Enamjaolt tähendab elu lapsena seda, et tema olev ja ümbritsev on teiste poolt valitud ja tahetud – laps peab selle vastu võtma ja läbi elama. Väikseid ja tühisemaid asju jääb enese valida, kuid suuremad ja olulisemad vajavad suurte täiskasvanute nõustumist, et need saaksid olema või jääksid olematta.
On nii, et midagi võib ja saab proovida ning siis on võimalik sellest keelduda – aktsepteeritakse valikut. Kuid on ka nii, et hoolimata raskustest ja mitte sobivusest, tuleb teha sunnitult ja kohustust kandes – lõpetada ei saa, välja vahetada ei lubata. Sellistel juhtudel ei näi enese elu olevat enese teha, sest kui suuremal on omad plaanid, on vajadused, mida jahtida ja on tõkked, mida ei lubata ületada, siis ei olda valmis nägema last vabalt valivana.
Vanem on see, kes vastutab ja on lapse käe pikendus. See tähendab, et vanemal tuleb maksta lapse soovid ja valikud kinni – mis tähendab, et kõigeks ei olegi ressursse, kuid ka seda, et ei olda valmis kohtuma Maailmaga ega võtma enda kanda seda, mida ise ei ole endale valitud – suure inimese hirmud ja häbi takistavad teda olemast oma lapsele Vanemaks. Hirm ja häbi tähendavad, et Laps on saanud lapse ja oma lapse olulisel hetkel võib ja saab, see teine, suur Laps täita enese vajadusi nii, et väiksema lapse vajadused jäetakse kõrvale – üks saab teise arvelt.
Inimene on intelligentne olend – ka väike laps on inimene – ta tajub, kuidas lood on – energia vahendab tõe. Ta teab ja teine teab, et ta teab – keegi ausalt ja avameelselt sellest ei räägi. Viha valitakse ennast kaitsma – viha selle vastu, kes justkui põhjustab olukorra – kui teist ei oleks, siis ei peaks ennast sellisena kogema. Häbi on väga raske tunne – põlgus suunatakse väiksema pihta. Ja siis, kõik naeratavad – kõik on hästi – vale elab edasi.
Enese jaoks õigetel valikutel on oma hind – kas valetada endale ning ka teistele ja nõustuda kõigega, et elada rahus või lõpetada valetamine ja kogeda vägivalda, kuid ikkagi mitte saades seda, mida vajatakse – suur küsimus väikesele inimesele. Sageli valitakse näiline rahu – nõustutakse, ilma sõjata, enese jaoks valede valikutega – see on ellujäämise küsimus.
Alistunud ja allaheitlikust olemisest saab harjumus - samasugune muster kõnnib kaasas suureks kasvanul, kelle sees elab traumaatilise jäljega Laps. On olemas uskumus, et enese elu ei ole enese teha – tema on see, kes peab täitma kohustust – enese jaoks valet tuleb taluda. See tähendab, et ta istub puuris, mille tema ise on endale ette kujutanud. Teised näivad olevat vabaduses, kuid sellise Lapse osaks jäävad ja saavad okkad ning auklikud teed – vabaduse valikud on temale kättesaamatus kauguses. Laps kogeb solvumist, viha ja kadedust – temast ei piisa – ikka veel.
Tõde on selles, et kõik see, mis suure inimese elus on, on tema ise sinna valinud. Loomulikult on süsteemimudeleid ja raame, kuid see, kuidas ta valib suhtuda ja, mida ise valida ning millal oma valikutest lahti lasta, on tema enese teha. Tema ei ole enam laps, kuid tema sees on Solvunud Laps, kelle vajadusi on eiratud, keda on takistatud edasi astumast, on tagant lükatud sinna, kuhu tema ise ei tahtnud ja tegema seda, mida tema ise ei valinud ning ka enesest vaikima sunnitud – sama muster on jätkunud. Kui enne oli vanem see, keda tuli karta ning kelle ees ja jaoks õigena olla, siis nüüd, hoolimata sellest, et tegelikkuses enam ei pea – kontrollib laps ennast ise nii nagu ta elaks vanas – ta ei ole ärganud ega tegelikkust mõtestanud.
Tuleb vaadata otsa enda elule ja oma valikutele selles - kui on valitud, siis kas see on tehtud sellepärast, et on võetud vastutus või on tuntud kohustust. Vastutus tähendab, et ise ollakse vastutav terviku, kvaliteedi ja vabaduse eest. Kui nähakse ja võetakse kohustusena, siis on see valik, mida peab – kuid, kui saaks, siis ei valitaks ega tehtaks ega oldaks.
Kui ongi nii, et kõlab tõesena väide – seda Mina pean! – siis, kas selle kohaga enese elus on rahu tehtud – kas selles loos on leitud midagi enesele, mis tasakaalustab oma panuse ning teatakse ja nähakse kindlust, et vajadusel kasutatakse võimalust lõpetada see, mis enam ei sobi või tuleb enese arvelt.
Kui selgub, et valik on enesele peale sunnitud – Mina pean, kuna väljapääsu ei ole! – siis tuleb otsida üles põhjus – miks tegelikult see ülesanne endale võetud on – mis on aus vastus - kas peab, olema ja tegema seda, kellegi teise jaoks või pärast – too võib ja saab teha midagi sellist, mis tähendab, millegi kaotust – makstakse iseendaga kinni enesele muidu võimatu.
Sel moel jätkatakse vanas mustris – vanema asemele on asetatud keegi teine selleks, et vana ja harjunud mäng saaks jätkuda – siis ei pea ise mõtlema, valima ega vastutama – rollid on kindlaks määratud ja kõik kulgeb vanadel rööbastel. Vahe on selles, et vanasti tuli vaikida, kuid suurt inimest kuulatakse ja kui too on endale ohvri rolli ise valinud, siis ta räägib enda raskest elust – jagab ebaõigluse koormat – kannatav Laps ju ei saa ise mitte midagi ette võtta!!!!!
Kurta selle üle, mida endal ei ole, mida ise ei saa, mida keegi teine ei taha, on mõttetu sõnade kulu – kui ise ei ole enda järgi endale valitud ega vajaliku või soovituni kõnnitud, siis ei olegi olev endale sobiv ja õige. Kui ise ei olegi oma piire paika pandud ega olulist välja öeldud, siis ei olegi teis(t)ele võimalust antud ega ka enda eest vastutust iseenda kätte võetud. Ikka veel kardetakse tagajärgi – hukkamõistu, karistamisi, ära keelamisi, nimetamisi, halvustamisi, hülgamist - see on uskumus, et laps ei ole piisav.
On aeg võtta vastu teadmine – kõik see, mis on, kõik see, mida nähakse ja omatakse – on enese poolt valitud – ise ollakse sellega nõustunud ja Jah öelnud. See tähendab, et kui see, mis on ja mida nähakse, ei ole enese Mina – ise ei saada seda enese jaoks paremaks muuta ja selles enese olemist paremaks muuta – selleks puudub ressurss, oskused ja võimalused või tahtmine, siis ei pea sellisest ega sellest kinni hoidma ja kannatama ning iseenda Mina-pilti, kui saamatust, suutmatust, väärtusetust, viletsast ja vaesekesest endast, alles hoidma – tuleb lõpetada valetamine - tõde on, et see lihtsalt ei olegi enese Mina ega iseenda tee - suurepärane võimalus valida ja teha oma samm teisale.
Marianne
01.02.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar