Mahavaikitud

Me õpime

ja me õpetame

mitte kohtama -

me õpime vältima

nii teiste,

kui ka enese tundeid.

Oleme viisakad

ega räägi tagamaadest,

väldime lõpuni välja,

ja lõpetame enne,

kui paljastame ennast.

Vaikime ja eitame,

mööda vaatame,

olematuks proovime manada,

süüdistame ja süüd näitame,

teiste kanda tahame anda,

et ise vabalt kõndida,

kuid pakku ei pääse

meist keegi.

Tahame ise ennast muuta,

proovime ka teisi muuta

ja meeldida püüame,

et õigel moel sobida -

ümber sõnastame,

poolelt sõnalt peatume,

näiliselt naeratame,

silmad langetame

ja selja keerame,

et ei nähtakse sisse.

Muutused on tähtsad,

muutmised on vajalikud,

et olla osav

ja olla paindlik -

mitte äratada

teise ega enese tundeid -

iseenda tagajärgedega kohtuda.

Iseenese tagajärjed

on vältimatud,

sest sellel hetkel,

kui on võimalus,

olemas olevat

ja meile antvat,

infot koguda -

me kuulame 

enese tunnet

ja seega kaob 

kõik väline -

muu ei ole oluline -

meie ise vaid.

Vastutus,

see tähendab kohustus,

mis tuleb kanda

teise tunnete eest -

kuid see on Mina Pean!

et ellujääda -

see ei ole

hoopiski see tee,

et tahaksime

ise ennast

ära lahendada -

mõista,

et läbi kõndida

oma enese tee.

Sel moel,

meie ise,

oma kandamit kasvatame

ja kõik selle,

mille lahendamist väldime,

me üht ust sulgedes

kuhugi järgmisesse

kaasa võtame -

valmistame ette

erinevaid näitelavu

ja kaasnäitlejate rivi

me kindlalt täiendame.

Võtame eneselt vabaduse,

sest tööle suundume -

veel läbi kõndimata teid -

enese mahavaikitud tundeid

me läheme kohtama.

Marianne

18.09.2023.a