Inimene nimetab ennast Mina – mina olen, mina teen, mina oman. See, mis ja kes on Minu – see on Mina. See Minu Mina on enese laiendatud Mina. Laiendatud Mina võib olla kõik see, mida ja keda inimene peab iseendaks (õigusega endale kuuluvaks) – teised inimesed erinevas läheduseastmes, enesele kuuluvad asjad, paigad, hooned, enese poolt loodu ja kasvatatu ning ka kohustuslikud kohad (kool, lasteaed, töö, perekond) või kursused, seltskonnad, kus ta valib või peab käima ja nii kummaline, kui see ka ei ole - iseennast.
Selleks, et tunda iseennast turvaliselt, tuleb näha ja hoida ennast ümbritsev Minu Mina, kui üks terviklik ruum, turvalisena. Igal inimesel on see ruum erineva suuruse ja sisuga. Mõni inimene käib ja kulgeb ringi – ta on rahul, no peaaegu, kõigega – miski ei näi teda puudutavat ega häirivat – ta püsib oma rahus ja tasakaalus. Tema sobib ja sobitub kõigega - talle ei loe teiste tujud ega valitud tundeolemised – need ei ole tema ega käi tema pihta. Tema jaoks on Maailm üks võrratu paik ja enese elu väärtuslik ja õnnelik kogemus.
Samas on olemas üks teine, kes käib ringi ja põrkab kogu see aeg kuhugi vastu ning temaga juhtub alailma ühte koma teist. Tema kogeb Maailma ebaturvalisena ja ülekohtusena. Temale tehakse liiga – tema on ohver, kes peab oma eluga, kuna teist ei ole antud valida, leppima ja kannatama. Tema püüab teha oma elu turvaliseks. Elada seda õigena, et vältida valet. Tema proovib ka kõiki teisi, päästes, õpetades, kontrollides, sundides, teha (muuta) õigeks, et tema ei peaks kogema valet.
Tema peamine ülesanne on hoida ennast turvaliselt kaitstuna. Selleks ehitab ta müürid vale ette, jätab maa vahele ja läheb ära kõigest sellest ja kõige selle juurest, mida ja keda ta ei suuda turvaliseks teha, kontrollida ega muuta. On väga valus ja katkiseks tegev kogemus, kui kaotatakse järjekordne Minu – turvaline maalapp või kaitsev sein enese ümbert – järele jääv üksindus ja hüljatus saavad vältimatult kätte.
Ebaturvaline olemine tuleneb sellest, et ei nähta võimalust, mil moel õnnestuda – enesel ei ole ressursse, millega ja kuidas suuta tagada enese turvalisus. Informeeriv sõnum - elu on ohus, sest puudub turvatunne, on energeetiliselt paranemata haav enese aja loost. Kunagi on olnud haavata saamine kohas, kus oldi olnud hoitud ja see tekitati selle inimese poolt, kellega ühes ja kelle poolt tunti olevat hoituna.
Inimese alguses on Ema see lapse esimene Mina – teda ta näeb ja kogeb iseendana - Minu oma. Alguses ei näe laps erinevust ega vahet, kuid ajajooksul ta õpib, läbi oma kogemuste, et ühe asemel on kaks eraldi seisvat tervikut. Kuid, kui laps, üsna oma alguses, kogeb traumaatilist hetke, mil ema ei ole mingil põhjusel lapse jaoks turvaline, siis vajab ja otsib laps ikkagi kaitset ja oma, kuid kui ema seda ei anna ega taga, siis laps on üksinda ja ta näeb enese elu ohus olevana. Kui selline situatsioon kordub, siis alateadvuses on laps, ka täiskasvanuna, kes viibib samalaadses situatsioonis, kogu see aeg ohus.
Laps tõmbub enesekaitseks enese sisse – see on viimane võimalus, kuhu peitu pugeda. Kuid tegelikkuses näeb see välja nii nagu oleks ta ühe suure ruumi nurka varju pugenud. Ta näeb ennast ümbritsevat Maailma ja iseennast selle sees olevana. See kõik, mis on tema ümber – inimesed, asjad, seinad, energiad – kõik see, mis on ja mida ta teab ning tajub endaga ühes olevat, moodustavad ruumi Minu Mina - just selle ruumi sees tunneb ta ennast ebaturvalisena.
Ema ei kadunud ära - ta oli endiselt olemas, kuid laps ei pääsenud enam tema lähedale - ta koges ennast selgelt väljas ja eraldi olevana. Ema poolne hülgamine mõjus lapsele, kui ema ootamatu ära lahustumisena – laps tardus, sest tal puudus korraga see turvaline ruum, mille ema oli loonud tema ümber. Ema ei olnud enam ruumi hoidmas, kuid laps ei olnud veel enese piire tundma õppinud ega vastu võtnud – tema oli ja nägi ennast ikka veel kõiges selles, mis enne oli turvaline olnud – Minu väljaspool iseennast.
Ega ema ei pruukinud olla ainuke ega ka esimene oluline, kes lapse ümbert või kõrvalt ootamatult lahustus. See võis olla ka keegi teine lähedane või sõber ja hiljem, täiskasvanu ajas, kallim või armastatu. Selline kogemus võis jätta jälje ka kusagil eelmises ajas ning kanduda lahendamiseks kaasa - selle elu keegi kordas seda, et lugu ühendada ja avada.
Kuna, ennast ebaturvaliselt kogev laps näeb ümbritsevat enese osana, mida ta ei suuda hallata ega endale sobivaks muuta, siis läheb ta ähvardava ohu eest ära, poeb varju või hakkab vastu. Iga ohtlikuna näiv liigutus, tegu või inimene, suurendavad ebaturvalist olemist. Kõigele ohtlikule tuleb astuda vastu, püüda seda hoida kontrolli all või peita ennast ära nii, et enam teda ei nähta, tema ise ei näe, ei kuule ega tunne midagi.
Mida haavatavana laps ennast kogeb seda suurem on tema laiendatud Mina – see on kõik see, millega tema PEAB koos elama, olema ja toime tulema – enese elu osad ning enese, kuid ka teiste valikud ja nende tulemused. Kogu jõud, energia ja mõtted lähevad selle ruumi turvaliseks tegemisele. See on täiesti titaanlik ettevõtmine, sest väga raske on seda tõhusalt ja toimivalt teha. Sest kõik see, mida ja kuidas teised, selle Mina Minu sees, teevad ja on, puudutab vastu ja mõjutab olemist. Kõige juurest ja kõigega ühest ei saa ära minna, sest peab ühes olema – peab, kuna ja kuni nemad ja see on olemas. Tulemus on see, et kõik, mida ja keda peab, kuid ei taha, võib viia situatsioonini, mis toob kaasa ebaturvalise kogemuse. Väljapääsu ei näi olevat.
Enesest suurema Minu Mina-ga inimesed vajavad väga turvalist ruumi ja toetavat ning hoidvat koos olemist. Kui nad leiavad sellise võimaluse, kas või killukese, siis nad tahavad korduvat kogemist ja klammerduvad külge – teevad, erinevail viisidel, kõik, et see jääks ja kestaks. Kui nad leiavad selle lohutavas toidus, narkootilises aines või joogis või mingis tegevuses, siis nad peavad seda saama - suutma enesele anda ja tagada. Kui neil seda ei ole, siis kasvades ehitavad/ ostavad/ otsivad nad selle ise endale – enese pühamu, rahu, vaikuse, turvalisuse. Kui nad kasvavad ja loovad pere, siis kõik see, mis on minu oma peab olema Mina. Turvaline olemine enese ümber. Kui nad ostavad enesele või omavad midagi (kedagi), siis seda ei tohi kasutada ega puudutada see, kes ei ole oma ja on ebaturvaliseks nimetatud.
Selline toimine ja nägemus tähendab vastu põrkeid ja ebamugavaid tundeid. Need, keda nähakse ruumi kuuluvatena, ei taha olla allutatud ega kontrollitud. Nemad tunnevad seda eneste ruumi tungimisena, isiklikult võtmisena ja ebaõiglusena – neile ei ole ruumi jäetud – ei vabadust, õhku ega isemääramise õigust. Selleks, et ühes ja vastuolusid tekitamata toime tulla, peavad nad suutma olla sobivad ja andma endast, et ohustatu ennast hästi tunneks.
See, kes vajab seda suurt ruumi enese ümber, on hädas. Tema näeb kõiki neid ja seda, kellega ja millega ta ühise ruumi moodustab, enese osadena, mis ei pruugi alluda. Ikka ja jälle kogeb ta, et ei suuda hoida ennast kõige selle ümber, mis on Minu Mina, nii, et ruum oleks turvaline. Ikka ja jälle poeb ta nurka – eemale ja eraldi olema, kuid tema olemine ei parane, sest teised on ikka tema turvapaiga sees – tema näeb neid seal olevatena.
Mida rohkem ta ennast kaitseb ja põgeneb, seda rohkem saab ta haiget ja seda pisemaks jääb tema nurgakene, sest teiste ohtlikud teod ja ähvardavad sõnad näivad tungivat talle liiga lähedale. Mitte keegi ei ole täiesti turvaline ega oma – igal teisel on meeles ainult tema ise ja sellest tulenevalt on too ohtlik. Kuid iga ebaturvaline hetk tähendab ohtu elule ja kohustust koheselt reageerida - tegutseda selle võimaluse annulleerimise nimel. Tuleb teha tööd, sest peab hoidma ühes, koos, tervikuna, hoituna – ise ennast kaitstuna.
Suur ruum taandub enese väikseimaks osaks – iseendaks. Turvalisus iseendale. Inimene võib luua turvalise ruumi ümber teiste, kuid see ei tähenda võrdusmärki - nemad ei ole Mina. Mina ollakse ainult mina ise. Selle sisse ei kuulu ega saa tõsta, kedagi või midagi teist. Kõik muu on väljaspool iseennast. See Mina, mis on enese ruum ja koda, on enese mõtted ja väljendused – sündimine seestpoolt välja. Mina olen tähendab, et ei pea olema seotud ega kinnitatud ega omama, sest olemas olles, on vajalik olemas – inimene loob ise ennast.
Marianne
22.09.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar