Taas oli käes, justkui see sama, hetk, mil järjekordne klass sai läbi käidud ja lõpetatud – selle aja tööd ja tegemised oli seljataha jäetud. Selles hetkes oli selge, et oli olnud aeg, mis sai läbi – tagasi minna ei saanud, korrata ei saanud, uuesti läbida ega midagi ära muuta ei saanud. Edasine tähendas eesootavat teadmatust. See - järgmine samm tundmatusse - on hirmutav kogemus – see lõi klammerdumise soovi – tahte alles ja kinni hoida seda ja sellest, milles oli olnud ja kus olin olnud – tuttav näis turvalisena isegi siis, kui selles oli halba. Mängureeglid olid saanud selgeks – olin nendega kohanenud.
Vana ukse sulgemine tähendas, et selle taha jäänut ei ole enam. Jah, on küll alles inimesed ja kohad, kuid need ei ole enam minu ega minu jaoks – seal ei ole enam minule kohta. Ära olnu aja lõpetamiseks tuli läbi teha mõtestamine – vanale loole tuli valida uued distantsid ja nimetada rollid – kunagine, eks, möödunu.
Hirm, edasi astuda, tähendas, et olin otsinud enesest ja teistest põhjust, miks osutusin(d) korraga vale(de)ks. Midagi pidi olema vale, sest mina ei saanud tagasi minna – enese huvitav vaatenurk andis hinnangu, et - mind oli välja jäetud ja/või välja saadetud. Tahtsin tagasi – vajasin seda ümbrust ja sisu, mis oli tuttav ja omane. Olin loonud uskumuse, et kui parandan ära iseennast, Maailma ja/ või teised, siis saan olla ja jääda, siis ei pea minema tundmatusse – ainult iseendana, ainult iseendaga, ainult iseendale.
Tegelikkuses ei oleks mina ju siin, oma tänases, kui kõik vana oleks muutumatu ja vähenematuna alles. Oleksin kinni suhetes ja seotud tegemistes – jagaksin ennast ja endast – killustuksin, kui pühendaksin kõikjale ja võtaksin osa kõigest sellest – kes, mis ja kuidas kunagi on olnud – siis ei jääks ju aega eneses kõndimisele ega enese teele. Lõpetasin järjekordse klassi, sest olin sellest kasvanud välja ja edasi – mind ennast ei olnud enam seal.
Ometi olin uskunud, et see, nn möödunu maha jätmine, oli olnud minu viga – mina ei näinud oskavat ega saavat – teistel ju oli ja säilis – ma ei mõistnud, kuidas minul mitte. Painet lisas veel see, kui küsiti ja juhiti tähelepanu – Sinul ei ole seda, Sina ei saa seda, Sina ei oska seda – vaata, kuidas teistel on ja teised saavad – otsi endast viga – paranda ennast ära – vali olla samasugusena, kui meie – vaja seda, teist ja kolmandat.
Tegelikkus on ju see, et tõesti - minule endale oli olnud kõike seda, kes või mis oli, vaja – oli olnud vaja, et kogeda – käia läbi – oluline oli teekond ja kogemused sellel – kõik see, mis ja kuidas oli olnud, viis lähemale iseendale. Tegelikkus on ju see, et tõesti – minule endale ei ole vaja seda, millele ei ole kohta minu elus – mis ei kõneta ega avarda – puudub huvi ja ressurss luua ennast seal või selles.
Olen ahastanud ja meelt heitnud, et seda teist või neid teisi ei ole enam või ei saa olema minu elus. Minus on teadmine, et neid ei ole seal mitte sellepärast, et just nimelt too ise ei taha olla minuga või kui ta ei oleks selline või ei valiks sel moel. Aus vastus on, et neid ole, sest mina ise ei vali neid, selliste tingimuste ja võimalustega ega ka iseenda tahtmiste tõttu – sellised koos olemised ei ole head olemised – neis ei ole mina vaba ega avardu ega ole seda ka teised – sellistes suhetes seisab aeg paigal – seinad on ette asetatud, rollid on ettekirjutatud - inimesed ei luba enestel ega teistel vabad olla – nad ütlevad iseendile ja nõuavad teistelt – peab – ja seda ka siis, kui tegelikkuses ise ei taha ega vaja.
Tean, et ma ei vali olulist suhet selle teisega, kes näeb seda seotust kohustusena ja jätab minule ülesande muuta ennast teise tunnetele õigeks ja sobivaks, See tähendab enesega maksmist. See tähendaks enda jaoks valena olemist – kuigi teise „valed” tunded kasvavad teises, siis mina jääksin ikkagi valeks, sest see on selline muster ja mäng – vajatakse vaenlast, kelle pärast, kelle süü – et ise olla puhas ja õige – vastutusest vaba.
Sellistes mängudes vajatakse vaenlast, kellele omistada tunded, mida endas ei nähta/ ära ei tunta ja millega ise toimetada ei taheta. Sellises mängus jääks üle süüdlase roll ja, et seda, mitte kanda või sellest vabaneda, tuleks olla teise ja ka iseenda jaoks päästja. Kuid mina ei ole päästja – ma ei vali kanda teist kaasas ega kaotada tema teed – teisel on aeg võtta vastutus enese sammude eest endale. Seejärel on võimalik, et koostöötahte korral olen valmis võtma vastutuse ja aitama otsida lahendust, kuidas ja mil moel on erinevatel osapooltel koos hea ja vaba olla.
Oli olnud olemine ja oli olnud koos olemine, milles oli olnud vale olemine – seal ja selles polnud enesele kohta ega aega, olemine oli raske ja vaevaline – oli selge, et ei saa, sest – Mina ei saa - kõlas vastuseks, miks ei muudetud ja Mina ei saa – kõlas, enese tõena, selles ennast luua. Klassi lõpetamine tähendab mõistmist, et sellist ruumi ega koos olemisi ei pea lõhkuma ega muutma – see aeg on juba ära olnud või ei ole ennast minule avanudki. Vastu protest ja sisse pugemise katsed tähendasid hirmu olla väljas ja eraldi – need kandusid soovist – hoidke mind – hoidke minust kinni – muidu tuleb minul ära minna.
Minul ei tule ennast õigeks teha – teis(t)ele sobivaks moondada – mina olen õige – mina ei ole vale. Ma tean ja näen seda, mis ja kuidas on olemas – mina müüsin ennast, kui valetasin iseendale, et see ei ole nii nagu näen või otsisin viise, kuidas muuta/ varjata olemas olevat, nõustusin enese jaoks valega – sest siis nägin võimalust ja põhjust - lubasin endal jääda.
Minus ei olnud rahu – Valeks nimetamine oli olnud vaatenurk, mis takistas rahus olemist. See tagas, et olin ohver – erinevate asjaolude ja teiste tegude ohver. Olin ohver, et mitte olla süüdlane – mitte olla see Vale, kelle pärast keegi teine tundis, lood läksid katki ja sassi ning inimesed karjusid ennast välja.
Olin veennud ennast uskuma, et mina ise oleksin tahtnud jääda ja ka saanud, katki tegevates suhetes, koos olla, kuid ikka ja jälle selgus, et ei saanud – mina ise ei olnud valmis ennast päriselt maha müüma ja ellujäämisinstinkt sundis lõpetama ja eemale ning välja astuma. Ka teiste teod ja sõnad olid sulgenud ukse – mina jäin välja.
Minu endas oli olnud otsus – teiste pärast teen ja olen – kuid ka enese pärast olin ja tegin. Oli olnud uskumus, et teine/ teised ei taha mind – minu pärast ei taha. Midagi või kuidagi oli ikka ja alati vale olnud – mina olin vale olnud – teise ja enese tunded olid valed olnud. Olin vajanud kogemust, et mind tahetakse minu enda pärast – selle pärast, et olen olemas – seda ma ei saanud – kui ma ei olnud õige, siis minule ei olnud või ei jäänud kohta.
Olin kohustuse paine all kasvanud laps – vanem oli olnud tühi – laps ei olnud kingitus – ta ei täitnud oma vanema vajadusi – ei olnud tasu ega kergus, vaid kohustus ja karistus – vale kogemus - vale meeldetuletus. Oli olnud hirm – kui mina olen vale olnud, siis saan, mingil moel, karistada – jään millestki olulisest ilma. Kuidas ma sain vale olla, kui ma ei olnud – teema ei olnud minus, vaid teises – oligi, kuid mina olin jäänud uskuma, et olen – vanema kannatused ja tunded olid ehedad ning ehmatavad, kui ta need avas ja välja lasi voolata.
Lapsepõlvest kaasa tulnud ülesanne – päästes teise, päästan enda lapsepõlve ära – päästan enda valede kogemuste käest. Kui teine ei oleks tahtnud/ ei tahaks elada sel moel nagu too valis/valib elada, siis ta ju oleks teinud/ teeks midagi teisiti, siis ta küsinuks küsimusi ja otsinuks vastuseid. See, et minule tundub õige olevat teist õpetada ja öelda – muuda ennast ja oma elu – on minu vaatenurk – mina nägin midagi, mis ei näinud olevat õige ja võinuks olla paremana/ paremini. See on minu tõlgendus läbi minu tõe. Teisele on olnud seda kõike vaja – see on tema õppetund – teda ei ole vaja sellest päästa – tema klass ja koolitöö.
Mind oli teis(t)ega võrreldud ja mina jätkasin selle samaga – sõnad – Sinus ei ole, Sinul ei ole, Sina ei oska, Sina ei saa, Sina ei taha – seda endas nägingi ja kui tõena võtsingi. Kogemused õppetasid, et kõige nn hea (armastus, austus, tunnustamine, hoidmine) ja ka enesele eluks/ oluks vajaliku eest tuli maksta - kui minus, sellisena, kes ma olin, ei nähtud väärtust, siis tuli maksta, millegi muuga, kuid raha ei olnud võtta ja tunnetest päästa ei saanud, siis jäin võlgu. Uskusin, et, kui minuga oldi koos, siis see tähendas, et olin selle eest võlgu – mind ei valitud minu enda pärast. Mul ei olnud midagi, millega ennast vabaks osta ja päästa.
Enese teadlikkus ja selgus enese sees – teiste teod, olid teiste vajadus, teiste tunded olid teiste valikud, teiste sõnad on olnud teiste väited – enese valu ja ehe kogemus tagasid, et mina ise nõustusin nendega - oli aeg, mil väline oli olulisem, kui enese tõde enese sees – enese väärtus on enese peopesadel hoituna.
Mina ei vali minna tagasi lasteaeda või esimesse klassi või korrata üheksandat või õppida teiste poolt valitud erialal – aeg on rahu teha iseenda ja enese aja looga. Seda kõike on just sellisena minule vaja olnud. See, mis on minu, on minu jaoks maailmas olemas olnud ja see saab seal olema. Mina olen õige, sest kõnnin enese teel – ainult mina ise saan sellel käia ja olla just selline nagu olen Mina. Pesa äärel seistes ei taba jalg tühjust, vaid asetub teele, mis laotub enese ees - enese sammud, sellel, loovad selle nähtavaks ja olemas olevaks.
Marianne
12.02.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar