On olemas nemad, kes ei saa määrata ära ega ole õigust neil takistada ning halvustavalt vähendada seda, kuidas elan ja valin mina, kui mina ei tee oma tegevusega liiga ega vähemat – ei riku teadlikult tasakaalu, vaid loon enamat - kõgile. Jah, nad on olemas, kuid nemad ei ole minu algus ega minust sündinu – nemad on omadel teedel. Nemad ei ole minu poolt loodud ruumi osad ega selle hoidjad, kuigi nad võivad näha enesel õigust ning proovida sisse tungida ja seda hallata. Neid ei ole minu ruumi sees. Nendes voolavad tunded ei voola läbi minu – see ei ole nende tee.
Kõigil, kes kunagi sündinud, ei ole enesest sündinuid – neil ei ole enese järel tulevat põlve. Neil on anda, kuid neil ei ole, kellele edasi anda. Neil on vajadus luua enesest enesele - iseennast, kuid nad ei saa ennast sellisena luua. Neist ega neile ei sünnita. Need, kelle tee edasi ei lähe, on omal moel segaduses – neil puudub väljund – see oma, kes on neist saanud alguse – nägemine, et nemad jätkuvad. Nemad on peatuv tee – lõpetav punkt.
Vahel nad saavad osa sellest, mis on teistel – nendega jagatakse – antakse võimalus olla osa, anda ja vastu saada. Luua ennast ja enamat – saada enama osaliseks. Nad kannavad rolle, mida muidu nendes kooslustes ei oleks. Nad on toeks, kui ei olemas teisi, kes muidu oleks. Nad on saatmas, kui on keegi, kes ei vali enese kohustust kanda. See on nende võimalus olla plussiks ja lisaks.
Vahel nad saavad osa, kuid tahavad enamat või saada teisel moel. Vahel nad tahavad endale sama, mis teisel - võtavad enesele õiguse käsutada ja kasutada teise poolt loodut nii nagu oleks see oma. Määravad ja kritiseerivad – alateadlik katse kõrvaldada ja kukutada see, kelle teele nad ennast kinnitanud või kutsutud on. Nende teod tulevad tahtmisest osa saada, kuid mitte vastutust kanda ja vastust anda.
Kuna nemad ei ole algus ega ka alguse poolt loodud ega ka algusega ühinedes tervikusse liitunu, siis ei ole neil vastutust/ kohustust olevat alles hoida ega sellele enama loomise ees. Seega ei tule neil mõelda sellele, kuidas olev kestab edasi või millisena toimib seni, kuni neid seda vajamas või reaalselt osa saamas ei ole. Seega ei tule neil mõelda sellele, mida tähendavad, tervikule, nende valikud ja teod. Kui nad ei hooli, kuidas oli enne ja mis saab pärast, kui astuti tuppa või sealt välja, kui saadi koosolijate poolt ühiselt loodust osa. Siis selline valikuline lähenemine toob endaga kaasa tagajärgi – kogemisi ja kogemusi neile, kelle ühises ruumis nad külaliseks käivad.
Kui külalised tahavad osaleda, et osa saada, siis tuleb neil järgida reegleid, piire ja austada ühes olijaid - kõiki. Osaledes ei saa nad seda, mis olemas on, endale – nad saavad loa koos olla, kui selleks on luba küsitud ja antud – külalised võivad tulla, et siis ära minna.
Käiakse külas, ollakse ja antakse enesest, et anda võimalus olevale kogeda, saada ja luua enamat. Kuid vahel, siis kui tunded tulevad mängu, saavad neist, kellel külas käidi ja kellele ulatati enesest võimalusi, korraga võlglased ...
Marianne
29.09.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar