Mida kaugemale algusest kõndida, mida kauem ülekohtust või ebakõlast vaikida, seda segasemaks supid keedetakse – ei ole eristatavaid detaile – kõik näib olevat sama värvi, tegu ja maitsega. See toob kaasa selle, et ei ole võimalik selgelt tunnistada, mille ja kellega on tegu – üks suur jamana tunduv segadus kõik.
Ema viimastel meetritel oli hetk, mil valisin välja öelda, et kõik ühine ei olnud hea – kõik tema valikud ega otsused ei olnud minule head kogeda. Ütlesin ka, et selles koolis, kuhu ta mind aastateks ära saatis, ei olnud minul hea – mind kiusati seal. „Sina ise kiusasid ka!” - kõlas koheselt vastu. Need vastu heidetud sõnad olid kui löök – osutamine minu pihta. Sina ise ehk Mina ise - mida oli või saanuks vastu ja enesekaitseks öelda.
Ema ei avanud ennast ega võtnud vastu, et mind hoida – ma kukkusin. Ma ei leidnud mõistmist ega toetust, sest ma ei näinud väärivat seda. See turvaline paik, mis pidanuks minul olemas olema, ei osutunud olemas olevaks – oli olnud illusioon.
Ma ei mäleta tollest kooliajast mitte ühtegi ülekohtust tegu, mida oleksin teiste vastu teinud. Kuid ma mäletan enese kaitsetust ja üksindust. Erinevaid hirme ja väljajäetust. Erinevaid vägivaldseid tegusid. Neli ja pool aastat tõsist ellujäämist. Minul ei olnud seal hea. Mul ei olnud turvalist inimest ei koolis ega ka kodus. Ainus turvaline tunne tuli ja oli ühes raamatutega. Igakordne kaane avamine, avas selle Maailma, kus ja millel ei olnud midagi pistmist olevaga.
Nii nagu nüüd, sellel kevadel, vajasin ka tookord ja peale sedagi, avatud ja turvaliselt hoitud ruumi enese kogemustele – austavat tuge sellele Minu-le, kes oli kogenud kiusamiseks nimetatud kohtlemist. Ma ei vajanud ega oodanud süüdistamist ega kohtumõistmist minu eelneva(te)le või järgneva(te)le tegevus(t)ele. Kuna mäletasin, siis olin kogenud midagi sellist, millega ma ise toime ei tulnud – minu tunded olid segased ja peitsid ennast minu eest.
Iga kiusamise lugu oli nagu pisikene lühilookene - see algas kusagilt ja lõppes kusagil. See tähendas, et mina olin kogenud lugu, mis algas selle tegevusega, mida tõlgendasin kiusamisena ja lõppes kiusamisena tõlgendatava tegevuse lõppemisega. Neid, nn lühilugusid, sai nende ja järgnevate aastate jooksul kokku liigagi palju. Nad ei olnud üksikud täpid, vaid foon minu elule – eksisteeriv osa – kogemused ja neist jäänud jäljed olid loonud uue Mina.
Ema tugi oleks tähendanud kaitstud olemist, et avaneda, selgineda ja alles seejärel vaadata lugu ka teiste nurkade poole pealt. Ei ainult seda, et mina tegin ja siis teine tegin või, et mina olin ja siis teine ka oli. Süüdlase ja ohvri roll samal ajal. Ema ei aktsepteerinud ega näinud põhjust – olla Ema haiget saanud ja tuge vajavale Lapsele. Ta valis kalgi ja külma olemise – tema oli oma otsuse teinud ja ei valinud kohtuda minuga, kui Inimesega. Tema enese tundeteod takistasid tal avanemast – tema kaitses ennast minu eest – tema otsus oli ju määranud minu tee.
Ema ei võtnud vastutust enese osa eest – ei jaganud ennast, kui inimest – ta jäi lõpuni enese jaoks kindlaks. Tõde on selles, et esimese klassi alguses ta ei tulnud minuga toime – tal ei olnud piisavalt ressursse, et mõista ja jõuda minuni. Mis oli põhjus, et oli olemas tagajärg. Tema leidis lahenduse – kusagilt/ kellegi abiga sai ta, mind südamehaigeks tunnistava, paberi ja selle alusel oli mulle olemas koht sanatoorses koolis. Vabadusse pääsemist mõõdeti seal kooliveeranditega.
Kui ma ka selle teema tõstatasin, siis jäi ta ka siin kindlaks. Olid ja oled haige – see oli kinnitav väide ära saatmisele. Miks ära saatmisele – see oli, täiskasvanuid pealt kuuldes teada saadud, otsus. Nende sõnade kirjutamine surub mu lõuapärad kokku – ma ei mõista. Aastaid olen tundnud ennast vähemana – mina ise ju. Kuid samas on ka trots ja jonn ning haprus ja lootus – soov mõistmise ja toetuse järele. Mina ei ole lootusetu – mina saan ja oskan olla parem, kui mulle anda tõeliselt võimalus. Aus võimalus – mitte petlik illusioon, mille tagataustal on otsus, mida ei ole siiani keegi ära muutnud.
Vahel on raske ära tunda kiusamist ehk teisisõnu inimese vähendamist – ei osata näha tegude ja sõnade taha – ei taheta näha, et tegevus on eesmärgipärane ja sihilik – kardetakse enese osa pärast loos – mina ise ju kunagi tegin ja olin. Kunagi võis see nii olla, kuid loeb edasine tee ja tänane päev. Kui ollakse eilsest edasi kasvatud ega ole korratud, siis on seljataha jäetud, kuid sellest ei piisa, kui see, kes kunagi koges enese vastu, ei pruugi olla unustanud, vaid maksab enese eest, omal moel, kätte – läbi aegade – ka tänases päevas – ennast õigustades, kuid ei õigustatult, vaid ülekohut tehes ...
Marianne
26.09.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar