Vahel jäädakse kinni asjadesse, kohtadesse, inimestesse ja ka iseendasse – justkui teisiti ei saaks olla – teistmoodi ei oleks võimalik. Kui peatuks ja mõtleks – Miks ometi? Miks peab? Mis on see, mida, siis ei saa enesele lubada? Mida, siis enam ei ole? Mida, siis enam ei saa? Kuidas, siis enam ei saa/ ei ole? Kes, siis enam olla ei saa?
Enese uurimine võib ka iseennast üllatada – kui olemas olevast, st näiliselt enesele kuuluvast, lahti lasta, siis Maailm ei saagi otsa. Mida iganes teised või ka Sina ise, endale oled kunagi väitnud või tänases väidad st usud – Sina ise oled enese näitemängu looja ja lavade valija. Sina ise lood ja valid, mida, kuidas ja kellena. Seega saad osaks kogemusi, mida tahad, kuid ka neid, mida Sina ei taha kogeda, kuigi just neid oli ja on Sinule vaja - Sina ise lõid need olemas olema. Seega, vahel sõdid Sa enese kogemuste - elu kogemise vastu ja just seetõttu hoiad ise ennast kinni ega lase iseendal edasi astuda.
Valu ja solvumine – pettumine - Kuidas sain mina ise sellise tee iseendale luua ehk on teiste oma parem ehk on teiste võimalused õigema tulemusega? Kaotades enese jätad vastutuse enese tee eest teistele ja loobud vabadusest enesena väljendumise viise otsida - Sina näed, et teised on Sinu jumalad – nemad loovad st määravad ja lubavad Sind olema ning annavad Sulle loomiseks vajamineva – läbi teiste saad ja on Sul luba sündida. Huvitav vaatenurk – eks ole!
Kuidas ja mil moel Sa selle uskumuseni oled jõudnud – need inimesed, kes usuvad, et nemad on kaotanud usu endasse st ei oska - ei taha näha ennast oma elu loojatena, ei taha näha teisi loojatena. Vabade hingede nägemine teeb haiget ja osatab enese haavu – kui ei nähta, siis ei tunta ja seega valitakse kasvatada kuulekad ja alluvad lapsed, kes teavad oma kohta, seda, kellele nad võlgu on ja seda, et ilma Jumalata neid ega neil ei oleks seda Kes nad on ja mis neil on. Huvitav vaatenurk – eks ole!
Jääd kinni asjadesse, kohtadesse, inimestesse, lugudesse ja enese väljendusviisidesse – Sina hoiad kinni, sest kardad kaotada – ise ennast. Olemas olev tundub olevat päästerõngas – võimalus enamaks, vahend enamaks, võimalus ellu jäämiseks. Olemas olev näib omamisena – oma olemisena – võimalus, kuidas ise olemas olla. Kuid ometi - kõik see, mis on ja tuleb väljastpoolt, ei ole kunagi päris oma, vaid vahetuskaup olemise ja saamise eest – hoidsid kinni sellest, mille olid juba kaotanud, sest Sina ei olnud seda kunagi omanudki – Sina ei olnud selle looja.
Kui unustatakse, et ollakse looja, siis hoitakse kinni sellest, mis või kes näib andvat võimaluse ja vahendid – ainult siis, ainult sel moel näib võimalik olevat. Looja loob kõigest, mis on olemas - looming sünnib läbi iseenda. Oluline on loomise vabadus. Kaotused ei ole kaotatud võimalused, vaid ära olnud lood – astu edasi ja loo ise ennast edasi – sest Sina kestad edasi – kuni oled on Sul võimalus luua – ise ennast.
Need, kes ei näe ega tunneta ennast loojatena – kogevad ennast ära kasutatutena – nemad olid vahendid või ohvrid, et keegi teine saaks selle, mida vajas, kuid ise ei saanud enesele anda – seega too võttis ja kasutas ära. Need, kes ei näe ega tunneta ennast loojatena – usuvad endal olevat õigus olla ka(ä)sutaja – nemad nõuavad loojatelt kontrollile allumist, piiride järgimist ja loomiseks jäetud vabaduse eest maksmist – nad vähendavad teist, et tõsta ise ennast – nemad ise ei saa ega suuda, sest nad ei ole valmis kõndima loomise teed – nad ei luba enesele vabadust kogeda.
Nii nad pööravad peegli ümber – veenavad loojat, et too vajab neid ja nende tunnustust, sest siis näivad nad iseendile õiged ja saavad kasutada loodut ilma loojat tunnustamata ja temale tasumata. Kuigi tegelikult ei vaja loojad kasutajaid ega käsutajaid, sest nood on nagu puugid, kes lasevad end kanda ja ootavad selle võimaluse, kui privileegi, eest endale maksmist. Kasutaja võis võtta endale, käsutaja võis määrata selle, kuidas ja mil moel, kuid looja ei kaota ega jää vähemaks, sest tema on Looja - Alguse Allikas.
Loojal ei ole vaja valida kordustega pikitud teed ega kontrollimistega teed ega läbi teiste kulgevat teed. Looja loob igas olema saavas loos iseennast - sel moel sünnib see, millel on koht ja aeg olla olemas, sest looja nägi selleks võimalust - olevas sai olema enam. Järgmine samm, järgmises hetkes, toob kaasa järgmise loomise – kogemuse, kuidas on, kui valida olla ...
Marianne
11.09.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar