Inimesel on keeruline ulatuda iseendani, kui selle lapseni, kes ta kunagi oli. Enese loo mõistmiseks on vaja võtit ehk teistsugust vaatenurka ja sageli ka viha jõudu. Mina teadsin, et vajasin viha, kuid ma ei olnud vihane – ma ei saanud olla vihane – täiskasvanuea mõistmine ja mõistlikkus ning rahu soovimine ei andnud selleks võimalust. Ma ei saanud olla vihane sellepärast, kuidas minuga oli – ise olin ju teinud ja olnud – oli olemas põhjus/ oli olemas tagajärg.
Süütasin valge küünla, lasin olemas oleva, kui vale vastu võitlemisest ja inimestest lahti – võtsin vastu mõistmise, et mitte kunagi ei saa enam olema seda, mis ja kuidas oli olnud – ka inimesi ei ole ega saa enam olema sel moel nagu oli olnud eilses ja nagu olin vajanud tänases. Istusin põrandal ja leinasin – kogesin kaotusevalu. Aeg oli mööda läinud ja otsa saanud – enam ei olnud vana ja kunagist ühist olemas ning sellises koosluses uuel moel ühist ei valita luua.
Harutasin ennast ja leidsin viha – minu endaga oli selge, et miks ja kuidas – kuid minu lastele ei olnud õigust, kellelgi liiga teha ja minu kodu ning peret, negatiivsete tunnete väljendustega, vähendada samuti mitte. Jah, mina ise olin kaasa aidanud, kuid nüüd ütlesin, viha jõudu toeks kasutades, ennast välja - sel moel ei olnud õigust mitte kellelgi käituda ega teha – teod, sõnad ja mõtted olid olnud vähendavad ja neid ei olnud valitud muuta ka siis, kui sai öeldud, et kuidas, mis ja miks ei olnud hea. Minu infoga ei arvestatud – mind ei võetud tõsiselt ega valitud lugu lahendada.
Sealt ma selle viha, mis minu, kes ma nelja aastase piiri peal oli olnud, leidsin ja vallandasin – ühendasin oma viha jõuga ajad. Ma olin tagasi see laps, kes vajas seda, et minu infoga – minu kohta – arvestataks ja lõpetataks/ muudetaks see, mis ja kuidas ei olnud hea ega hoidev ning aidataks mul iseendaga toime tulla – ma ei saanud seda kogemust – sellepärast aitasin mina ise ennast – tegin midagi, mida mina ise ei mäleta – seda lahendust ei nähtud minu poole pealt vaadatuna – ka selle teo järgselt vajasin tuge ja mõistmist nende samade inimeste poolt, kes mind ei mõistnud ega valinud kuulata ning ka inimesena näha – selle asemel mõisteti mind hukka, nimetati valeks, karistati ja tõsteti, häbistades, eneste hulgast välja.
Tänases kordus täpselt seesama – vajasin, et minu infoga – minu ja minu pere kohta – arvestatakse ja seega lõpetatakse/ muudetakse mitte sobiv ning tehakse koos tööd, et kõik oleksid ja näeksid ennast hoitutena – mina ei saanud seda kogemust – mina ise aitasin ennast – sel korral kasutasin täiskasvanu teadlikkust ja võtsin vastutuse enese osa eest – ma ei saanud omade tuge ja mõistmist - mind mõisteti hukka, nimetati valeks, minu info keerati ümber - eesmärgipäraselt tõlgendati seda teisi süüdistavana ja sellepärast keelduti ühise nimel koos töö tegemisest. Kõik soovitasid täpselt ühte ja sedasama – mine ela oma elu ja jäta teised rahule.
Läksin ja elasin oma elu – otsisin vastuseid - TikTok andis ka seekord võtme – väikesed lapsed, kes on jäetud enese hooleks/ keda ei ole õpetatud/ kes ise ei ole veel mõistnud, lahendavad enese jaoks keerulisi olukordi füüsilise jõuga – löömisega, tõukamisega, haiget tegemisega – enese jaoks vale ja valu tuleb eemale lükata, hävitada, maha suruda, vaigistada – pidureid ei ole, mõistmist ei ole, tagajärgi ei teata olevat. On lihtsalt olev hetk, milles aidatakse endal toime tulla – muul moel ei osata ja teistsugust lahendust ei teata olevat. Täpselt sel moel tegin kunagi ka mina siis, kui ma olin just saamas/ saanud 4.
Mõistes, kuhu ja miks ma tagasi pöördusin, proovisin, alguses, lugu lahendada tänase aja teadlikkuse ja vastutuse võtmisega – see ei aidanud, sest seal seda ei olnud olnud. Vaatasin lugu väljast ja hindasin tegusid, kuid sel moel nägin süüdlast ja ohvrit – selline vaatenurk ei aidanud mind.
Vaja oli olla olemas selle iseenda jaoks, kes ma ära olnud ajas olin – mõistsin, et mitte keegi teine ei saa ega vali seda teha, sest nemad ei näe minu sisse ega tunne seda, mida ja kuidas tundsin mina – seisin endaga ühes ja hoidsin ise ennast – seisin iseendana, kes mõistab ja toetab ja näeb iseeneses inimest – see oli olnud üks hetk/ valik, mis ei märgistanud ega määranud lõpplikkust, sest mina olen kasvanud ja kasvan ka tänasest edasi ning minu järgmised valikud ning lahendused sünnivad läbi teistsuguste mõistmiste, kui oli eilses.
Olin teadlik selle olulise koha olemas olust enese elus – alles hiljuti oli seda mõtestanud, kui läbi elamata kriisi, milles oli enne ja oli pärast, kuid ma ei olnud kohanenud, oma otsust teinud ja seega ka edasi astunud. Seni oli mind, tagasi minemast ja enese kõrvale seisma astumast ja iseendaga samastamast, takistanud häbi – see oli häbi, mis elas teiste ja ka enese pilkudes minule, kui kunagisele 4 aastasele, suunatud tähelepanus. Kogesin seda tähelepanu, kõik need aastakümned, nii osaliste sõnades, kui ka tegudes ja otsustes.
Olevikus oli olnud patiseis – neljast kolm olid ühinenud – sel moel päästsid nad seda ühte, kellele kunagi liiga tegin ja ka ise ennast – neil kõigil on olnud oma osa loos, kuid nad ei näinud seda ega võtnud vastutust. Mina, kui üks nende hulgast, vajasin kõikide või vähemalt ühe tuge ja mõistmist iseendale, kui inimesele, kuid ma ei saanud seda kogemust.
Tõsi on see, et see ei oleks ka aidanud – tänase aja toetus ei oleks kaotanud ära seda, mis kunagi oli olnud – seda, millised, miks ja kuidas kasvasid ja avaldusid minu tunded möödunus, mis olid ulatunud tänasesse. Kui tänases oleks olnud teisiti, siis ma ei oleks kõndinud enese loo algusesse – kõik oli vajalik selleks, et mina ise oma elu elaksin ja ise ennast valiksin.
See kõik oli olnud üks paljudest näitemängudest Elu laval – tegemist oli Agressor-Ohver-Päästja rollidemudeliga – ei inimestega, kui tervikutega, vaid kindlate rollide esindajatega. On nii, et olemas olevad mängivad kindlaks määratud suguvõsa kindlaks määratud lugu – möödunu avaldub elavates - seega olid laval koos kõikide aegade päästjad ja ohvrid ning süüdlane.
Sisu, erinevate aegade lugudes, oli üks ja seesama - keegi oli kellelgi liiga teinud ja omad olid poole valinud – nad olid asetunud ühe kõrvale, kuid selle sammu teoks teinuna olid nad astunud teise kõrvalt ära – tasakaal oli paigast ära. Kõikides maailmades oli selgelt näha see, kuidas ja mida see otsus endaga kaasa tõi – tervikut ei hoitud, ühist vähendati ja inimest ei valitud.
Maha salatud, ära peidetud ja teistele omistatud tunded võimendusid, väljendusid ja eristasid Maailmad – inimesed elasid ja mängisid mudelimaailmas ega näinud ja mõistnud oma tegude tagajärgi – Ohvrid ja Päästjad elasid, ilma vastutust võtmata, nii nagu oleksid nad süüdimatud.
Mina olin mängus olnud nii Ohver, kui Päästja, kellest lõpuks vormus Süüdlane – mitte miski ei näinud mind sellest rollist päästvat. Enese sees teadsin, et olen Inimene ja iseenda eest vastutuse võtnuna ning ka agressorite surve all, alustasin sellise iseenda poole teekonda.
Inimene – see on mõistmine, et see on võimalus olla kõik – võib ja saab olla hea/ valge/ puhas, kuid samas ka nö halb/ patune/ määritud – iga olemas olev inimene võib ja saab olla tapja, vägistaja, varas, pettur, reetur jne - igal ühel on oma teekond ja valikud - mitte keegi ei saa öelda, et mitte kunagi - mitte keegi ei tea ette seda - mida, miks ja kuidas ta võib ja saab olla/ valida homses.
Sama on sellega, et mitte keegi ei tea, miks ja millepärast inimene, kes valis tappa, varastada, reeta, vägistada, petta, valetada, sellise valiku teoks tegi – miks ta teisiti ei valinud/ teisiti valida ei saanud. Täpselt ei tea ja selgelt ei näe keegi väljaspoolt vaadates ning sageli ei mõista inimene ka ise ennast.
Küsimus ongi ju selles – kuidas näha inimeses, tema valikute taha, Inimest. Seda ei valita teha siis, kui ei taheta olla süüdi – iga teo algus ja teekond on kusagil mujal ja iga tegu seotud kellegi teisega – lugu saab võimalikuks ainult siis, kui mõlemad osatäitjad on lava peal olemas.
Vastutusest vabaks saada püüdev tahab olla Ohver või Päästja. See on selle inimese lahendus, kes ei taha olla osaline loos, mis näib teda/ kedagi teist vähendavat – temaga juhtus – tema ise ei teinud mitte midagi ega olnud mitte kuidagi.
Selleks, et nende mäng õnnestuks, on Ohvritele ja Päästjatele vaja Süüdlast – suguvõsa mustad lambad ehk süüdlased on need, kellele jäetakse koorem ehk oma osa loost kanda. Süüdlaste kõrvalt on astutud ära – nood seisavad nähtavalt eraldi – kõik ohvrid ja päästjad saavad panna - enese jaoks ebameeldiva, raske, ülekohtuse, ebamugava – süüdlase süüks ja jätta tolle kanda.
Süüdlane on suguvõsas olemas senikaua, kuni on olemas see, kes on selle rolliga nõustunud – ennast samastanud – ta on vaadanud ennast läbi teiste tunnete ja mängude ning ei ole valinud näha ise ennast iseendana. Suguvõsa toetab sellise rolli kandjat – ta survestab parimal võimalikul moel seda inimest selle jaoks, et too alustaks ja jätkaks oma teekonda enese poole.
Kui see inimene on mõistnud ise ennast ja võtnud vastu enese loo, siis ta on kasvanud iseendani – ta teeb vahet maailmadel ja ta ei näe ennast eraldi olevana ega ka välja tõugatuna/ eraldi jäetuna, vaid on seismas enese kohal aegade teel – ta on seismas ühes kõikide teistega. Nähes enese osa kogu loos – võtab ta vastutuse ainult enese osa eest – see samm tähendab, et siis jäävad kõikide teiste teed ja teod nende endi kanda ja vastutada – iga inimese teekond on selle konkreetse inimese tee ja kanda - igaühe sammud - mida, kuidas ja kuhu ta on astunud - on suguvõsa teel näha.
Marianne
27.05.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar