Inimest lükkab tagant olema, tegema, valima, nõustuma, alistuma, vaikima, kannatama – ilma peatumata ja mõtlemata - õud ja hirm – sest, siis enam ei ... - enam ei ole. Millegi olulise kaotus tundub olevat hirmsam, kui vabadus teisiti valida. Seega, jätkatakse masinlikult ja järjekindlalt seni, kuni ähvardav oht näib olevat peakohal ja enese muutumatus paistab vältivat vältimatut. Just sellepärast jäädaksegi kinni suhtesegadusse, kuigi seal ei ole austust ega hoitust ega vabadust enesele, vaid halvustamine, põlgamine, nimetamine, füüsilise/ vaimse vägivalla osaks saamine. Ei olda võrdne – vähendatakse ja näidatakse ning tõestatakse valena ja väärtusetuna olemist. Püsitakse seotuna teise „head tegeval” tahtel.
On õige, et kui ei tehta ega jätkata vanal moel, siis ei ole enam seda, kuidas oli, sest on kuidagi teisiti. Teisiti olemine tähendab seda, et lõpuks ometi nähakse seda, mis ja kuidas on kogu aeg olemas olnud. Mis on see, mida inimene kardab kaotada – päriselt kogedes teada saada, kuidas on, kui ta on kaotanud iseenda – rollis oleva iseenda. Kui ta ei jätkaks, vaid laseks lahti, siis ta ei ole ju enam ühendatud – mis saab siis, kui teda ei valita enam ühte olema – kuid just rollipartneri kaotus tundub maailma lõpuna, sest siis ei saa inimene enam olla see KES, kes ta oli ja ta ei tea, kuidas saada ennast tagasi, et taas olla – olemine, rollis olevana, tundub olevat kõige olulisem eesmärk.
On üsna tavaline, et ennast kaotada kartev inimene usub, et temal tuleb olla ja jätkata kõiges selles, mida ta ei taha kogeda ja ka sellisena nagu teda koheldakse, kuigi tema ei taha – see ei ole tema. Enesekaotuse hirm on põhjus, miks tema peab, ükskõik mida või kuidas, et saavutada mäetipp – olemas olemine. Inimene kannustab ennast tagant, sest ta on öelnud iseendale - Mina ei ole see, kes osutub valeks. Mina ei tee nii nagu halvad teevad. Mina ei ole see, kes hülgab. Mina ei ole see, kes lõhub suhte. Mina õnnestun ja näitan, et olen väärt! - ja seega tuleb tal ennast tõestada. Ta tõestab ennast enesele ära, kogu see aeg, kui ta pingutab ja iseendaga maksab, kuid ei sellele, kellega seotust kardab kaotada. Tolle silmis ta ei muutu – too hoiab teda endiselt ärevuses ja hirmus – kohe, kui inimene on vale – näeb ja tunneb ta ennast eraldi olevana.
Kõik ei jää samaks, sest nn valed olemised muutuvad. Seega ei tea inimene ette, mis ja kuidas võib osutuda valeks. Kaotada kartev inimene näeb iseennast ja oma elu valede olemiste, valikute, tegude jne rägastikuna – temas on kõike – on valgust ja on pimedust. Rollikaotust kartev inimene vajab tunnustamist – enese nähtavat ja sõnalist nimetamist – siis saab ta selline olla. Inimene ei taha olla valguse vastand – olla Halb, Inetu, Vale, Õel, Kade, Pettumust äratav, Hülgaja, Lõhkuja jne. Ta tahab – tema peab olema see valguse pool – Hea, Tubli, Andekas, Oluline, Väärtuslik, Vajalik, Osav, Sõbralik jne. Peab olema selle silmis, kellega seotusest kardab ta ilma jääda.
Segases suhtes on erinevatest omadustest saanud nimetajad – ainult üks olemine korraga. Neist on saanud erinevate pendlite vastaspooled, sest on uskumine, et kui ei olda üks, siis ollakse teine. Seega tuleb saavutada õige pool, kuid, hoogu juurde andes, ei jääda ju õige poole peale pidama ja, kuna teise tähelepanu on suunatud vigadele, siis ei õnnestuta – inimest ei nimetata õigeks ja sobivaks.
On võimalik, et pendeldav inimene on pealt näinud, kuidas keegi, kunagi, kuidagi oli ja midagi tegi ning seejärel näinud pealt tollele osaks saanud halvustamist, hülgamist, karistamist, vägivallaga kostitamist. Inimene ei taha kogeda sama – seega tema ei tohi olla/ teha samamoodi. On võimalik, et just nii on pendeldavale inimesele ikkagi öeldud ja ta on jäänud uskuma oma olemist. Just olulise rollisuhte raames on ta kuulda saanud tundeenergiaga öeldult – Sina oled ... – ja uskunud end olema jäävat. Meeletu hirm ja pakku pääsematuse tunne – enese kaotus.
Väikene laps tunneb ennast emaga ühes olevana – nad on üks ja sama – on uskumine, et ema tahab lapsele head – on tema poolt ja jaoks. Kuid vahel tuleb ette, et ema pöördub lapse vastu ja see toob kaasa mõistmise, et ei oldagi üks, vaid kaks väga erinevat inimest. Võib-olla, et selline kogemus sündis kasvatuslikul eesmärgil – ema õpetas vastutustunnet ja tasakaalustamist. Kuid võib-olla, et see oli traumaatiline kogemus – ema nimetas ja hülgas oma lapse teadlikult – ühendas ennast selles hetkes lahti – tema sõnad ja teod näitasid, et ei ole vahet, mis lapsega juhtub või kuidas olema saab – ema ei olnud Ema.
Kogemus, et ei oldagi seotud või võib kaotada seotuse, jätab oma jälje. Kui ema jätkas emarolli täitmist ilma selgituste ja lapse (no ja ka enese) tunnetega tegelemata, siis valitses lapses segadus. Kui lugu kordus, siis hirm süvenes – kui ei ole Ema, siis ei ole Last. Laps tahab ellujääda ja selleks otsib ta lahendusi, kuidas. Kindlasti loob ta enesele uskumused, mis põhjendavad toimunut ja ehitab käitumismustrid, et vältida kordumist ning otsib lahendusi, kuidas parandada oma Maailm – st Ema – ära. Laps usub, et Ema kaob, kui tema on vale – kui minul ei ole ema, kes on Minu Ema – siis Mina ei ole Laps, kes iseendana sobib.
Inimesel on vahel keeruline tunnetada teise olemas olemist st näha iseennast rollis olevana, kui teine on lavalt lahkunud või seisab seal muutununa. See juhtub siis, kui rollipartner on ootamatult kaotanud ühendava rolli – Emast sai Tunne, või inimene on ennast sulgenud teise ees – valinud vaikimise – rolli nagu ei olekski, või teine on kaotatud lahkunu näol või ollakse küll Maailma sees olemas, kuid teed on lahku viinud. Erinevad muutused tähendavad, et ollakse edasi, kuid teistmoodi moel – juurde on tulnud nt sõna eks või lesk või töötu, on ennast väljavalatud tundena või keeratud selg. Rollid ja seotus on olemas, sest rollipaari ühendus jääb olema ka siis, kui teist ei ole, enam või ka veel, laval või ollakse laval, kuid nähtavalt ja tuntavalt teistsuguse rollis.
Lavadel mängitav jääb omamoodi ju ikkagi mänguks – erinevate väljenduste võimaluste paigaks, kuid teineteist ja ka iseennast mõista ning segadusi aitaks ära hoida, kui antaks teisele ja ka iseendale teada, kellena, kui kaua ja miks valitakse (valiti) väljenduda. Head mõtted ja soovid ununevad, kui tunded, tahtmised ja vajadused kõnelevad. Sageli näeb see välja nii, et üks muudab, enesele teada oleval põhjusel, ühepoolselt mängureegleid – otsustab, millisena väljenduda ning kas üldse ja kui laialdaselt ühendust hoida ja millise sisuga seda täita. Selleks, et mängule vinti juurde keerata, too ei selgita muutust või ei ole nõus tehtud otsust ümber vaatama. Tema on ja tema sellisena valib olla.
Sellist kohtlemist kogetakse võimetusena oma olukorda muuta – rolliühendust ei saada enesele sobivaks ega vajaminevaks tuunida. On, sest kogetakse olevana ja järelikult tuleks kohaneda olemas olevaga. Selgub, et enese üle pingutamine ega samana jätkamine ei loe, sest vastu saadakse ja järele jääb ainult see, mis enesel on ning, mida ja kuidas teine valib anda ja olla. Eluliselt ehmatav kogemus, et too teine valib iseendast lähtuvalt, kuid ei koostööd tehes ega kaaslasega arvestades – tema Mina on olulisem, kui Meie. Üks näeb lugu Meie-na, kuid kogeb teist eraldiseisva Mina-na, kellel on piirid ees ja neist ei saa enam üle ega ümber – teisele lähedale ei pääse.
Ei saa öelda, et rollisuhtes toimuvad muutused tuleksid ettehoiatamata - info muutuse kohta on olnud õhus ja olemas. Kuid, kui seda ei osatud või ka tahetud kuulda või näha, vaid prooviti teise muutumist vältida – meelt muutma panna, siis kukkumine on valus. Ja tulevadki sõnad, mis vormistavad uskumuse – Mina ei õnnestunud. Minust ei piisa. Mina olen vale. Ollaksegi vale partner, kui teine vahetab ühendava rolli näiteks Viha või Ägeduse või Vaikuse või Karjuva Kurjuse vastu. Seni, kuni rolli pole tagasi või teiseks vahetatud, on ühisel laval samad inimesed nendena. kellena nad seal valivad olla.
Üks inimene võib väljenduda kümnete, kuid ka sadade erinevate rollidena. Tal võivad olla rollipartnerid, kuid ei pea olema. Tavaliselt inimene näeb ja tunneb ennast rollis olevana, kui tal on partner olemas – ta sünnib koostöös – teise olemas olemine ja tegevus nimetab ja/ või annab kinnituse. Justkui kontsellatsiooniväljal, kus öeldakse – Palun ole ... - ja ollaksegi seni, kuni kanda võetud rollist lahti lastakse ja väljalt lahkutakse.
Kuid tuleme tagasi selle hetke juurde, mille kogemine tähendas ehmatust ja millest jäi (keha)mällu traumaatiline jälg. Siis ei palutud olla ega oldud ka ettevalmistunud selleks, et hetk tagasi oli olemas Ema, kuid tema asemel oli korraga kohal keegi, kes muutununa ei olnud enam sama – see uus tegutses, väljendus ja võttis vastu otsuseid nii nagu Ema kunagi ei olnud teinud ega olnud – kõik oli vastupidises tähenduses – hoidmisest sai hülgamine, armastusest sai põlgamine, tunnustamisest sai naeruvääristamine, austusest sai alandamine. Kui üks kord ei jäänud ainsaks, vaid sellele järgnes mitmeid, siis kuidas, peale seda, oma ema sõnu uskuda, tema otsuseid hea tahtena näha – tema armastust suuta kogeda?
Nii nagu ikka selles äraspidises ja väljakutseid esitavas Maailmas – kõik lood on millegi jaoks vajalikud ja korduvad seni, kuni inimene iseenda sisse vaatab – mida lugu temale ja tema kohta ütleb. Just sellepärast nn komistatakse samasuguste situatsioonide ja inimeste otsa, kus toimub ja kes kohtleb just nii nagu keegi kunagi seda tegi. Point ei ole selles teises, vaid iseendas – Mina ja minu lugu.
Võimetus luua ennast paremana. Võimetus luua ennast enamana. Võimetus olla iseendana. Ise olemine tähendab õigust ja võimalust olla erinevana – heana ja halvana on tõlgendatavad vaatenurgad. Hirm – hirmud – hirmutavad kogemused. Lastes lahti enese hirmudest ja sundusest – Pean, sest muidu Mina olen ..., kuid siis Mina ei ole ...! Maailm ei lõppe ega kuku katki ja mina ise ei kao ära. Olen endiselt olemas.
Olen teadlik rollidest ja valitud väljendustest. Ühe rolli raames saab ja võib väljenduda erinevalt, ka vaikimine ja mitte kohtumine on rolli kandmine. Rolli tajumisel on tegemist ühenduse intensiivsuse ja ühendatuse ulatusega – läheduse astmega – mida, kui palju ja millal ning millepärast edastatakse ja vastu võetakse. Saadud ja eneses leiduva info tõlgendustest lähtuv, teadlik, kuid ka alateadlik ning võimaluste kohane valik – kui palju panustatakse ja millises ulatuses ressursse (ka ise ennast, oma oskusi ja aega ) nn ühise jaoks kasutatakse.
Valitud ja saadud rollinimed jäävad olema – need on ja on olnud minu Mina olemised – kellegi suva ei saa neid ära võtta või teise vastu vahetada ega mind teiseks olema nimetada – mina ise valin olemise – olen kasvõi Printsesse, Metsamoor, Pilvelaev, Rõõmurullike jne ja saan ning võin olla ka ülbe, kade, vihane, eemale hoidev, rõõmus jne – need on minu hetkelised ja mööduvad tunded, mis ei tähenda võrdusmärki minu ja tunde vahele.
Erinevad muutused on okey. Erinevad tunded on okey. See on loomulik kohanemine ja edasi astumisele vastu seismine – ehk ikkagi, äkki ikkagi – on lootus jäävusele – alles jäämise vajadus, sest on hirm astuda ja olla iseendana. See, mis oli, see oli ära – seda ei ole enam, sest on olemas see, mis on – olnust on saanud, loomuliku arengu käigus, midagi uut – on see, mis on loodud olema.
Olen olemas ja ka rollina olemas – mina ise valin millisena. Kui tundsin, et ei saanud rollina olemas olla või ei olnud ruumi väljenduste vabadusele, siis tähendas see, et ma ei saanud olla endisena ja kartsin luua ennast vahetult sündivana – oli hirm, sest turvalist olemist ei olnud – mind oli nimetatud Valeks – ei selleks Kes olen, vaid selleks Kellele taheti rollipartner olla. Kuid see ei näinud välja võrdsete kohtumisena, vaid minu olemist vähendavana ja seda väljanaervana. Tundsin sundust muutuda, tundsin hirmu enese kaotuse pärast – olin olemas, kuid mind ei nähtud - mind vaadati teistsugusena.
Ehmatus ja proov ennast kaitsta – ma ei tahtnud olla teisele vajalik roll, kuid tundsin jõetust seista iseendana ja korraga ma nagu ei olnudki keegi, sest minus ei olnud jõudu ega näinud ma lahendust, kuidas teha või valida oma samm. Tundsin survet - Pean, sest siis saan! Pean, sest siis olen! - olin ju seotud ja võisin ühenduse kaotada. Tundsin vajadust iseendana olemist kaitsta, kuid teine ei tahtnud minust midagi kuulda – tema vajas lava ainult iseendale, et olla ja väljenduda ning seejärel lahkuda. Oli vajatud, vaid kohta, kus ja kõrvale seda, kelle pihta oma tunded välja elada.
Teine valis rolliühenduses, mitte laia ühenduse, vaid kindla tunderollina olemise ja tõi välja vaatenurgad, et hoida mind enese jaoks sobivas asukohas ja kauguses – võimalus väljenduda enese jaoks sobivana. Ta ei olnud valmis tegelema oma tunnetega – nägema ise ennast ja vaatama otsa oma hirmudele. Lõhutud ja laastatud maa – vahe oli vahel – sellel, mida enam ei olnud ja sellel, mis oli – oldi, kuid tegelikult ei ulatutud endiseni ega oldud seotud olevaga. Hirm teise ees - temaga koos ma ei ulatu iseendani - muutun/ muudetakse. Eesmärk on kohal oleku kontroll - enese rolli teadlikkus.
Marianne
13.09.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar