Kiusamine, mis tähendab teise vähendamist – teise kõigutamist sellest, mil moel ja kuidas on too valinud iseendana olla – on väga levinud käitumise viis. Seda märgatakse tavaliselt nn peab kohtades – lasteaias, koolis, töökohas, õuel, kuid seda võib ja saab esineda ka perekondades ning suguvõsades. See võib kanduda ühest põlvest teise – järeltulevad võtavad eelneva(te)lt mängu üle. Ollakse ühiselt, ühe oma, olemise vastu. Vahel jätkatakse ka uute nägudega vana mängu, et jõutaks algusesse tagasi.
See vastu olemine on kogetav võimetusena oma olukorda selles keskkonnas parandada. Ei olda võrdne – ei olda austatud ega tunnustatud iseendana. Selle nõutud, soovitud, oodatud, näidatud parema iseendani, kellena olemine ehk lõpetaks, vastu olevad, teod ja sõnad, ei ulatuta, sest sellist tulemust ei oodata, kuna tegelikult ei ole see selle tegevuse eesmärk. Vähendamine tähendab soovi kaotada – olematuks muuta. Kuna enese tunnetega ei tegeleta, siis peab kaduma see, kellega seoses tunded tulevad.
Väites, et teisiti tehes/ olles, ennast teiseks muutes ning ka sõnades või võrdlustes ette näidates, et on olemas tee ja lahendused, kuidas teostada – on, kui selge lubadus, et siis olukord ehk kohtlemine muutub. Kuid ei muutu. Kui küsida endale tuge, et kasvada või protestida vägivalla vastu, siis valitseb ümberringi vaikus – rolliühendused kaovad. Tõstes ennast kõrgemale – näete olen ju olemas ja ei ole selline - olen olemas ja kannatan – palun aidake – käige oma sõnade järgi – saadetakse teele õlakehitus või seatakse uus tähis, milleni tuleb jõuda või lisatakse märge, mis tuleb suuta kustutada. Enesekaitse soovile – olen võrdne. Tõstatatud teemale – vaadake, mida teie teete. Ei tule vastust, mis mõistaks ja lahendaks. Enese elus, kui lõksus olemine, sest ise ennast ei saa ega suuda selles keskkonnas aidata – sobivaks muuta.
Päris elus näeb selline kohtlemine välja, kui tunnetest saadetud põrgu. Kui mõistsin, et olen kiusatu, enese päritolu perekonnas, siis nägin õudusega kogu seda käidud teekonda, milles oleks võinud olla teisiti – kui mina oleksin valinud muutuse teha varem. Kogesin seda aastakümnete pikkust tegevust tahtliku ja eesmärgipärase tegevusena. Nägin enese õuduseks, et need, kes olid kõrval seisnud ja pealt näinud, olid vaikides nõustunud tegevusega – ikka mina ise ka. Ja seal oli ka neid, kes olid oma panuse lisaks andnud, et selline olukord saaks jätkuda ja kiusanud ise ka.
Ei olnud nii olnud, et ma ei oleks oma olukorda proovinud parandada – läbi aja olin üritanud seda teha. Hoolimata oma püüdlustest ja teema tõstatamisest ning enese vaatenurga näitamisest, ma ei leidnud mõistmist ega toetust – ise tegid, ise oled süüdi, midagi ei ole valesti, mis mina sinna parata saan – kõlasid vastu. Täiesti tõsiselt tundsin, et minust ei piisa, sest mina ise ei saanud oma olukorda selles keskkonnas ära parandada – valik oli, kas jätkata vaikides ja leppides või välja astuda. Oli aeg, mil ma valisin leppida, kuid enam ei – täna kõnnin, läbi lugude, enese sees.
Minu elu selles, oma päritolupere, keskkonnas nägi välja sellisena. Ühise nimetaja järgi seotud keskkonnas levitati kallutatud ja halvustavat infot. Seda, mis ei olnud tõde, kuid näis tõesena. Infoga kohtujad ei küsinud selgitust, põhjusi ega tegude tausta. Seda ei olnud soovigi teha, sest ei tahetud mind inimesena näha, vaid veana ja valena. See oli kiusamine.
Alguses ühe ja seejärel teise kiusaja poolt minu vastu suunatu oli ühisest eraldi tõukav - tegu oli teistega valitust selgelt erineva kohtlemisega. Kirsiks tordil oli ümbritsevatele ja ka minule endale mõista andmine, et kui mina oleksin teinud teisiti ega oleks olnud nii selgelt vale, siis oleks teisiti tehtud ja oldud, kuid kuna mina ei olnud, siis too ei saanud – tema oli sunnitud selline olema. Parema olemise/ kohtemise oleksin pidanud välja teenima – ma ei teeninud, sest mina ei tähendanud väärtust - mina vähendasin kiusajat - vähendasin talle osaks saavat. Kuna olin tunnistatud valeks, siis tähendas see justkui võimetust koos olla – see oli põhjus, et minna eemale ja ära.
Tegelikult ei olnud kiusaja valinud kunagi teha tööd selle nimel, et tegelikkuses saaks olema parem – kõigile. Enesele teada oleval põhjusel oli ta valinud kiusamise teostamiseks taktika – mitte anda selget, suhet hoidvat ja edasiviivat, infot. Mitte anda minu kasutusse seda, mis aidanuks mul olla parem - anda ja luua enamat - ka iseennast.
Mina leppisin sellise käitumisega, sest tundsin ja nägin ennast süüdlasena – kartsin hülgamist – enese tegude tagajärge. Kartsin ühendava rolli kaotust, sest siis ma ei oleks mitte kunagi saavutanud õige ja hea olemise. Teise kohale jäämiseks, minu enda vastu suunatud käitumisega nõustumine, näis olevat ainus lahendus. Pidin olema – suutma olla – sest ka ümbritsevad näisid kiusaja käitumist heaks kiitvat.
Kiusamisega nõustujad näisid, vaikides pealt vaadates, nägevat mind samal moel, kui kiusaja väitis. See suurendas negatiivsust ja võimendas kiusamist. See oli hukkamõistjade ühine koor – mind ei nähtud inimesena – iseenda tervikuna - vaid väljatoodud vaatenurki – spetsiaalseid kilde, mis õigustasid kiusaja käitumist ja valikuid. Mina nägin neid ka – nad olid minus olemas, kuid tervikust eraldi kistuna need suurenesid ja vähendasid kõike muud seda, mida Mina tähendasin.
Oi, kuidas ma vajasin tuge – selget ja nähtavat, et need samad, kes samas keskkonnas mõlemaga koos, annaksid kiusajale teada, et see ei ole okey. Ja minule võimaluse olla samaväärne – minu poolne info on aktsepteeritav ja kallutamata vastu võetud. Mina ei ole see, kes halvem, viletsam, ebaõigem, ülekohtusem, nii nagu prooviti panna uskuma. Ma olen ühes ka siis, kui ütlen välja, et selline olemine ei ole hea – mind ei jäeta välja. Just sellist kohtlemist ma vajasin. Ei saanud.
Selline piiratus – parema eneseni jõudmise võimatus – tähendas vahel ka soovimatust olemas olla. Milleks olla, kui ma ei suuda olla – õnnestuda. Vähendasin ise ennast. Kiusaja oli saavutamas oma eesmärki - et mind ei oleks iseendana tunnustatuna olemas selles keskkonnas, milles me koos olime. See oli suur ruum, mille nurgas oli jäetud koht, kus pidin püsima – seal tohtisin olemas olla, kuid vaid temale meelepärasel ja tema poolt heakskiidetud moel.
Kiusamine loob kiusatus uskumise – mina olen keegi või miski, kuid ei Mina - iseendani ei ulatuta. Vaikijad nõustuvad ja abipalve eirajad võimendavad. Kui ei nähta endale vajadust, siis ollakse veendunud samas, kui ei nähta võimalust, siis kardetakse enese pärast. Sel moel vähendatakse olevat ühes.
Võtan vastu selle, mis tuleb – seda, mida ei ole, ei ole nagunii. See, kuidas on, on nagunii. Küsimus ja võti on olnud selles, kuidas, millisena ja kellena mina ise olin valinud ja valin edaspidi iseennast näha. Olin olnud valinud olla see, kellena lubati olla, sest olin kartnud olla see Kes ma olin olnud. Võtsin vastutuse enese tegude eest. Jah, mina tegin seda ja teist. Võib olla tegin veel ühte ja teist. Tol korral tegin millegi pärast. Tean, et täna ei ole ega tee. Olen edasi kasvanud. Süüdistades, tänast mind, ei ole tegu sellega, kes tegi – rääkida saab minevikus tehtust – ühisest minevikust – kuulates mõlema lugu.
Mõistmine, et üksinda ei saa kahe inimese vahelist suhet töökorda teha – siin on vaja mõlema ühist ettevõtmist ja tahet. Saan anda info – vajan tuge, ei saa üksinda hakkama. Need, kes on kõrval, saavad anda kiusajale edasi teadmise – Hei, Sina tõlgendad vähendavalt ja ebaõigelt. Minule - Meie näeme – Sind Sinuna – Sa ei ole see, kellena Sind näidata püütakse.
Mina ei pea nõustuma ja sellest tulenevalt ka kiusajaga koos olema, kui ta ei vali oma käitumist muutu. Võin kohtuda - teha koostööd, kuid enne annan selgelt teada enese piirid ja austava käitumise soovi. Enesekaitse langetamine - enese välja ütlemine ei ole eluohtlik – mina ei sõltu kiusajast – minu Kes olemine ei sõltu tema suvast. Olin soovinud näha ennast ohvrina – tunnustatud ohvrina - teise teiseks muutmine ei näinud sõltuvat minust. Tegelikkuses sõltus küll - seni, kuni mina ise valisin kaasa mängida ja kiusatu ehk vähendatu rollis olla, püsis tema kiusajana paigal - andis oma osa, et mina saaksin ise ennast vähendada - ära kaotada - teha seda uskudes, et kõik, mis ja kuidas öeldi, näidati ja tehti, oli tõsi.
Kirjutasin ühele kiusajale kirja, teisele ei saanud, sest tema on juba teisel pool, ühele kaasanõustujale andsin oma muutunud seisukohad teada, ennast ümbritsevatelt küsisin tuge – andsin edasi info, et nüüd on vaja enamat – seista minu kõrval ja olla nähtavalt olemas ning toeks. Seisti ja näidati enda tuge. Kiusaja saatis vastu vähendamist pungil oleva kirja - kõik see, mis sai eelnevalt väljakirjutatud, oli sõnadena sinna kirja pandud.
Jätkan teekonnal kõndimist ega tea, mida järgnev kaasa toob – huvitavaid kogemusi kindlasti.
Marianne
28.09.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar