Vaata -
milline Sina oled!!! -
tule välja
ja vaata ennast
väljast poolt -
vaata teise silmadega
ja näe teise arvamusega,
tõlke ja tõlgendusega,
hinde ja hinnanguga.
EI -
mina ei astu välja
ega enda juurest ära -
olen enese sees,
käsi enese käes -
mina ise tean,
mida ja milleks tegin,
miks ja kuidas olin -
Kes mina olen.
Jah,
võis ja saigi olla,
et halb oli teisel
ja oli ebamugav
ning ka valus -
see oli teise kogemus.
Mina ei teinud
ega olla valinud
tühjast ega lihtsalt -
minul oli põhjus,
minus oli teema
ja samm oli olnud lahendus
ja tegu oli olnud võimalus,
kuidas ise aidata ennast.
Mina olin olnud üksinda -
olin olnud toeta -
sel moel
mina olin näinud ja tundnud -
olin Maailma sees üksinda
ja just selletõttu
tuli minul endal
ise ennast aidata.
Välise reaktsioon
oli olnud ehmatav
ja karistus jahmatav -
nõudmisi esitati,
tingimusi seati
ja nimetusi sadas kaela –
väljuhäälselt nõuti -
Vaata –
Vaata –
Vaata ennast
ja häbene!!!!
Rünnak oli vali,
hääl oli tungiv,
pilk oli jäätav
ja käed olid karmid -
mina ei julgenud
enda sisse
ega endaga jääda -
hirm oli,
kõike seda,
ise ja vahetult kogeda.
Astusin välja -
enda juurest ära -
ühinesin teisega -
vaatasin end sellisena
ja nägin end sellisena
nagu teine mind nimetas
nagu teine mind iseloomustas -
mind,
enese tunnete järgi,
olema nimetas.
Mina vähenesin
ja mina ise ära kadusin -
võisin küll põhjendada
või ära põgeneda,
kuid minust ei piisanud -
teine mind
minuna ei näinud -
tema head ja õiget mind,
enda sõnade ja pilguga,
ei toetanud.
Jäin halva ja valena
seisma üksinda,
eraldi ja välja,
kõigile nähtavalt -
sellest sai osa minu elust -
ma ei jäänud endasse
ega võtnud vastutust
enese sammude eest.
Kartsin,
et nõustudes
ja vigu -
enese osa lugudes
üles tunnistades,
saabub karistus,
mis tähendanuks,
taaskordset,
häbiks nimetamist -
põlgamist
ja hülgamist.
Uskusin,
et enese vigu tunnistades
ma ei saa mitte kunagi
olla hea ja õige -
igavene karistus -
kestma jääb põlgus hääles
ja vastikus teise silmades.
Sel moel,
aastaid põgenesin -
peitu pugesin
ja ennast kaitsesin -
just nimelt
samasuguse hetke eest,
milles teine,
iseenese pärast,
mind vähemaks kahandas -
tema iseendale lahendust otsis
ja oma tunnetele autorit vajas,
kelle pihta süü heita
ja enese vastutusest pääseda.
Nüüd jään kohale
ja eneses näen tõde -
see Kes mina ei ole
see mina ei ole -
see, mida tegin
seda mina näen
ja selle põhjust tean.
Enam ma ei vaata
ennast väljastpoolt,
ei nõustu
ega samasta
teise hinnangu,
nime ja tõlgendusega.
Mina ise
võtan vastutuse
päriselt astutud sammude eest,
kuid ei tee seda
enesele liiga tehes
ja teise poolele asudes -
teise moraalne kannatus
ja vägivaldne diagnoos
on tolle teise nägu ja sisu -
mina ise tean,
et see ei ole mina -
teise viha ja põlgus
ei ole minu peegeldus -
mina ise mõõdan
ja ennast kaalun.
Kohut mõistev agressor,
kes sõnad ja nimetused heidab,
et endale allutada
ja tema enesetundest
vähemaks madaldada -
ülekohut teostab -
see ei ole
õiguse mõistmine -
seal ei ole minule kaitset
ega õigust -
tema, Ohvri ja Jumalana,
kes olemas iseenda jaoks ja pärast,
minus head ega valgust ei näe.
Teise sõnad võisid olla
ja teod võisid järgneda -
mina ei nõustu
ega samal moel näe -
ma ei sõdi sellega
ega vaatenurga vahetust nõua -
minule ei ole seda vaja -
mina ei pea,
sest mina ei saa
teise vajadust täita
ega põhjust ära muuta -
mina ei ühine teisega
ega näe teda igavese ohvrina
ja ennast lõputu süüdlasena -
meil mõlemal oli oma osa loos
ja sellepärast -
mina ei ole vähem
ega valem -
mina jään iseendaga
ja seisan iseendana.
Mina ei muutu
ega kao -
mina võtan vastutuse -
tegin ja olin -
vajadusel vabandan
ja arve tasun -
tean, et see,
avalik ja aus tegu,
ei kaota mind ära -
mina jään alles tervikuna -
kõige sellega,
mis olen –
oma enda varjude ja
enese valgusega -
käsi enese käes.
Marianne
24.02.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar