Vahel tuleb selleks, et ise edasi kesta, öelda Ei. Ei ütlemine ei ole just lihtsamate killast, sest selle eesmärk on midagi lõpetada, kedagi takistada, millegi tegemist keelata, kellelegi ära öelda. Ei äratab ja kasvatab tundeid. Seda sõna ei mõisteta, seda ei valita mõista, sellele protesteeritakse vastu. Sellest tulenevalt on lihtsam öelda Ei sellele, kes ei ole oma ja ehk on selgelt vale, et üldse omaks saada. Raskem on teha vahe enese ja selle teise vahele, kellega ühes ei ole hea, kuid, kes sisaldub ühenduses, millesse ollakse ühendatud. Ei ütlemine puudutab selletõttu vastu – see jõuab eneseni tagasi.
Tundsin ja nägin tarvidust öelda EI, kuid ometi tundsin ennast sellepärast süüdlasena – oli hirm olla taas vale - ehk ma ei tohtinud, ehk ei olnud mul luba ega õigust, ehk oleks tulnud veel proovida ja kuidagi-midagi ära teha, ehk olnuks mõistlik, tagajärgedele mõeldes, vaikida ja leppida. Kuid olin jõudnud mõistmiseni, et ükskõik, kuidas ma ka prooviksin ära parandada iseennast või olnut, et saada luba olla õige - lugu ei muutu ega parane.
Olin uskunud, et kui mina oleksin, teeksin ja saaksin midagi-kuidagi teisti, siis ma ju muutuksin ja muudaksin sellega. Kuhjaga oli toodud näiteid, mida ja kuidas õigeks ei peetud – nii ei tohtinud, sel moel oli vale, sellel moel äratasin viha, sellepärast kogeti pettumust jne. Vastu paiskunud ja välja näidatud tunded sisaldasid hoiatusi ja keelde.
Loomulikult ma püüdsin – proovisin olla, teha ja näida, täpselt nii nagu see Vale vastaspool olema pidanuks. Kuid, hoolimata oma püüdlustest, ma ei saanud olema ega ulatanud Õige olemiseni. Vajusin kössi ja tundsin ennast lootusetuna - ma ei õnnestunud, mina ei olnud meelepärane – ma ei meeldinud ega sobinud – tekitasin ikka ja jälle teistes, neile, sobimatuid tundeid.
Oleks võinud ju mitte püüda ja pingutada, kuid ometi ma tahtsin uskuda võimaluse olemas olemist, kuid ometi valisin olemas olevat infot vältida – valisin seda teisiti tõlgendada – ma ei vaadanud sellele otse otsa. Kartsin olla vale, kartsin midagi kaotada, jääda üksinda – seista teiste hukkamõistva tähelepanu ees – olla kõigile nähtavalt eraldi ja väljas. Eraldi ja väljas olemine kandsid endas sõnumit - Too seal ei ole Meie – too on Meile vale – hoiame temast ühes eemale! Ometi oli just see minu elu argipäev – see eemale hoidmine ja välja jätmine.
Üks elu suurimatest hirmudest on olnud võimalus olla vale – kuid tegelikult ma ju olingi kogu see aeg vale – ei olnud väärtus, vaid kohustus – ei olnud enamat, vaid alati vähendavana. Ega seda vastumeelsust ka ära peidetud – see paistis välja traagelniitidest, kumas läbi tegudest ja sõnadest. Kuna eneste algust ei saadud valida, siis ei saadud vältida ka ühes olemist seni, kuni oli käes võimalus ise valida – siis see teostati.
Kogesin vastuvõetud otsuseid ebaõiglusena ja ülekohtuna. Olemas oleva vastuvõtmist takistades, et vältida, ennast tõestades, et muuta – mina reageerisin – vastu ja eest ära. Põrkasin vastu ja sain pihta – oli valus, sest ei muutunud. Enesekaitseks tahtsin valetavatest nägudest eemale – katkestada ühendus, et vältida ühendatusega seonduvat, keerata selg ja mitte enam näha, minna väga kaugele ära – leida see koht ja need inimesed, kus ja kellega ühes olen õige. Kuid olemas oli teadmine, et enese eest ei saa ära põgeneda – olemas olles, jäin seotuks.
Jäin seotuks, kuid sain öelda Ei – sellistel tingimustel mina enam mängida ei vali. Sain öelda ja ütlesin ka välja - EI. Samas uskusin, et öeldes EI, tuleb see ära põhjendada. Justkui seista kohtu ees, kellele tõestada ära oma õigus. Huvitava vaatenurgana tundus, et seda õigust tuli küsida neilt, kellest soovisin eemale. Sõnad pidid andma mõista ja näha nii nagu mina toimunut ja toimuvat nägin ning kogesin. Vajasin seda mõistmist, sest muidu tulnuks kohata hukkamõistu – näha seda, kuidas mind peetakse ebaviisakaks, saamatuks, ebaõiglaseks, ära kasutajaks, hülgajaks, taas valeks jne.
Soovisin, et EI kuulja näeks samad sõnad endas. See oli pendel – kui ei ole mina, siis on teine ja vastupidi – kui ei ole teine, siis pean olema mina. Kuid ei pea olema nii, et üks peab olema õige ja teine vale – mõlemal saab olla oma tõde – oma õige vaatenurk.
Ühendatuse tähendus on vool – voolu takistades kasvab energeetiline pinge – koguneb pais kõigest sellest, mida läbi ei lasta. Selleks, et saaks minna, tuleb ennast avada – läbi lubada. Kuid ei võeta vastu seda, mis näib valena – seda on halb kogeda. Tõuseb tõrge – Mina ei taha, et see minust läbi läheb! – keeld tähendab, et ollakse voolule vastu reageerinud.
See, mis tuleb ega ole oma, see läheb – see ei jää. See, mida kogetakse ja nimetatakse valeks, ei tähenda, et see muudaks või selle abil muudetaks. Omal kohal olemine tähendab voolule vaba sängi - seda, et vaba vool oleks tagatud. Seega ei ole lahenduseks muuta ennast teistele või tulevat enesele sobivaks ja siis nõustuda selle alla neelamisega - jäämisega. Ei nimetata ega reageerita - ei takistata voolu – energia voolab – ühises vooluringis see, mis tuleb, see ka läheb.
Teekonnal saadu eest tuli maksta, sest minu poolt ulatatut ei võetud vastu – mina ei saanud voolata läbi andjate, kuna sel moel see ei olnud minu voolusäng ega ühendatus ...
Marianne
20.09.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar