Siis, kui sees kääris

 

Alustada tuleb ikka algusest – eelmise aasta Soome Eurovisiooni võidulugu ei kõlanud minuga mitte mingil moel kokku – laulu sõnade mõte, laulja riietus – õieti selle kohatine puudumine ja lavaline väljendus – olid mõistetamatud – täiesti erinevad väärtushinnangud. Minus oli tõeliselt suur protest – ma ei kiitnud heaks ega soovinud tunnustada saavutust. 

Tänase aasta laul keeras vinti veelgi peale – ma ei saanud sellest üle ega ümber – see lihtsalt häiris mind. Üha uuesti, väljendasin sõnadega oma ebameeldivust ega saanud aru, miks peaks keegi, sellises eas ja sellise kehaga meesterahvas, ennast laval paljastama – ja üldsegi, miks valitakse, sel moel, kõikide ees käituda - labane ja hrhhr.

Seni, kuni protestisin ja vigu kirjeldasin ning vastumeelsust väljendasin, kõndisin ühte ja sama teed – ma ei saanud endast aru – miks ja mida mina tunnen. Mida see kõik minu jaoks tegelikult, alateadvuses, tähendas – võtmeks sai tähelepanu pööramine võitjatele osaks saanud tunnustusele ja tähelepanule kui tulemusele.

Inimene sõdib erinevuste ja erinevate väljenduste vastu nii, et ta ei saa ise arugi, et ta seda teeb, mis veel rääkida sellest, et ta mõistaks - miks ta seda teeb. Inimene toob välja, et näe see ei meeldi või too ei ole sellisena vastuvõetav – näe, milline on ja mida/ kuidas valib olla – ei häbene ka mitte. Põlgus ja vastumeelsus, välja naermine ja eitamine, jahmatusega vaatamine, eemale astumine ning vaatamise või ühes olemise vältimine.

Iga inimene tuleb enese lapsepõlvest – seal, selles ajas, oli üsna tõenäoline, et teis(t)ega võrdlemine ja tähelepanu eest võistlemine olid norm ja argipäev. Hinnati ja arvustati välimust, käitumist, tulemusi ja väljendusoskusi – isiklikele ja kollektiivis heaks kiidetud normidele ja tõekspidamistele vastavalt. Seda tegid vanemad, õpetajad, kaaslased ja ikka ise ka ning loomulikult aitas süsteem, mille sees kasvati ja kasvatati, üksteisega võrdlemisele ja teistest, nii hea, kui ka halvana, eristamisele, kaasa.

Õpiti sobituma ja sobivana olema – kohaneti ja kohandati. Kui hästi läks, siis säilitati iseennast, kui oldi vähendatu, siis kaotati ennast ja valiti olla õige selle meele järgi, kes määras, kuidas ja millisena nähti, näidati ning koheldi – tähelepanu suurus ja kvaliteet. 

„Kui oled sellisena, näe nii nagu too on - teed sel moel, näe nii nagu too saab, siis saad selle ja tolle. Kui ei õnnestu või ei küündi, siis ei saa - siis ei ole - siis oled ... . Temaga ei tohi mängida ega talle külla minna – vaata, milline too välja näeb, millised tema vanemad või tema ise on. Mine ja hoia kokku sellega, kes on eeskujulik ja tubli. jne”

Selline kasvatus viib selleni, et inimene õpib selgeks edu valemi – tähelepanus peitub jõud ja võim – võitjaks kuulutatakse ja tunnustuse väärib see, kes suudab ja oskab pälvida õige(te) inimes(t)e õige tähelepanu. See teadmine tagab, et inimesest saab tähelepanust sõltuvuses olija – uskumine - tõde on vaataja silmades – juhatus selle kohta, kuidas ja millisena peab olema ning luba olemisele ja väljendusele ning tunnustus õigena olemise eest - tuleb saada väljastpoolt – seal on see, kes näeb ja teab – hindab ära. See keegi on enesest väärikam ja teadjam – tema silmad ja tõekspidamised lubavad ja keelavad. Sel moel annab inimene vastutuse ja võimu ning enese eesmärkide seadmise teis(t)ele.

Mis siis minuga toimus – nähes, et jagamisel oleva tähelepanu ja sellega lisanduv antatakse sellele, mis on enesega samastatav ning samas tõstev ja hea – on soov see endale püüda, ise asemele asuda või järgi teha või lihtsalt selle vaatlemist, kui kaudset osalemist, nautida – see on ihalemine, sest see loob enese sees hea ja üleva tunde – ollakse õige tähelepanu puudutusest tõstetud – ollakse parem ja ilusam.

Kuid nähes teistsugust – enese jaoks väärat väljendust ja ebameeldivat tegevust, mis saab suure tunnustuse ja tähelepanu osaliseks, tunneb inimene hirmu ja protestib vastu – mina ei taha/ mina ei tohi olla selline. Huvitav järeldus, kuigi ei näi olevat kedagi, kes sunniks Soome Eurolaulu esitavaga samasugune olema, samal moel väljenduma või valima.

Olles oma elu ja tegemistega sellises kohas ja ajas, milles on puudu õigest tähelepanust – vale tähelepanu on olnud liiast või on oht, et ennast esile tõstes, saadakse selle osaliseks – vajatakse, vastukaaluks, tunnustavat ja tõstvat tähelepanu. Tähelepanusõltlane ei pruugi sellist ratsukäiku ise tähele panna ega ka mõista – see on tema muster - see on alateadvus, mis ütleb ette – näe too sai selle, mida vajad – seega, kui tahad tähelepanu saada – tuleb olla sellisena.

Vastuolu ja võimetus - sellisena – Mina olla ei saa – mina ei ole selline! Ometi kaalub mõte võimalust – mis oleks ja kuidas saaks minna ja proovida – ehk õnnestub (appikene), kuid siis lüüakse lauale teine variant – on olemas hirm, et inimest samastatakse vääralt ja ebameeldivalt käitujaga. Selle hirmu juured juhatavad aega, mil „õpetati” selgeks väärtushinnangud – Sinust ei tohi tulla seda, toda, teist – olulise täiskasvanu toonis ja sõnade taga oli peidus, midagi sellist, mis andis mõista, et sel juhul pole head loota.

On ka võimalus, et elati kõrval ja nähti pealt, kuidas sellisesse inimesse suhtuti ja millisena näidati välja hinnangut. On ka võimalus, et kogeti ise, millegi iseenda olemise ja väljendumise peale, halvustavat ja põlastavat tähelepanu. Enesekaitsest lähtuv kindel teadmine - selline Mina olla ei tohi.

Erinevad hirmud ja uskumused said kokku - alateadvus asus tööle – kui suudan ära tõestada, et see on väär, siis ma ei sunni ennast sellisena olema - kui suudan ära eitada ja inetust näidata, siis nõustutakse, et ma ei pea sellisena olema – kui suudan ära põhjendada, siis hinnangu jõud kaotab väära olemise ja selgub, et võidab keegi teine – nende variantide õnnestumine tagaks kerguse ja rahu saabumise – mina ei pea seda, mida ei tohi ja ei taha.

Toimus mõistmine – sai selgeks, mida ma tundsin ja miks vastu protestisin. See seal ei ole mina – see seal ei pea olema mina - see ei ole kooskõlas minuga. On teadmine, et teise inimese väljendus on üks valitud võimalus – teise väljendus on minu jaoks ohutu – see on tema valik, mille eest tema maksab oma hinna ja vastutab. 

Rahu – las teine olla sellisena nagu ta on – see ei ohtusta mind. Minul ei tule enesekaitseks sõdida ega teist valeks nimetada. Minul tuleb mõista, et minus on tähelepanuvajadus – nälg õige tähelepanu järele, sest on olemas midagi, mida ma ei taha, et vaadataks/ nähtaks või olen kogenud liiga palju, (minu tõlgenduses) vähendavat ja mahategevat tähelepanu või usun, et saan sellise osaliseks, kui astun teatud inimeste ette.

Marianne

15.02.2024.a