Kuidas ja kellega ühes

 

Oma ruum – see on see koht, kus mina olen mina. Oli aeg, mil lubasin enese poolt loodud ja hoitud ruumi – maa peale ja seinte vahele – inimesed, kes ei austanud mind. Nemad ei pidanud lugu minu otsustest, teest, soovidest ja rahu pühadusest. Nemad astusid sisse, sest mina ise olin andnud selleks loa – näinud neid osana ja ühes olevatena – minule kuuluvast ja minu poolt loodust, osa saavatena.

Kui nad tulid ja olid, siis tundsin ennast halvasti, sest vahel nad valisid, olles, enesele tundeid, mis lõhkusid olevat katki, takistasid vaba voolamise ja tõukasid mind enesest eemale – justkui välja sellest, milles olin. Nad ei austanud olemas olevat, sest nad ei austanud mind loojana, kuid olemas olevat ei oleks ilma minuta olnud olemas. Kui nad kohal olid, siis tundsin ennast halvasti – pildis oli midagi valesti – ma ei tahtnud neid enese kõrvale. Oli hirm, sest ma ei teadnud, millal ja mille peale nad vastu reageerivad – olevat arvustavad.

Nemad tulid ja olid, sest neid oli kutsutud ja oodatud. Nemad tulidki, sest tundsid kohustust ja samas ka kontrollimise ja millestki osa saamise vajadust. Omal moel nad maksid saadava ja enese huvides kasutatava eest – nii nägid nad enesel õiguse olevat. Nad olid ja said osa, kuid nad ei kogenud saadavat enamana, vaid eneselt vähemaks võtvana. Toetamine, et aidata enamat luua, näis ära kasutamisena – see, mis anti, ei jäänud neile ega kasvatanud neile kuuluvat, vaid minu oma. See jäi – mis oli minu, see jäi minuga.

Kui oldi vabast tahtest andnud, siis välja nägi see ostmisena – õigusega väljenduda vastu ja kohelda mind enese vastumeelsete tunnete märklauana. Olin alati mingil moel vale, sest ei teinud ega olnud nii nagu õigeks peeti. Ma ei vastanud ootustele – investeering tõi kaasa pettumused. Ma ei allunud, kuigi olin alistunud.

Nendel oli olemas nende õigus ja nii nad siis tulidki – astusid, kui poriste jalgadega, oma vastukarva mõtete ning enese tõekspidamiste ja nimetatavate otsustega, otse minu rahu ruumi sisse. Mina ise olin avanud ukse ja tundsin ennast seetõttu kaitsetuna – minul ei olnud veel ühte turvalist ruumi, kuhu teiste tunnete eest ära astuda või varjule minna – seda kohta, kus iseendana olles õige olla – olin selles, kuid mul ei olnud seal seda rahu, mida vajasin.

Minul oli õigus omale, kuid ma ei näinud seda, st uskusin, et minul ei olnud õigust. Sellest tulenevalt ma ei saanud oma olukorda parandada – ei olnud võimalik nendega ühes olevat ära parandada, sest nad ei teinud koostööd – nemad ei näinud vajadust – see ei olnud nende eesmärk – nemad ei olnud loojad. Ei olnudki, kuid nad käitusid nii nagu olnuks nad jumalad - õige tulemuse nõudjad. Kuid ei nemad maksnud minu tee eest - mina ise, astudes oma samme ja kogedes teekonda, maksin iseendaga.

Mõistmatust tekitas ka tõdemine, et olemine Meie, pidi andma ju õiguse olla osa ka nende omast, kuid sellest jäeti mind välja – ma ei pääsenud ligi ega saanud osa. Nende turvalisse paika – nende poolt loodusse - mind sisse ei kutsutud, seda minuga ei jagatud. Nad ei ühendanud enese oma, selle minu poolt nähtud, ühise Meie sisse. Kogesin seda hülgamisena, välja jätmisena, takistuse ja suletusena – oli äng – lootusetus, et on Meie, mis ei ole kõigile meile.

Hoolimata oma tegelikest tunnetest astusid nad minu Meie sisse või valisid selle osi enesele meelepärasel ajal ja moel. Tõid kaasa negatiivsuse ja vastumeelsuse ning seda õhkus neist ja nad laotasid seda ise veel laiemalt laiali – nähtud pealispind ei läinud kokku tegude ning sõnade seest ja nägude tagant väljapaistvaga ning mujal ja seljataga räägituga. Sellest hoolimata lubasin teha ja olla nii nagu nemad valisid olla ja ennast väljendada – tundsin ennast kohustatuna ja võlglasena. Selle tõttu ei olnud minul julgust öelda selgelt välja - see, mis on, ongi minu, just minu moel ja see ei kuulu ega allu neile – mitte kunagi.

Varem ma ei mõistnud, et mina ise olin enese õiguse ära andnud – nägin tervikut, ühes nendega, perena, kuid seda see ei olnud. Uskusin, et see, mis on minu, on ja peab olema Meie. Kuulsin meeles kõlavaid sõnu, mis määrasid mind sel moel valima. Nii tuleb teha, nii on õige – teisiti valides olnuksin ülekohtune, isekas ja seega vale. Sellest tulenevalt näis teistel olevat õigus osa saada – osa olla. Kuid ma ei mõistnud, miks nad ei olnud õiged – miks nad ei tunnustanud ega hoidnud minu poolt loodut.

Ühes olemine tähendas erinevaid tundeid, kuid inimesed ei valinud enese tunnetega tegeleda ega lahendada toimuvat ühiselt, vaid ise ennast teineteise eest kaitstes, vastu ja välja astudes. Ühes olevad valed tähendasid kasvavat pinget. Oli sunnitud kontroll enese ja teise üle. Oli kaitsetuse tunne kõige sügavamal ja õrnemas kohas – sel moel ei olnud minul paika enese jaoks.

See, mis ja kuidas oli ja on olemas, on olemas tänu minule. See ruum, eile seal ja täna siin, on loodud läbi minu ja just selletõttu ei saa mind kõrvale tõugata, välja jätta ega olulisust olematuks pisendada. Sel moel teostati ja teostatakse ülekohut ja kasutatakse justkui omastades ja siis jälle jättes – ei ole ühist vastutust.

Seistes, enese kohal, võtta vastu enese vastutus ja viia läbi enese ruumi korrastamine – kes on looja, kes on ühes, kellega ühes on turvaline olemine ja jagamine. Kus, kuidas ja kellega ühes näen end – turvaliselt - olevat. Korrastan enese ruumi – juhatan sellest välja need, kes ei kuulu sinna sisse. Minu valik, kuidas oma elu elan ja põhjused, miks just sel moel oma valikud teen.

Paika panud piirid, reeglid, õigused – kellele on koht antud. Looja poolt loodud ruum on looja vastutus ja hoidmine, alles ja olevana, iseendale ja neile, kellele loomiseks ja hoidmiseks see loodud on. Elu teeb ikka korrektuure – kõik ei jää samaks, neist, kes kord olid ühes, võivad saada mingil ajal külalised. Nemad ei ole ruumi osad, kui nad ei panusta selle ühise, olemas olemise, alles hoidmisele ja kasvamisele.

Tore, et tulite ja käisite külas – nüüd on teil aeg ära minna – saate sisse astuda, kui olete koputanud ja luba küsinud, kuid alles siis, kui olen nõusoleku andnud, on teil võimalus astuda sisse. Loa saate siis, kui austate ruumi loojat ja hoidjat – tunnustate mind ühes minu õigustega määrata, kes, kuidas ja mil moel võivad minu ruumi külalisteks olla. See, et on luba osa olla, ei anna õigust määrata, mil moel ja kuidas olemas olev saab olemas olla.

Tunnen ennast turvaliselt ja hoituna – olles enese ruumi looja – minu loodu on minu – mina vastutan ja hoian ning loon. Neid inimesi ega lugusi, mis selle sisse ei kuulu st kellele kohta ei ole antud – ei ole selle sees.

Marianne

21.09.2023.a