Suviste seikluste sisu on proovida erinevaid maitseid, kogeda uut ja ulatuda veel seni nägematuni. Kõndida heas ja meeldivas. Astuda sisse ustest, et kohtuda, proovida ja osa saada. Suvistes päevades ja ka öödes on väga palju erinevad võimalusi külastada, mängida, süüa, puhata, seigelda, lõõgastuda. Valik on minu, millal ja kuhu lähen ning, mida proovin.
Kui lähen ja olen, et kogeda, siis mitmesugused muusad kõnelevad. Kuid ega ainult valmistatud toit räägi. Kuid ega ainult vahetu inimkontakt puuduta. Kuid ega ainult interjöör endas hoia. Kõik need ja veel teisedki erinevad energiad saavad üheks ja osa saaja enese embuses hoiavad.
Seigeldes, selles suves ringi, on kasvanud vastuse otsimine küsimusele – kas teenusepakkuja on mõelnud iseennast teisele poole letti. Kas ta on päriselt istunud toolidel ja laudade taga ning söönud ja joonud kasutusel olevatest nõudest enese poolt pakutavat? Kas ta on ise proovinud seda, mida ja kuidas ta annab üle selle, millele raha ootab vastu? Sest sel hetkel, kui raha on vahetanud omanikku ja tõustakse lauast ning astutakse uksest välja, ripub õhus küsimus – mis ja milline see oli, mille sain enese poolt antavale vastu. Ega ainult naeratusest või viisakatest sõnadest piisa – neid ulatavad ju mõlemad.
Olen söönud nii, et jalad on toiduprügisel põrandal, laud liikumas igal liigutusel, põrandad kleepuvad – minu jalanõud jäävad kinni, seinad või nurgad laua kõrval – minu silmade kõrgusel või käe puudutuse kaugusel on mustad – see kõik tekitab stressi. Vaja on, ühe osa endast, sulgemist, et mitte näha seda, mis ja kuidas on vale – jah, minu jaoks.
Kogedes koristamatust, neid logisevaid laudu, mittemidagi ütlevaid toite, mis on justkui ära tapetud, ükskõikseks väsinud nägusid ja vaikust või kõledat viisakust. Tõuseb küsimuseks – miks – mis on pakutava teenuse eesmärk. Sellistes kohtades ma ei tunne, et mina, inimesena, olen oodatud. Minu raha võetakse vastu ja mina sain toidu/ teenuse vastu, kuid see ei toida, sest see pole elamus, selles ei ole sära – see on kvantiteet, kuid ei kvaliteet.
Vaadates vastu koristamatusele – pikaajalisele - tõuseb küsimus, et miks harjutakse ja lepitakse ebapuhtusega. Vaadates otsa toidule, mis ülehinnatud, kui maitseb talutavast keskmisest vähemana – olen nõutu, et kas see nüüd ongi siis, see parim võimalik. Kui selline ja samal moel oli olemas eile ja on ka täna, siis miks endiselt on laudade taga istujaid ja leti ees järjekorras seisjaid ning viisakalt tänajaid. Vist proovitakse olla mõistvad. Vist tahetakse anda võimalust. Vist ei nähta teist valikut. Vist vaadatakse mööda. Vist ei tõsteta teemat – las olla see, mis ja kuidas on.
Kuid mina ei vaata mööda ega kiida heaks, et las olla - valin mitte tagasi minna, sest miks peaksin taas kogema, et inimesel on liiga kiire, et olla inimene ja, et ta on väsinud, et näha mind ja, et ta ei jaksa või ei näe vajadust koristada, ja, et seda kõike on talle liiga palju ja, et tal ei ole põhjust panna taldrikule maitsvamat ega enamat, kuid ikkagi ta ootab raha enese poolt pakutavale vastu.
Minul on valik olemas, sest see mustus, segadus ja ükskõiksus kõneleb enamast – austuse puudumisest inimese vastu, ka kohapidaja ja toiduvalimistaja enese vastu. Need erinevad energiad, mis on selles kohas, need kõik on olemas ka selles toidus/ teenuses, mille eest maksab see, kes valib nõustuda olemas olevaga.
Marianne
16.09.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar