Kaaluvad keeled

 

Vahel

inimesed

ebaõiglust

ja ülekohut

pealt näevad,

kuid ei vali midagi teha -

nemad ei vali reageerida

ega oma sõna sekka öelda,

et ebaõiglus peatada,

et ülekohus lõpetada.

Või siis,

käsi laiutades,

nad justkui vabandavad -

Mina ei sekku,

pole minu asi -

jätke mind vahelt välja.

Või siis,

näivad uskuvat,

et teod ja sõnad

mis tehtud

ja välja öeldud

on põhjusega -

ju siis

nii oli välja teenitud.

Või siis,

õigustavad -

et tollel,

kes tegi

on raske

ja on palju kanda -

ärme temaga pahanda

ja teda takistades keela.

Vist usuvad,

et head teevad

või ennast kaitsevad

või midagi väldivad,

kui pealt vaadates

ja kõrval seistes,

ülekohtu ja ebaõiglusega,

vaikides nõustuvad.

Ei anta toetust

ega looda enamat -

Pole Minu asi! -

kuid sel moel

nad tehtut võimendavad -

üks saab teha,

mida tahab teha

ja teine kogeb

üksijätmist

ja kaitsetust,

sest kõik see

toimub

ühe ja sama

Meie sees -

oma on see,

kes teeb

ja oma

peaks olema ka see,

kes kannatab.

Isiklikud huvid on mängus -

üks on rohkem oma,

kui teine -

see, kes lähemal

ja kellest sõltutakse,

sellega nõustutakse

ja tolle tegusi

kahtluse alla ei seata -

tollele tuleb meeldida,

et iseennast säästa.

Marianne

15.09.2023.a