on jäänud tegemata. Laps on jahmatanud paigale, sest tegemist on olnud piiride ületamisega – temale kuuluv on ära võetud või teine on seda kasutanud. Tal tuleb paika panna oma uued piirid, kuid selle jaoks on vaja kindlat, paika pidavat ja mõistetavat infot – töödelda seda ning võtta vastu otsus.
Kuid sageli see protsess ebaõnnestub, sest vaenlane on piiride sees – on vaja teha samm kaugemale ja olla eraldi, et elada läbi toimunu, lasta sellel settida ja siis öelda välja enese Mina, kuid elu läheb edasi ja seesama, kes tegi muutuse/ teo/ võttis vastu otsuse, elab ja käitub sel moel nagu ei oleks midagi tehtud/ juhtunud. Too ei mõista oma teo tagajärgi ega ka seda, et vaja on läbirääkimisi, mis ja kuidas saab edasi – millega ja kuidas laps nõustub – mida too vajab, et aidata ennast.
See on keeruline koht, sest lapsel ei ole olemas sellist mõistmist ega ressursse, et ennast aidata – minna ära ja eemale sellest, kes piire ületas – tal ei ole jõudu ega suurust, et panna endast suuremat peatuma ning enesega arvestama. Suurem ei vali vaadata iseendasse ega muuta enese juures – lapsel tuleb seda teha, sest too on vähem ja peab. Seega jäävad ennast hoidvad ja teisele enda väärtust teada andvad pidavad piirid paika panemata – suurem ei tea, millal ja milles ta neid ületab.
Enese selguse poole kasvav laps tahab ja vajab teadmist, et teda koheldakse võrdsena – kui tema annab info – mina olen muutunud – ära vaata ega kohtle mind samal moel ning see ja too ei ole minu jaoks hea – palun muuda oma käitumist - siis sellega arvestatakse ja peetakse tema infot oluliseks ja piiridest lugu. Sellega on lugu nii ja naa – lapse traagika seisneb selles, et ta on laps ja väiksem, kuid vanem on suurem ja tema määrab, sest vastutab ja tahab.
Määravaks, kuidas lugu edasi läheb, saab see, kelle vajadused on olulisemad ja millistena koos ollakse/ elatakse – kas Inimestena või mudelimaailmast valitud rollidena – lapsevanem võib täiesti tõsiselt näha last enesele vajaliku rolli ohustajana või kohustada last olema Päästja, et tagada endale vajalik Ohvri roll ning ka näidata lapsele, et too on Süüdlane, kes oma isekate tahtmiste ja ära kasutamisega teeb vanemale liiga.
Üsna tõenäoliselt kasutab mudelimaailmas kasvanud laps sama lahendust mujalgi ja veel tõenäolisem on, et ta on samastanud ennast väärtusetu Süüdlase või Päästja rolliga, kes püüdleb Ohvri rolli poole, et vabaneda enese jaoks valedest kohustustest ja ülejõukäivast koormast. Selle kõige all on peidus vajadus jõuda tagasi iseendani – selle Lapseni, kes oldi enne muutvat hetke. On vajadus jõuda tagasi iseendani, et anda enesele aega panna paika iseenda piirid ja öelda need välja ning seejärel kasvada sealt edasi.
Mudelimaailmast rolli valinul ja enese sellega samastanul puudub kontakt iseendaga, kuid tal on olemas tunne, mis tähistab möödunus asuvat võtit – võimalus minna tagasi, avada ise ennast ja mõista, mida ja miks ta tundis – anda endale võimalus olla Laps ja lubada kogeda oma tunnet ilma piiranguteta – tunne tõuseb pinnale, sellele saab anda nime ja sisu ning seejärel, mõistes oma kogemust, lasta sel minna ja kasvada sellest kohast edasi.
Nüüd jõuame tagasi sinna, miks täiskasvanud inimeste läbirääkimised ja muudatusettepanekud ei õnnestu – tegemist on mudelimängu valinud lastega, kes keelduvad oma tunnetest – keegi teine on nende autor ja, kes protestivad muutuste/ muudatuste vastu, sest väldivad iseenda, kui kindla rolli kaotust – nad ei tunnista möödunut, kui võimalust – nad ei võta vastutust iseenda ja oma loo eest, vaid vajavad täiskasvanut/ süüdlast, kes vastutaks ja päästaks kordusest. Nad väldivad kordust – taaskordset kogemust, et neist ei piisa, nad jäävad alla, peavad olema valmis ja vaenlasega ühes enne, kui nende piirid on paika pandud ja peatavad teise.
Marianne
08.05.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar