Kogesin pojaga seonduvat, kui enese oma, sest mina ise olin see, keda oli kiusatud ehk vähendatud - mind ei olnud valitud mõista ega minu teed toetada – mitte ainult eilses, vaid ka tänases olin jäetud, teiste hukkamõistu ette, üksinda seisma. Ega ma kohe sellest ise aru ei saanud, et tegemist oli just minu looga – vaja oli veel midagi lisaks, et astuksin, avatud silmadega, sisse - enese loo sisse.
Soomes on sari „Duudsonid tulid külla” – kamp natuke karvaseid ja pööraseid mehi, kes proovib, erinevate provotseerivate näidete ja väljakutsetega, peresid nende muredes aidata. No vot, seda saadet me siis laupäeva õhtul vaatasimegi. Selgus, et oli olemas kolmelapselise pere ema, kes, enese hirmu ja kogemuste tõttu, oli jätnud ära laste nn sõbrasünnipäevad – tema kartis, et mitte keegi ei tule kohale ja lapsed kogevad pettumust. Vaat siis, milliste valikuteni võivad enese hirmud saata ja mida tehakse kaitsmaks iseennast – läbi laste tuleks kogeda enese aega – taaskord enese loos astuda.
Vaatasin saate lõpuni - midagi minus liigatas – midagi haakus ja kõnetas. Natukene kahtlusi tekitas ja mõtlema sundis - kas mina olin midagi sarnast teinud. Vastus tuleb siis, kui ollakse valmis seda vastu võtma. Vahel ma teen öösel või varahommikul tööd – selginenuna kõnnin lugudes edasi. Laupäeva öö oli pea lõpumeetritel, kui kella viie ajal, unest välja sirgusin mõistmisega – mind kiusatakse. Vaatasin avatud silmadega enese teele ja tõdesin, et mina olin kiusatu tänases päevas – kestvas olevikus ja see oli kestnud aastakümneid. Olin olnud ja olin kogenud, kuid ei olnud sellest aru saanud.
Enne, kui lähen enese looga edasi, põikan korraks veel mõistmise juurde, et olin, oma iga lapse puhul, reageerinud erinevatele kiusamistele ja nähtavale ülekohtule, natuke rohkem, kui teo sündimise hetke info tegelikult ette näitas. Tuleb tunnistada, et olin reageerinud no ikka palju rohkem, sest ma kaitsesin iseennast. Läbi laste oli puudutatud minu enese lugu – mina tahtsin lõpetada, ära lõpetada, kõik need võimalused, mis olid teinud ja näisid tegevat ülekohut ja liiga. Kaitsta ise ennast lõpuks ära. Aidata ise ennast.
Kuid ega see jõud ja otsustavus, millega ma teemadele lähenesin ja valele vastu astusin, alati ja kõiges halb ei olnud. See andis mulle jõu seista vastamisi ja öelda välja – Nii ja sel moel ei ole hea. See andis mulle jõu seista paigal ja jätkata, kui vastu tulid rünnakud või ei tahetud midagi ette võtta. See andis mulle tugevuse olla toeks, sest ma teadsin, et mina olen viimane kants ja lapsed seisavad minu selja taga – kui mina ei seisa omal kohal ja nende eest, siis ei ole kedagi teist, kes seda teeks. Seega ma olin ja seisin nii nagu nägin vaja olevat.
Tõdemine, et mind oli aastakümneid kiusatud, mõjus kergendust toovalt – andsin lõpuks ometi nime toimunule ja toimuvale, kuid samas tõi see kaasa šoki – mitte keegi ei olnud kunagi mitte midagi öelnud – ei kaitsnud ega lõpetanud. Oldi, kõrval seistes ja pealt vaadates, vaikitud ning toimuvat normaalseks peetud. Ega see veel sellega polnud piirdunud – oldi kiusajaga ühinetud ja teda, tema tegudes, toetatud – suurendatud ülekohut veelgi.
Vajasin tuge ja toetust – tõeliselt nähtavat reageeringut – mind mõistetakse – mind toetatakse – mind hoitakse – mul on õigus öelda välja oma sõnad ja ma jään ellu ning teistega ühte – mulle ei keerata selga ega valita vaikida või öelda, et ise oled süüdi või, mis meie teha saame.
Selleks, et ma veel sügavamale sisse astuksin, ma ei saanud sellist soovitud kogemust, kuigi ütlesin oma sõnad välja ja need olid nähtavalt olemas. Kõik oli üsna sama nagu aegu varem – reaktsioonid olid samasugused. Ma seisin oma sõnadega üksinda – see, mida olin pidanud olemas olevaks, oli illusioon – ma olin ja jäin üksinda. Nägin mitte midagi tähendavat ega lubavat kurba emotikoni, sõnu – Sa oled tugev! ja kogesin ka vastu suunatud viha, et valisin tundeid tunda – avada ja näidata haavatud ennast. Lisati veel ka need viimased killud – ise oled teinud ja mis mina teha saan.
Mitte keegi ei näinud minu lugu minu mätta otsast – see ei puudutanud teisi, välja arvatud seda, kellega seisin ühes – teda puudutasid minu tunded. Kõik elasid oma maailmade sees ja tegelesid oma argipäevaga. Kedagi ei häirinud ega sundinud peatuma tõdemine – meie hulgas on kiusatu, sest meie hulgas on kiusaja. Tõlgendasin seda nii, et tegele ise oma looga, astu ise oma loo sees – see ei ole meie oma.
Taas tuli mul tõdeda tõsiasja - selleks, et ise oma lugudest läbi kõndida, tuleb mul saada vajaminevad kogemused – ja nii nagu ikka - teised lahkelt aitavad – igaüks annab selle, mida ja kuidas tema saab anda – Aitäh kaasteelised! - kõlab naer läbi südamepisarate.
Astusin pahameele eest ära. Läksin üksinda teele ja lasin lahti kurbusest – ma ei loonud seda enam, sest minule ei olnud seda vaja – üksindus ei olnud hirmus – ma olin üksinda, sest see tähendaski seda, et ma olen üksinda – olen üks, sest mina olen tervik ja see on minu tugevus. Maailm näis avarduvat ja ma kõndisin sinna, kuhu tee viis. Ütlesin pühaks märgitud maa serval ja peal, et võtan vastu selle teekonna, mis on minu ja kõnnin sellel, makstes hinna, mis see mulle maksma läheb.
Tõusin jalgeile seisma – enam ei näinud ma ennast nurgas konutamas ega kujutanud kõike enesega ühte ruumi olema, nähes sel moel nii meeletut tühjust ja hulka inimesi, mida ja keda ei suutnud ma kontrollida ega hallata. Olin seisnud varjus ja kössis - tõustes, jalgeile, tõdesin – Mina olen – Mina olen olemas. Minu kogemused – minu lugu.
Ainult sõnades võib öelda, et siiski on lihtsam, kui kiusamine toimub ühes ja piiratud keskkonnas, kus ollakse võrdsed – kokku on saadud ja tuldud sellepärast, et kõik peavad või teevad sama, nagu näiteks lasteaed, kool, töökoht, mänguõu. Nende kohtade ja sealsete inimeste juurest saab ära ja eemale minna, vahetada välja ning saada jõudu teadmisest, et kord saab aeg, seal ja selles, läbi. Saab küsida tuge ja lahendusi, sest selleks on olemas õigused. Tõeline elu näitab ja tõestab sageli midagi muud – kogemused on valusad ja toetust ning abi ei leita või ei anta. Seega ei ole ka seal lihtne.
Kuid siiski on kordades raskem lugudega, kus kiusatu ja kiusaja on ühe ja sama perekonna/ suguvõsa liikmed. Topelt raskem on, kui lood kanduvad ajas edasi - läbi erinevate põlvkondade. Enese veri on enese vere vastu – ära ja lahti ei saa. Tuleb olla ja kesta, sest peab ju – ollakse ühte sündinud ...
Marianne
27.09.2026.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar