Mul on olnud üsna pikk ja käänuline töö teha – lahendada ja vabastada kinnijäänud olnut. Kaevata üles ja anda võimalus. Kaevata üles ja tuua koju. Luua ühendus eilse ja tänase vahele. Olles tänases olla osa minevikuga. Korrastada süsteemi ja täita kohad – energeetiliselt ja ka nähtavalt.
Olen teinud, sest olen oma kohal seisnud - kuid ma ei tundnud ennast omana – millegipärast see olev ei tundunud minu olevat. Tundsin ennast väljas olevana – ma ei näinud ennast ühendatuna ega osana. Polnud selge, kuhu ma kuulun – millise suguvõsa teel ma kõnnin. Võimalusi on justnagu mitmeid.
Tallide puhastajale jääb sõnnikust lõhn külge. Kes pole teinud ega ise läbi kõndinud, see ei mõista, ei tea ega näe – ei tunnusta, sest ei näe põhjust ega tunne vajadust. Kui kahtluse alla seadjal ei ole teadmisi, siis see ei tähenda, et seda, mida tema ei näe, pole olemas – see on ka siis, kui inimene ei ole nägija. See, kellel teekond on käia, sellel on teadmised ja tee avanedes ees – on olemas ja kasutada võimalused, toetus ja lahendused. Sisemine jõud aitab edasi astuda ja luua vajaminev.
Olen haukunud vale puu all. Ühendus suguvõsaga ei sündinud läbi selle, kellega kaasas ja ühes olid reaalsed kogemused, vaid oli olemas läbi ema, keda mina ei näinud ega tunnustanud ühendava sidemena. Tema ei seisnud nähtavalt minu kõrval ega hoidnud nähtavalt ühendust. Omal moel haukus temagi vale puu all – tahtis küll kuuluda, mõistamata ja teadmata, kuhu täpselt – süda ihkas ühte – Hing näitas teist ja enese kaitse - see hoidis varjus ja sala, sest just ühendatus oli toonud kaasa valu ja ebaōigluse.
Selleks, et olla seotud, ei ole vaja teisi tunnustama ja heaks kiitma – justkui lubama olla enese teel, vaid teadmist enese sees – Mina Olen olemas – see on minu tee. Sellel aastal, kui ema nüüd enam ei ole, kõndisin taas edasi – viisin suguvõsa lugu, tagasiulatuvalt, edasi – vormistasin nähtvalt. See, mille jaoks ja milleks olen võimeline, see jõudis minuni – pöörasin oma tähelepanu, kasvasin ja kõndisin läbi – lõin olema. Mõistsin, sest lõpuks ometi nägin, millise suguvõsa teel ma kõnnin – ühendus läbi aegade. Mina ei ole vahend, vaid võimalus, kui valin astuda – võtta vastu oma teekond. Olen seda teinud ja maksnud selle eest oma hinna – kõik, mis on olnud, on vajalik olnud, et jõuda välja selleni, mis ja kuidas on olnud ja saanud olema. Igal pisiasjal, lool, teel ja inimesel on oma ülesanne ja aeg, mil olla olemas.
Marianne
10.09.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar