Inimene tunneb ärevust, hirmu ja viha, kuid ka enese väärtusetust ja vähemana olemist ning ettevaatlikust ja eemale hoidmise vajadust sellest teisest, kes on teda jätnud üksinda – üksinda oma tunnetega, mis on, selles hetkes, olnud suuremad temast endast. Tunded on olnud uputavad, sest puudu on jäänud turvaline tasand – info enese jaoks – mina jään ellu - mina kõnnin läbi olemas oleva – see ei muuda mind olematuks.
See on Lapse ajast jäänud jälg – olulise teise poolt tehtud samm või tegu, olulise teise poolt valitud valikus elamine ja olemine – olid hirmu allikaks – sest need sammud või tegu tähendasid, et millegi olemas olemine/ saamine oli lõppenud ja enesele vajalikuni, sel moel, ei olnud võimalik ulatuda. Raamid segasid ja piirid takistasid – olemas olevast ei saanud mööda ega seda olematuks muuta.
Laps teadis seda, mis ja kuidas oli olnud – see oli teadmine – nii on – Maailm on olemas sellisena. Laps ootas, et see – nii on – tuleks tagasi, sest tema oli olemas ja tema vajadus(ed) olid olemas. Laps ei mõistnud, et kõik ei jää kestma – kõik ei jää samaks – ümbritsev muutub ja temal tuleb kohaneda – ise ennast avastada ja tasakaalustada.
Lapsel, kes vajas, enda turvas hoidmise jaoks, kindlat ja püsivat Maailma, puudus teadmine, kui pikk on see aeg, milles vajaliku saamata jäämine või vajaliku tunde kogemata jäämine kestab. Ta ei teadnud, kas nii jääbki ja kui ei jää, siis kui kauaks, see ei jää, jääb kestma – kui kaua tal tuleb olla see Laps, kes ei saa olla ega ole Laps tema enda tähenduses. Kindla Maailma vajadus tähendas, et muutunu, oli muudetuna, tema jaoks vale.
Uue info vastuvõtmisest keeldumine oli enese kaitsmine – selle iseenda, kellest Laps oli teadlik, alles jäämiseks vajalik tegevus. Laps ütles, sellele olema saanule, mis ei arvestanud temaga, tema vajaduste kohaselt, - EI – see on vale – mina ei võta seda sellisena vastu. Laps otsustas solvuda – eneses aja peatada ja oodata tagasi aega, millal ta saab olla Laps enese tähenduses. Varem oli olnud aegu, mil ta oli saanud enesena olemise tagasi – varem oli, peale nn vale perioodi, Maailm endiseks või peaaegu samaks jäänud.
Eitamine tähendas protesti ja olulisele teisele aja andmist. Oluline teine pidi saama võimaluse oma tehtu ebaõiglust mõista, et seejärel, koheselt, vale lõpetada ning laps õigeks Lapseks tagasi muuta. Selleks õigeks, kellega arvestatakse ja kes saab iseendana olemist jätkata. Kuid, kuna kätte oli jõudnud aeg, milles teine ei kahetsenud ega näinud viga ka siis, kui laps näitas ennast välja – oli eraldi ja õnnetuna, solvununa, nutvana, jonnivana, vihasena – siis enesele vajalik Maailm tagasi ei tulnud.
Tunded olid valitud appi, et kasvatada ennast suuremaks ning selliselt olulisemaks, kellest ei saada mööda vaadata ega eirata – lapse lahendus, et mõjutada täiskasvanut. Kui neist ei olnud kasu, siis läks laps ja kaotas ennast ära – peitis ennast laua all ja varjus laudlina taha – ta oli ära ja eemal – ta ei näinud ja teda ei nähtud. Teda ei otsitud ega kutsutud. Laps tegi otsuse – mind, minuna, ei ole vaja. Laps eraldas ennast valest ja kuigi ta ühines olemas olevaga ning kasvas ja kõndis edasi, oli ta jäänud ootama, sest temas elas mälestus – kui Maailm on tema jaoks liiga raske või vale, siis muudetakse see tagasi – temale sobivaks.
See Laps olin olnud mina. Varem, väiksena, valisin tunded, hiljem kasutasin tundeid ja sõnu. Väiksemana olin valinud tundeid, millega reageerida väljas, et sisustada enese aega, mil ootasin teist tagasi. Hiljem kirjeldasin kõike seda, kuidas ja mida teine oli teinud sel moel, et minul oli halb – tema vale olemine tähendas, et mina olin vale Mina. Kasutasin värvilisi ja kirjeldavaid, kuid ka karme ja süüdistavaid sõnu, et hoida teist paigal – too ei tohtinud ära minna enne, kui Mina olin tagasi muudetud – õigeks Lapseks, Naiseks, Inimeseks, Õeks, Sõbrannaks jne saanud.
Püüdsin teiseni jõuda, kuid, mida enam ja intensiivsemalt ma tegutsesin, seda kaugemale teine astus – seda suuremaks muutus vahemaa ja ma ei saanud ennast tagasi – teise poolt valitud vaikimine, välja naermine, loo teiseks keeramine, ära minemine ja/ või vastu ründamine, tähendasid lootusetust, vale kestmist, turvatunde puudust ja enese kaotuse kibedust. Mina olin olemas, kuid ma ei saanud, ilma olulise teiseta, endana olemas olla. Elas uskumus - teine oli võti iseendani.
Hirm, lõpliku enese kaotuse ees, suurendas viha teise vastu – miks teine valis teha – mina ju kogesin ja kaotasin – kui teine ei oleks teinud, siis ei oleks mina ka tundnud. Põhjus oli teises – tema otsus, tema sammud, tema valik, tema muutus – tähendasid seda, et olnut enam ei olnud. Transformatsioon – pidi olemas olema uus Mina, kellel enam ei olnud vana aja vahendeid, võimalusi ja vabadust ning selgus, et ka tolle aja lahendused enam ei töötanud.
Ma ei vaadanud enese sisse ega otsinud sealt vastust – vaatasin välja – teise poole – ja ma nägin ning teadsin, mida ja miks too oli valinud – seega oli põhjus teises – tema otsused ja valik lähtusid temast, kuid need mõjutasid ka mind – need olid valitud meid eraldama, meie vahele uusi piire tõmbama, koos olemist vähendama, ühes olemise kvaliteeti muutma, minuga seotud ühisesse panustamist vähendama.
Minu poolsed sammud olid minu, kui lapse katse panna teist mind mõistma ja Meie olulisust väärtustama. Kuid teise sammud tähendasid infot, et enne oli olnud põhjus ja tema oli juba läbi viinud arutelu ning alles siis oli saanud olema tagajärg – see olev, mida mina kogesin. See oli lõplik ja edasi kaebamisele ei kuulunud.
Täis kasvamine tähendab, et on aeg võtta vastutus enese eest iseendale – minu sammud, minu teod, minu valikud – mina olen olnud igas enese loos osaline – mina olen põhjus, miks mina tunnen – minus on tunne. Pöörasin pilgu teiselt ära – enesele – mida mina kartsin, millest ilma jäämist vältisin, mille ilmsiks tulekut ei tahtnud tunnistada – milline tunne oli minus – miks see oli püsinud peidus – mina ei olnud seda leidnud, sest ma ei ju vaadanud endasse, vaid olin vajunud oma tunnetesse, keskendunud teise ja iseenda "vigadele" ning teise ja iseenda parandamisele - õigeks muutmisele.
Kui kogu aeg oli olnud, kuid korraga enam ei olnud, siis oli sellel põhjus – pidi leiduma seletus. Oli olemas uskumus, et toimunu tegelik põhjus oli see, et süü oli minus – minu pärast toimus muutus ja olnu kadus. Enese, kui süü kandmine – mind oli karistatud, sest mina olin Valeks osutunud. Karistus tähendas, et mind oli hüljatud ja selle tagajärjel olin abitu.
See oli Lapse aja seletus kogetule ja toimunule, sest oluline teine ei olnud võtnud, oma osa eest loos, vastutust ega jaganud oma teo põhjust ega andnud minule võimalust osaleda, olema saava ja mind puudutava, tuleviku loomisel. Selle asemel oli too elanud oma tunded minu peal välja ja nimetanud mind oma tegude ja sõnadega valeks ning väärtusetuks.
Elava energiaga traumaatiline mälujälg enese ajast. Kuna mina ei olnud kohanenud muutuste ja muudatustega – minule, kui Lapsele, osaks saanud tähelepanu suuruse ja kvaliteedi muutus tähendasid pöördumatut muudatust minu elus - see transformatsioon oli olnud ootamatu, ehmatav ja vägivaldne – ma ei olnud ise kõndinud selle uue Minani ja ma ei saanud vajaminevat tuge, et endaga ühte kõndida – sisemine Mina ja väline Mina jäid eraldi – üks neist oli alati vale – selgus, et ka sisemine võis vale olla.
Kuna osa minust, kui väikene Laps, oli ootele jäänud/ jäetud, siis selgus, et enese otsusega olin olnud, kogu see enesest selgeks saamata aeg - hüljatu, abitu ja väärtusetu – see tähendab, et mitte piisav. Otsus oli, et ma ei olnud piisav iseenda pärast – kuna olin teise jaoks väärtusetu, siis too hülgas ja selle tagajärjel olin abitu. Vaja oli teist, kelle jaoks olla väärtuslik - tuli päästa teist valede tunnete käest, et saada enesele vajaminev.
Tänases tean, et seal – Lapsena oldud ajas – tõesti mina ise ei saanud kõike teha ega lahendada ega enesele tagada või anda ega ära minna või võrdsena seista – olin vähem ja väiksem ja vajasin kedagi teist.
Tänases saan öelda tõe – see, seal, oli aeg, mil mina ise VEEL ei saanud – kuid nüüd on aeg, mil saan – teen ja olen olemas ise enda jaoks ja pärast. Tänases ajas võtan vastu info, mida jagatakse ja mille ette seatakse - ma ei eita seda ega sõdi sellele vastu, kuid, kui see tähendab muudatust minu jaoks, siis teen kindlaks, kas see on muutumatu või muudetav ja seejärel, kui muutust ega koostööd ei ole, siis arvestan uute piiride ja sisuga, tehes ka enda poole peal, enda jaoks sobivad ja õiged muudatused.
Tänases ajas olen suur – minul ja minus on olemas vahendid, oskused, võimalused ja lahendused – see tähendab, et mina olen piisav – minul on võimalik ja minus on valmis olek selleks, et ise muuta ja ise muutuda, kui see on kooskõlas minuga ja on hea ning toetav minu, kui Inimese, kasvamisele ja jätab alles vabaduse enama loomiseks, jagamiseks ja vastuvõtmiseks.
Marianne
07.02.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar