Sina ei näinud pääseteed – Sinult nõuti ja taheti seda, mida Sina ise endale ei valinud – olla kindlas rollis olevana ja kasvada, meid ühte siduvas ühenduses, Inimesena. Valisid protestida ja mitte nõustuda, kuigi ometi oled Sina olemas ja ka Mina olen olemas - meil on võimalus. Tundsid viha ja lootusetust ning sellepärast, oma tunnete kibeduses, väitsid, et siis ei ole vahet – teeme nii nagu alati - võtame kohustuse kanda ja kõnnime, näiliselt, ühes edasi. Vaatame siis, mis välja tuleb.
Tõsiasi on, et seda ühist ei ole olnud kõigile vaja – see tähendanuks panustamist sinna, kuhu ei valitaks ega astutaks – seda ei ole, tänasele, Sinule vaja – selle sees ei ole Sinu elu ega Sind – seal Sina ei ole elusana. Usud, et seal olles tuleks Sinul valetada – olla nii nagu arvad, et pead olema, tegema, ütlema – kellegi teise ootustele ja vajadustele vastama – kuid Sinuga ei arvestata, Sind ei kuulata, Sind ei nähta – Sa ei näe, et selle ühenduse sees oleks Sinule, iseendana, kohta.
Ütlesin, et ole aus – ole ausalt aus – tegele oma tunnetega – ära peida neid ära – need on olemas ja need seisavad Meie kahe vahel. Salatud tunnetest on moodustunud sein ja kasvanud vahemaa ning aeg-ajalt need purskusid välja ja tegid haiget. Tunnete välja voolamise ajal paljastus see, mida olid varjanud – enese tegelik olemine ja kogemine.
Sa ei saanud aru, et mina ei ole Sinu tunnete autor ja vältides mind, ei kao Sinu sisemus ära – see võib vaikida, kui väldid enda jaoks „valet”. Sina ei nõustunud – Oh ei! - Sina ei tunne selliseid tundeid, mida välja elasid. Ütlesid, et ei vaata enese sisse ega räägi sellest, kuidas ja mida tunned – Sina ei vali seda teha – seda tööd ei ole Sinul vaja teha. Sina elad ja kulged rahus – oled positiivne. Hoopis mina vaadaku endasse ja tegelegu iseendaga - valisingi tegeleda.
Mina ei valinud valida vana aega tagasi. Minule loeb see, kuidas, miks ja mida Sina minust mõtled – loeb päriselt, sest see loeb päriselt, kuidas on päriselt. Sama kehtib ka minuga. Kui sisemine otsus ja väline nägu ei ole üks, siis on sel moel valinu sees konflikt ja selle eest tuleb meil mõlemal maksta. Sel juhul ei ole selle inimese sees ega meie vahel rahu – ühte enese nägu varjatakse ja mõlemad tajuvad teise ebalust ning teavad ebakõla olemas olemist.
Lõpuks soovib valetav ennast ühena tunda – ta, kas tahab saada vabaks või alistub – kaotab enda sellest suhtest ära. Vabaneda soovides, suunatakse süü ja viha teisele – see aitab, sest jalgele tõusval on vaja tunnetejõudu, et ennast vabaks rebida. Otsustavus kaalub üle senise otsustamatuse – teostatakse oma ammune otsus – astutakse ära sealt, kus iseennast ei ole olnud – seal ei ole ise ennast olema loodud.
Tean vanadest aegadest, et alistudes kadus Sinust sära, rõõm ja ise olemise julgus ning otsustavus. Lootust ja väljapääsmatust kogedes valisid edasi olla ja näha ennast ohvrina, kuid minust kasvas sel moel monstrum – Sinul polnud piire, tahet ega otsustavust – hoides ja täites üksinda suhet, sai sellest minu Mina – minu nägu ja tegemised – Sind, aga takistasin või lükkasin takka või viisin kaasa või määrasin olema või vaigistasin või sõitsin üle ja sisse.
Mina ei teinud seda kõike meelega või tahtlikult – mina püüdsin elustada ja elus hoida seda, mis oli olemas – meie olime ju olemas – ma nägin ja teadsin seda. Mina püüdsin anda Sinule ruumi ja aega – ootasin ja küsisin ning proovisin Meid lahendada, kuid, kuna Sina ei näidanud ega avanud ennast, siis rääkisin ja olin mina, sest mina elasin ja olin olemas – mina liikusin ja astusin edasi – mina kasvasin edasi. Kuna Sina ei vastanud ega küsinud ega jaganud, siis sel moel kadus dialoog - alles jäi monoloog – Mina - väljendumas enese moel. Ja tegelikult see ei ole olnud vale – see on elu elamine – mina olin ja olen elus – ka selles suhtepaaris olles olin elavana olemas.
Meist maha jäid minu poolt tantsitud sammud, sest kuigi meie mõlema rollile on olnud partner olemas, siis Sina ei valinud oma samme astuda ega soove väljendada – enese Mina nähtavaks luua. Jah, selline tants on ebaõiglus ja on ülekohus, mida Mina ise teostasin enese vastu – selle rolli lahendus ei kasvatanud mind Inimesena – mina ei saanud luua ennast enamana.
Üksinda, selle rollipaari elusana hoidmine, läks minule kalliks maksma – kaotasin oma aega iseendale ja tulemuseks kohtusin Sinu frustratsiooni ja Meid lõhkuvate ning mind vähendavate tunnetega. See Meie on liiga kallis variant, et mina oleksin nõus jätkama vales – selles kohas otsustasin iseenda ja ka Sinu eest ära – soovisin enese vabadust ja rahu tagasi saada – püsida enese piirides, mitte talluda Sinu varvastel ja tunda valu oma südames.
Valida oli tunnetes tehtud otsuse ja teadlikult tehtud valiku vahel. Tagajärjed pidi olema saama mõlemal võimalusel. Kui mõistuse häälest ei olnud kasu, siis valisin tunded – heitsin meelt, koputasin Sinu uksele ning ahastasin ja minestasin „aadlipreilina” – et vaata, mida Sa minuga/ meiega teed!
Eks ikka tundsin ka mina hirmu, et mis saab siis, kui enam ei olegi seda ja sellist võimalust olemas. Vanade aegade hirmust lähtudes kartsin, et kaon, kui ei olegi sellises rollis olemise võimalust alles – täna tean, et mina ei kao ära – Mina olen alles - olen, iseendana, olnud, selles rollis olevana, alati olemas.
Teadlik valik tähendas karika tühjaks joomist ja põhjani vaatamist. Jah, tegelik info oli kogu see aeg olemas olnud – tõde oli avalikult laual seisnud. Mina ise olin valinud sellest mööda vaadata. Esimese sammu tegin tunnete toel – jah, mina ise ütlesin Ei, kuigi oleksin võinud ju jääda valetama. Tunnete toel tehtud samm kukutas teise äärmusesse – enese hirmu sügavusse – üksinduse ja välja jäämise hirmu sisse.
Tundsin viha, enese vastu, kui mõistsin, et mina ise jätsin ennast ilma – huvitav vaatenurk eks ole – see oli sõltlase oma – ära keeldu sellest, milles oli võimalik saada vajaminev – mõistsin, et see seotus oli selle vajaduse, millest olin sõltuvuses, saamise jaoks vajalik, kuid tegemist ei olnud tänase minu, vaid kunagise minu, kui lapse jaoks ainuvõimaliku koha ja viisiga.
Tegelikult, sellest haigest ja vaimse vägivallaga vürtsitatud suhtest välja astudes, võtsin endale ausa vabaduse tagasi - võtsin vastutuse enda poolt makstavate arvete eest - valin teadlikult oma suhteid ja vajadusel distantseerun või keeldun neist kohtadest ja inimestest, kus ja kellega koos olemise eest, selleks, et nad oleksid minu, kui kindlas rollis olemise, jaoks olemas, tuleks maksta iseenda valeks ning vähemaks vormimise ja/ või ära kaotamisega. Hindan neid suhteid, milles olemine tähendab vabadust - mõlemad soovivad, ilma endast valesid nägusid loomata, koos olla ja ühes, Inimestena, edasi kasvada.
Marianne
06.02.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar