Traumaatilise kogemusega last, ka suureks kasvanuna, hoidis solvumise kasutamise kütkes uskumine, et need, keda tema ise ei olnud valinud, kuid, kes olid tema jaoks ja ka pärast olemas olnud või samas kõrval, sarnastena, olemas – jäävad samal moel olemas olema.
Põhjuseks oli teadmine, et neist ei saa kunagi lahti lasta ega öelda ja nendega tuleb temal endal ning ka nood teised peavad temaga vastu arvestama ja temast hoolima – see tähendas, et sünniga või muul põhjusel kaasnenud läheduseaste pidi olema kõigile prioriteediks – mida lähemal oldi, seda kiirem, täpsem ja kõikehõlmavav pidi olema lapse vajaduste täitmine.
Kui see uskumus kohtas enesele lubatu kaotust – laps oli olemas – teine oli olemas - kuid laps ei saanud – kogeti ehmatust ja toimus tardumine - šokk - hirm. Vajaduse, toetava/ hooliva/ armastava tähelepanu järele, juured olid ajas, mil oluline täiskasvanu, kes oli valinud mind – ei oleks mind valinud, kui ta oleks teadnud oma sammu tagajärgi ette – vanema tunnete ja talle osaks saanud kogemuste, kui minu enda süü – põhjus ja tagajärg – enda kanda võtmine ja selle otsuse vastu protestimine - vanem ei võtnud koormat vähemaks.
Selle vastukaaluks – enda väärtuse taastamiseks - vajasin kogemust, et mina olen soovitud – minuga koos olemist oodatakse ja vajatakse ning hinnatakse päriselt. Loomulikult said minu osaks vastupidised kogemused. Ikka ja jälle mind taluti, saadeti ära ja anti hoida – mind ei valitud koos olemiseks välja – ikka ja jälle olin, kellegi teise poolt kellelegi teisele, pealesunnitud kohustus – kuid tagajärjed, tasakaalustamine ja teiste ja eneste tunnete kogemine, jäid minu kanda.
Kõik kohad, kuhu mind saadeti, olid olemas, kellegi teise jaoks ja pärast või samasugustele – ära saadetutele – olin ajutine ja üle – ka minu enda kohale oli oodatud ning vajatud teist – poega.
Solvumine - oli olemas haav, mis läbi uute korduste, süvenes – ma ei võtnud vastutust enese osa eest loos – mina ise olin see, kes oli seal, kuhu mind saadeti ja oli nendega, kelle juurde saadeti. Need olid võimalused, kuid minu jaoks olid need kaotused – need ei olnud minu valikud ega minuga arvestavad – minul tuli neis olla see, kes ma ei olnud – ma ei olnud sellise iseendani, kes on võtnud vastutuse, iseenda eest, endale, veel kasvanud - mina kogesin kriisi ega olnud sellest välja kõndinud.
Ajas olid erinevad koos olemised üsna ühte nägu – alguse esimestel meetritel, kohtudes ja koos olles, oli üsna hea ja ok, kuid, mida aeg edasi seda vähem – toimus muutus – tundsin, et ei tahetud ega valitud ühte – minust hoiti eemale, väljenduti ja väljendati – vähendati ja naerdi. Mina pean – pidin kogema, et teised maksavad selle eest, et peavad mind kogema ja taluma, minule kätte. Uskumus – olen väärtusetu – süvenes.
Läbi aja olen kogenud, et kohtumised ja koos olemised ei kasvanud suhteks – osapooltel olid erinevad eesmärgid ja vajadused, mis tagasid, et koos ei kõnnitud ja kokku ei kasvatud. Kuid mina ei vajanud ega tahtnud pealispinda – vajasin sügavust – ulatumist haava põhja. Olin ustav ja lojaalne – hoidmisele suunatud. Olin, kuni tajusin ebakõla – valed – teine ei tahtnud ega vajanud samal moel – mõistsin, et see ei ole koht minule – sellele minule, kes vajas enamat. Mina ise ütlesin lahti ja astusin ära - ma ei tahtnud vastu võtta sellise reaalsuse, milles ei olnud minule vajaminevat, kogemust.
Turvatunne puudus algtasandil – oli olemas reaalsus, et teine hülgas mind enese vajaduste järgi – teine arvestas ainult iseendaga. Algtasandil oli minule, kui olemas olevale, öeldud Ei – läbi korduvate kogemuste mõistsin, et kui teine oleks saanud/ lubanud endal oma Ei teostada, siis oleks ta seda ka teinud – oli mitmeid kordi, milles ta andis mulle infot oma võimalusest anda mind lastetuppa, viia lastekodusse või kasutada miilitsa abi – sest ma ei olnud ÕIGE Laps oma emale – Vaata, mida ja kuidas Sa endale lubad ja mil moel oma emaga käitud!!! See tähendas ka solvangute, ähvarduste ja samade kogemuste – nende tunnete, millega ta toime ei tulnud ega endale tunnistanud ja oma vastusest keeldumise – kogemise soovimist – tahtmist, et kogeksin enese tagajärgi läbi tema. Mina ei olnud ega ole oma ema tunnete autor - kõik need on tema enese vastutuda.
Tegelikkuses oli minu piir – see, kuidas minuga saab ja võib käituda - ületatud juba esimesel korral, kuid mina ei saanud ära minna ja mina ise ei lubanud endal ära minna – mul ei olnud kuhugi minna ega saanud ma „enda omade” juurest ära minna – mitte miski ei olnud võimeline mind vabaks päästma. Olin – olime sõltlased – laps tundis sama, mida tema ema – tajusin ja teadsin.
Hülgamine tähendas, et läheduse aste ja ühenduse sisu muutus, kuid minu, kui lapse jaoks, tähendas see uskumust – läbi elatu tõlgendus oli, et minus ei olnud midagi armastust väärivat – sain anda ainult seda, mida minul oli – kuid, kui ma ei saanud armastust teistelt ega Maailmast, siis minul ei olnud midagi anda - väärtus puudus. Otsus oli, et mina ei valinud või ei oleks, võimaluse korral, valinud koos olla nendega, kes ei andnud ega olnud minu jaoks – vajasin kohta, kus olemas olla - turvaliselt hoituna armastust ja hoidmist kogeda.
Minu nõrkus oli minu tugevus – see olin Mina Kes oli Hüljatu ja oli üksinda suures Maailmas - olin kõigi vastu, sest kõik oli minu vastu. Olin väärtusetu – uskusin, et kui mina oleksin olnud väärtuslik, siis ma ei oleks kogenud kõike seda, mis erinevatel aegadel ja erinevate inimeste poolt minu vastu osaks sai. See kõik oli olnud ülekohus – ma ei tulnud selle peale, et kanda vastutust omaenda sammude ja olemas olemise valikute eest - kaotatud normaalsusega Laps ei teinud seda.
Olin see Kes on Hüljatu ja Väärtusetu - solvumine tähendas, et mina ise olin nimetanud ennast Kes olema. See oli minu, kui traumaatilise kogemusega lapse, poolt mõistetud põhjuse ja järelduse tulemus. Mina ise tegin selle töö ära, sest minule ei antud vajaminevat selgitust või ei saanud ma sellest aru või teise teo/ otsusega kaasnes kindlate, vähendavate ja halvustavate, nimetustega põhjendamine.
Lapsena võtsin need omaks – samastasin iseendaga, kuna teise tegu tähendas, et lapses peitus põhjus. Lapsena solvusin ja ootasin teist tagasi – vajasin teist, et too oma ümberlükkava teoga ja/ või sõnadega, mind ära päästaks - lapse poolt valitud Kes olemise ümber lükkaks. Lapsena ei saanud mina ise seda teha, sest see samm oli jäänud teise vastutada – teise tegu – selle tagajärg – info – andsin ise endale nime – vahetasin - sõna Laps - Väärtusetu/ Hüljatu või mõne muu vähendava nime vastu välja.
Solvumine enese nimetamise peale toimub enese järeldusete järgi – see on kiirete lülituste jada. Näide - Suve alguses maksavad maasikad palju rohkem, kui hooaja keskpunktis – see oli info - minul ei olnud või ei valinud ma kasutada selleks otstarbeks vajalikul määral vahendeid, et neid osta nii palju, kui vajasin kindlustunde andmiseks, et saan oma kõhu täis – see osutas minu viletusele ja vaesusele ja turvatunde puudusele – ma ei tahtnud ennast vähemana näha ega abituna tunda – nägin ennast teise kõrval olevana ja sain aru, et teine ei arvestanud minuga – tema oli selles süüdi, et mina ei saanud maasikaid, enda jaoks, vajalikul määral osta – põhjuseks see, et teine hindas oma töö minule liiga kalliks – väärtustas ennast „egoistlikult” ega jaganud, endale kuuluvat, minuga – järeldus - ta ei hoolinud minust – lapse tõlkes – minu elu oli ohus. Olin solvunud ja pettunud – midagi ei muutunud minu olemise ega tahte peale. Ootasin odavamat hinda, et saaksin tunda ennast hästi – siis saanuks enda tagasi ja seega, olla õige ja võrdne ning tunda ennast enda eest hoolitsevana, sest sain (lubasin) endale vajamineva.
Tahtmine sündis iseenda soovist ja vajadusest, teise poolt pandud hind oli ja on info – see ei ole arvustamiseks, vaid kui tahan, siis tuleb maksta, kui ei vali maksta, siis on see enda otsus, mitte teise viga ega korda tegemist vajav/ootav tegemata jätmine. Valik on vaba. Kui tahan osta, siis tuleb minul midagi teha ja ise ette võtta, et minul oleks olemas see raha, millega osta – enese konkreetsed sammud – kuid ohver ei teinud neid, sest tema ootas – maasikad ei olnud enam peaeesmärk, selleks oli teise teo ja sammude ootamine – iseenda tagasi saamine - enesele antud nimede kustutamine.
Solvunud ja täitmata jäänud vajadusega laps vajas turvatunde tagasi saamiseks ja iseendana – ilma valeks (väärtusetuks, hüljatuks, vähemaks, halvaks, inetuks jne) nimetavate järeldusteta - olemiseks - sellist omale kuuluvat kohta ja koos olevat inimest, kus teine oleks see, keda laps vajab, mitte see, kellena too ise valib/ tahab olla.
Solvununa - oma Hea ja Õige nime kaotanuna - teostasin, ohumärkide ilmnedes, igas suhtes ja kohas, kontrolli ja inventuuri ning hindasin enese võimalusi – mida tulnuks teha ja kuidas olla endale vajamineva saamiseks, kes ja kuidas oli valmis andma, kes ei teostanud vahetust – st ei andnud minuga koosolemise võimalusele enda poolt vastu, kes võttis, nn enda kasutamise eest, tundetasu – uskudes, et peab olema ja vajadusi täitma, kuigi ei olnud nõus ega tahtnuks – kuid tundis ja nägi ennast lõksus olevana – ei seisnud enese piirides ega öelnud ennast välja – ei hoidnud enda poolset tasakaalu, sest ei näinud olevas ega vastusaadavas väärtust.
Solvusin ja pettusin, vihastasin ja sõdisin, süüdistasin ja kadestasin, vajusin norgu ja kogesin end vähemana, tõestasin endale ja põhjendasin õigust, nägin ja näitasin teise(s) vigu, kui nägin, et võimalusi ei olnud või tuli kogeda ebameeldivusi - maksta endaga - teise tunded või teis(t) poolt kehtestatud reeglitele allumine.
Seda mängu aitas elus hoida teadmatus, mida ja miks ma tegin ning mille jaoks ja pärast valisin – puudus mõistmine, milliste rollide kolmnurgas mina ise, teatud situatsioonides ja tunnetest lähtuvalt, ennast teostasin ja kuhu teis(t)e kutse peale kaasa mängima astusin – Agressor/ Kontrollija, Päästja, Ohver – üksteist vähendavad, üksteise ja iseendaga manipuleerivad ja teineteisele ning iseendale valetavad tegelased – nad usuvad, et selles koosseisus, toimub endale vajamineva saamine ainult läbi teise ja nende arvelt – ühes olemine ei kasvata, vaid vähendab – kõike on piiratult – teine on oht. Tundesõltlased – solvujad ja vihased vaenlased. Karpmani kolmnurk.
Sõber Tiktok aitas jõuda lähemale endale – andis lahenduse – vaheta nime ja muudad mängu – Põhjuse Mõistja/ Motivaator/ Visiooni Kandja/ kõigi jaoks toetava Lahenduse Leidja, Töö Tegija/ Vastutuse Võtnu/ Kangelane, Filosoof/ kõigi osadele ja kogu loole, kui tervikule, sellest väljas olevana, Vaat(le)aja.
Marianne
20.02.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar