Ma ei vali valetada – enam mitte, sest valetamine tuleb enese arvelt - alati. Ütlen välja, et selline tegevus nagu oled valinud teostada, lõhub Meid – Sinu ja minu koos olemist. Minul on Sinu kõrval halb olla, sest, ühes Sinuga, mina, enese rollis olevana, ei saa kasvada ega luua ennast paremana - enamana.
Sinu poolt kehtestatud ning kontrollitavad reeglid ja raamid hoiavad mind ühesugusena – Sinule sobivana st vastu võetavana. See, mis on Sinu piir, minu ees ja meie vahel, ei tähenda ega toeta mõlema vabadust ja võrdsust, sest kui, tahtes minuga arvestavat muutust, mina neid ei järgi, siis Sina vastad negatiivselt ja ründavalt. Sina pead ennast Meie suhte omanikuks – nõuad, et olgu see Sinule sobivana või ei saa seda üldse olema.
Olen kogenud sügavat pettumust – elanud üle oma uskumuse kaotuse – Sina ei teinud nii nagu oleksid võinud – Sa ei valinud hoida Meid ja sellepärast mina ei saanud, minu jaoks näilises, edasi olla, vaid pidin ja pean üksinda edasi astuma – kasvama enese teel.
Olin olnud sõltlane - enese turvatunde rahuldamata vajadus oli olnud minu pealmine vajadus – olulisim oli olnud teadmine, et just see vajadus saab täidetud. Kuid selle all on olnud teine vajadus – hirm teise tunde tundmise ees ja selle tunde kustutamise vajadus – tahtmata ühte kohta tähelepanu, tuli leida teine, sellele vastupidine, koht, kuhu tähelepanu püüda – see pidi kaotama nn vale – enda jaoks ohtliku päevavalgele tulemise. Seega rõhusin sellele ja vaatasin seda, mida Sina valesti tegid ja tegemata jätsid, kuid see tähendas, et ma ei vaadanud seda, mida mina ise tegin – mina valetasin iseendale – mina olin see, kes ei tahtnud seda, mis ja kuidas oli – olla kohustatud, st ise ennast sundima, olema koos sellise Sinuga nagu valisid minuga ühes olla.
Mina ei tahtnud sellise Sinuga seotust, kuid ma olen olnud tõeliselt Hea Laps ja kandnud kohustusi nii nagu need oleksid olnud tõesed. Mina ei andnud oma tegelikest vajadustest teada ka iseendale mitte. Teised on tulnud enne – nende jaoks ja pärast olen valinud ja pidanud tegema ning olema. Sellepärast on teised olnud süüdi ja olnud valed.
Olen tundnud ennast vähemana või õnnetuna või kurvana või vihasena, kuid selle asemel, et teadvustada enesele oma tunne, olen veennud ise ennast, et rõõmusta, et toeta, et seisa paigal – sest tuleb jagada, sest peab pärast ja jaoks olema, sest – minule, kui Heale Lapsele, oli antud korraldus, kuidas peab olema, sest muidu, teadsin seda, nimetatakse mind egoistiks, isekaks, ahneks, madalamast madalamaks, virisejaks, negatiivseks ja ka vereimejaks.
Olen olnud tõeliselt tubli Hea Laps – õppisin ideaalselt selgeks kunsti, kuidas oma rolli täita – kui midagi endale sain või ise kogesin või ise olin oma tee kõndinud või midagi huvitavat ja vajalikku avastasin, siis, esimese asjana, vaatasin ringi, sest kartsin, et ehk kuulub see, kellelegi teisele või pean maksma, kellelegi, sest olen võlgu ja ilma tasumata mul ei ole sellele õigust või otsisin seda, kellega tuleb seda jagada, et too ei tunneks ennast kõrvale või ilmajäetuna või solvununa. Samuti teadsin kohe seda, kellele sellest saab olla kasu, et too saaks ennast tõsta ja paremana tunda/ luua.
Kuid kartsin vaadata ringi, sest pelgasin kohata arvustamist, maha tegemist, vähendamist – see ei olevat eriline, teised on seda ka teinud ja sellisena olnud. Kartsin vaadata ringi ja avastada, et minul ei olegi, kellelegi näidata, sest kedagi ei ole saatmas ega vaatamas või kui ongi, siis ei ole nende hulgas kedagi, kes tõstaks ja tunnustaks mind - minuna. Kartsin vaadata ringi ja avada ennast, sest olin valmis, et mulle öeldakse – lõpeta ära – ära tunne rõõmu ega head – see aeg on möödas ja juba liigagi pikalt kestnud. Kartsin, et kui jagan, siis öeldakse, et see ei ole nii nagu mina näen ja tunnen – selles on valet ja halba. Kartsin enese ära keelamist – iseendale.
Mina ei vali valetada teise jaoks ja pärast. Mina ei vali mängida teiste etendustes ega kanda kellegi teise teed. Ma ei vabanda enese olemas olemise pärast – ma ei vabanda, et ise valisin ja ise kõndisin ega tõesta, miks mina seda tegin. Ma ei otsi õigustust iseendale ega oota, oma elule ja viisidele, luba või heaks kiitmist.
Mina valin mõelda iseendale – oligi nii, et lood ja teed ei jõudnudki minuni, sest ma oleks need teisele andnud või teisele valinud – varem ma ei küsinud neid endale. Varem ma ei alustanud ise endast – varem olin kaassõltlane – see tähendas, et olin järjekorras kellestki järgmine. Teise heaolu ja täidetus tuli enne.
Ma ei saanud anda endale luba, lõhkuda vale ära, sest siis oleks mina ise ju selle teise juurest ära astunud. Uskusin, et sel moel oleksin ise ennast iseendale vajaminevast ilma jätnud. Mis siis, et olin olemas ja kõik oli võimalik – Lapsena ja teiste kanda olnud, kuid neilt vähemaks võetud kohustustega seotuna – ma ei näinud ise ennast – valetasin iseendale. Enam mitte.
Mina olen algus – olen allikas. Mina - see olen Mina – see siin on minu tee – mina ise olen selle kõndinud ja kõnnin edasi – minule kuuluvasse hetke ei ole mitte kedagi juurde vaja ega sellest mitte kellelegi, midagi ära anda – Mina ise võtan iseennast vastu ja olen enese jaoks piisav.
Marianne
02.02.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar