Olin iseennast ära kaotanud, sest olin ise ehitanud endast need rollinäod, kes ma ei olnud. Oli tulnud ennast muuta ja ise muutuda, et ellujäämiseks sobituda ja sobida – tuli olla õige tulemusega ja olla see, kes oli teiste jaoks õige kogeda. See, millisena olin – see Mina, kellena ennast tundsin – keelati ära. Öeldi ja nõuti – ära ole, ära tee, lõpeta ära, jäta järele, muuda ära, kaota ära – sest see on vale – Sina oled vale. Oli olemas füüsiline ja vaimne surve – jõuga sundimine enese muutmiseks – olemas oleva vaigistamine.
Igal olemas olemise viisil oli oma põhjus, sest ega ma tuulest olnud võetud – just sellisena olin ma olemas iseendana ja ka iseendale vajalikuna. Kuid olid pilgud, mis heideti, sõnad, mis lausuti, karistused, mis määrati – ole teisiti - ole keegi teine. Püüdsin olla – pidin olema. Seda, kes olin, tuli peita ja varjata. Lõin ennast, kui erinevaid rolle – käskude/ karistuste/ keeldude seas ja vahel loovides. Olin kui paat, kes püüdis, tundmatutes vetes, ilma kaardita karisid vältida. Oli keelatu ja oli lubatu. Oli olemas see mina, kes oli minule keelatud ja oli see teine ja need teised, kellena olemine oli lubatud ja soovitatav/ nõutav.
Oli olemas tähelepanu, mis edastas nimetavad sõnumid – Näe, see Sina oled. See oligi see tähelepanu, mis mind päevast teise saatis - mind nähti halvana, valena, viletsamana, väärtusetuna, andetuna, lootusetuna, pettumust äratavana, tülikana, ebameeldivana, ära kasutajana, ära võtjana, piinajana, vereimejana, kiusatavana, notsuna, kärnasuuna, pigivigina jne, jne. Heal lapsel palju nimesid, kuid ega need nimed mind ju heaks nimetanud – eesmärk oli vähendada ja kahandada. Kasvatada üha suuremaks seda põhjuste hulka, miks ja kuidas ma valeks osutusin.
Oli võimetus selle Vale varjust välja astuda. Lõpuks kadusin – kaotasin ühenduse enesega ega uskunud enesesse. Elasin uskumusega, et see, kes ma olen ja mida valin teha, on alati mingil moel kellegi meelest vale. Need olid hirmuga seotud ühendused – kui olen vale, siis kaon – kui olen vale, siis öeldakse minust lahti. Armastust ei olnud pilgus. Headust ei olnud sõnades. Toetust ei olnud tegudes. Võib-olla siiski vahel ka oli, kuid ma ei tundnud neid tundeid ära, sest kunstlikul minul puudus süda – see Mina elas tähelepanust, tähelepanu jaoks - tähelepanu kasvatas ja kujundas.
Kusagil tagataustal vilksatasin ka ise, kuid olin enesele keelatud ja iseendale ohtlik. Ma ei teadnud, millal saan koju – millal saan iseendana olla. Sinulinnu poole püüdlemine ja Valge laeva ootus - kas üldse ning millal ja mille eest on olemas vaatajad ja nende poolt suunatud tunnustav tähelepanu päris minule. Oli olemas meeletu tähelepanu vajadus ja oli olemas meeletu tähelepanu vältimine – olin tähelepanust sõltuvuses – see oli minu looja ja ka minu kaotaja.
Tähelepanu saamiseks ja selle jäämise kindlustamiseks püüdsin meeldida ja sobida, olla tubli ja allaheitlik ning valisin tõest ja olevast vaikimise, sest vajasin, enese loojate poolt, õigeks tunnistamist. Tundsin viha enese loojate vastu – tahtsin olla ise ja eneseni jõuda, kuid ma vajasin tähelepanu, sest ma vajasin ise ennast heana, õigena, väärtuslikuna, sobivana, ainsana, tublina, teadjana jne, jne.
„Vanem, kes tundis ennast piiratuna ja võimetuna looma ise ennast sellisena, kellena soovis olla – nägi ennast lõksus olevana. Ta kuhtus ja kängus. Tal puudus enese jaoks vajalik tähelepanu. Ta vihkas takistusi enese teel. Keegi oli selles süüdi – tolle olemas olemine takistas õige tähelepanu saamise. Selle süüdlase tõttu tuli kanda rolli, millest vabaks ei saanud. Selle süüdlase tõttu ei olnud rollikandmise eest vastusaadav tasu tõstev ega hea. Vanem oli oma lapses pettunud – too ei vastanud ootustele – vanema roll vähendas ja häbistas – see ei tõstnud troonile, sest laps ei pälvinud tunnustavat tähelepanu.
Enese kaotust leinav vanem keelas ühe lapse vabana kasvamise – vanema keelud, käsud ja määramised takistasid ja raskendasid lapsel valimast olla iseendana erinevatel moodidel ja väljendustel. Piirid seati selleks, et välistada valikuvõimalused ja näha teid, kuidas kogeda vabadust. Oli tahtmatus jagada toetavat tähelepanu, mis suurendanuks olemas olevaid algeid veelgi. Selle asemel jagati tähelepanu, mis nõudis kuuletumist ja vaikimist ning pidanuks kustutama enesejulguse ja enesevabaduse.
Vanem, kes nägi võimalust kasutada last vahendina, et saada tasu enese rollile – olla olulise ja tähtsana läbi teise, valas ennast teise lapse sisse ja andis ennast tolle teele, et saagu too selle ja olgu too see, kes tema ei saanud olla – kaude ja läbi sai ta puudutada võlude Maailma. Sai tähelepanu sellele osale endast, mis tundis nälga ja soovis avarust – tema oli õnnestunud looma tähelepanuga tunnustatud väärtuse.
Sellele, keda vähendati, seati õlgadele koorem ja lisati raskust jalgadesse – On tehtud – pead ka Sina! On kogetud – pead ka Sina! – Miks peaksid Sina erinema – enesele parema (kergema) võimaluse saama! Ei väärtustatud olemise võimalusi, vaid manati enese teed – Korda, et kogeda sama! Sinul tuleb tunda – Sina pead kogema sama! See oli parastamine ja pilkamine – enese kannatustega võrdlemine. See oli vähendamine ja väärtusetuse näitamine - Sina ei ole ainus ega eriline – Sina oled kordus – Sina oled koopia – Sina oled vähem! Vanem ei talunud teistmoodi teede nägemist – teisel oli teistmoodi võimalik. Valu, viha, kadedus, eemale tõukamine ja eemal hoidmine – see oli enesekaitse – ise ennast tunnetest säästmine.”
Enese jaoks olulistel ja pöördelistel hetkedel oli ikka nii, et olin kuidagi vale ja jäin seisma üksinda – ma ei vastanud ootustele. Kartsin olla olemas ja järgmises hetkes, sest tundsin ennast alati valena – teadsin ju, et olen, sest oli olemas halvustamine – ei antud tunnustust käidud teekonnale, oli pidurdamine – oli tehtu vähendamine, ei olnud julgustust ega toetust jätkamiseks. Sõnade, tegude ja pilkude sõnum – teekond ei olnud väärt, sest tulemus ei saanud väärtuslik – olin väärtusetu. Minu valikud, minu sammud, minu olemine, minu tulemus – oli nende naeruvääristamine, neist mööda vaatamine, nende vähendamine, teistega võrdlemine, teise valiku nõudmine, „parema” ja „õigema” tulemuse kõrvale seadmine. Kuna ma ei olnud, siis ma ei ulatanud selleni, mida teised näha tahtsid - olid nõus tunnustavalt vaatama.
Ületatud vahemaad – enese teekonna tähised, tundusid igakordselt maailma lõppudena, sest ma ei saanud möödunut muuta, et seista olevikus õige tähelepanu osaliseks saavana. Olla iseendana tunnustava ja toetava tähelepanu valguses. Tähelepanu, mida jagati, näitas mind mingil moel valena – ei olnud oluline see, mis oli, sest teisiti oleks pidanud saama olla – oli olnud võimalus – seda nähti ja näidati. Tõdemine - mina ei ulatu iseendani, keda ei nähta, sest sellist ei valita näha. Eks mind ikkagi nähti, kuid ei näidatud ja nii oli keeruline kasvada kaktusele sobivas keskkonnas roheliste lehtedega vilju kandvaks puuks. Näha ise ennast puuna.
Olen see Kes ma olen, ka siis, kui ma ei meeldi või ei sobi – mind ei tule sellepärast muuta ega välja arvata. Püüd mind muuta ja minust lahti öelda – näidata mind valena – tähendas ja tähendab ka täna, teise soovi - oma, meid ühendavast, rollist loobuda või selle kandmise eest paremat tasu hankida. See, kel on tulnud ennast teiste sundivate tahtmiste järgi muuta, see tahab ka teisi ära muuta - tuleb otsida teises vigu, et mitte näha teise olemas olemist ja/ või iseennast teisega kõrvu ning kogeda enese tundeid.
Olev ei ole teekonna lõpp, vaid järgmise sammu algus. Sellel, mis on olemas, on põhjus olla sellisena olemas – selles on näha teekond sellesse punkti – loomise teekond. Jagatav ja saadav tähelepanu on energia, mida kogetakse tõstva või vähendavana. Oli kasutusel uskumine, et see olin mina, keda ja kuidas teine(sed) mind nägi(d). Teise tähelepanu on info teise kohta – see on tema tõlgendus ja soov/ vajadus ennast väljendada – nii nagu ta valib seda teha. Teise tähelepanuenergia, mis soovib/ tahab olevat muuta, on tahtmatus/ suutmatus/ vastuvõtmatus näha olevat eraldi ja valmis olevana ning see on tõrge austada selle sellisena olemas olemist.
Mina ise muutsin ise ennast, kui vaatasin ennast teise tähelepanu tundetõlgendusena – samastasin ennast teise tundependli vastas äärega – uskusin, et see oli põhjus, miks minule sel moel reageeriti – seotus andis uskumuse, et olen teise tunde autor. Jääksin ju alati valeks, kui püüaksin olla see Kes ma ei ole – teise vaatenurk ja tunne. Olen iseendana - olen see Kes ma olen – olen olemas olevana olemas. Vaatan ja näen iseennast iseendana – mina olen Puu.
Teise suhtumine, sõnad, tunded ja vastu tegevus ei tee ega nimeta mind valeks - need on teise vaatenurgad ja valikud. Mina ja minu teekond on minul olemas oleva info töötlusel ja kasutamisel sündinu - minu enese looming. Just sellepärast sai ja saab see ning saan mina olema sellisena nagu oli ja olen.
Marianne
01.09.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar