Lapse mõistmise poolt tehtud otsusega oli suur inimene vastutav ja seega süüdi selles, mis Lapsega - tema ümber ja sees - toimus. Selle aja üha pikenev pikkus, mille sisse Laps oli üksinda ja abita jäetud, tõestas teise hoolimatuse sügavust – Lapse väärtuse olematust. Laps võis tunda, mida ta tundis ja võis oodata olulist teist tagasi, kuid teine ei pöördunud tagasi – tolle teise poolt astutud sammu sihtkoht ei olnud kõrvalekalle normist, vaid see oli tolle teise poolt valitud ja teostatud normaalsus.
Olin vajanud ja seega ajanud taga normaalsust – seda kohta ja olemist, kus ja milles oleks olemas minule eluliselt-oluliselt vajalik – see, mis annaks minule turvatunde ja kindluse, et selles kohas mind nähakse, kuulatakse ja minuga arvestatakse. Seal on olemised, jagamised ja andmised, mis arvestavad minuga – minu võimetega ning vajaduse ja võimalusega kasvada – ma ei jää üksinda ega abita.
Kasvamine tähendas mõistmist, et minu normaalsus ei ole täpselt selle samana mitte kellegi teise oma – igal inimesel on oma normaalsus – temast endast, kui keskpunktist, lähtuv. Lapsena olin kogenud enese kaotusega võrduvat ehmatust, kui tajusin ja nägin, et suhte kahanedes minu, olemas olemise, ruum ahenes – kontakt vähenes, distants suurenes, kvaliteet langes, võimalused, heal ja arvestaval moel ühes olla ja endast antule vastu saada, järk-järgult, muutudes, justkui kadusid.
Sellises tegevuses oli sõnum – mind ei võeta/ ei võetud vastu – teine sulges ennast minu eest – meie ei olnud üks. See oli hirmutav kogemus, sest selles hetkes olin olnud alles see Laps, kes vajas seda teist, kes astus/ asetus minust kaugemale – olin olemas läbi tema. Ühendus, selle olulise teisega, oli ainus teadlik roll, mida omasin – olin ennast Lapse rolliga samastanud – Mina=Laps.
Kuna minul oli olnud ja mina olin olemas, siis tahtsin, et see olnu oleks endiselt olemas, sest mina, enda definitsiooni järgi – Mina olen Laps ja minul Lapsena on see ja teine, on see ja too võimalus - vajasin oma aega, kui iseennast tagasi. Sai olema nii, et jäingi vajama, sest läheduse astme muutus oli kaotus, mis oli võtnud minult kõik – mulle ei jäänud mind järele – mina ei olnud enam Laps – enda tähenduses – enda normaalsuses.
Kogesin korduvalt, et ei esimene ega temale järgnenud teised ei muutnud, muutunud ega ka kaalunud muutust. Teine oli oma otsuse teinud – tema sammu sihtkoht, eemale minust, oli teadlik valik. Lapsena olin valinud solvumise ja jäänud sellesse tundesse ootele – sellest oli saanud järgmine normaalsus. Seega, läbi enese aja, solvusin üha uuesti, sest miinimum ei saanud kunagi täidetud ja seega ka turvalist baaspõhja minule, kui minule, ei olnud ega saanud olema.
Nüüd teadvustasin iseendale, et seda, mida ei olnud ega tulnud - seda ei saa olema – võtsin vastu teadmise – täpselt nii nagu oli ja nii nagu on, nii ongi – see on reaalsus. Samuti selle info, et saabki olla nii, et teise normaaluses on tema maksimumiks teadmine minu olemas olemisest – rohkem, sügavamale ja kaugemale, mitte. Üle selle olemine tooks kaasa, tema poolse, valetamise, kui ta nõustuks tegema seda, mida tema peaks kohustusena kandma, kuna ainult mina tahan/ vajan, et oleks sellest, mis temale maksimum, kuid minule miinimumist vähem, rohkem.
Info vastuvõtmine – minul on aeg oma elule – on käes aeg elada, tänases, iseendana – ära olnud Lapse normaalsust, kui kujutluspilti sellest, mis võiks ja kuidas peaks, ei ole ega saa olema. Minu sammud, enese heaolu ja valikud on minu enda vastutus. See tähendab, et mis siis, et saan, oskan ja oleksin valmis looma ennast ja endast sinna, kus näen kohti ja keda näen endaga seotuna – mul on vastutus seda mitte teha, kui see ei ole teise jaoks sama.
Enese selguse ja iseenda teadlikkusega valin kohad - kellena ja millisena, kus, kuidas ja mida – see on olemas oleva info alusel paika häälestamine. See on enese doseerimine – suhte kauguse ja sisu timmimine skaalal – ametlik-lähedane. Olen ja loon ennast seal, kus ma ei riku enda olemas olemisega ega oma vajaduste, soovide, tahtmis(t)ega olemas oleva tasakaalu sel moel, et see teeb kellelegi teisele liiga. Annan endast sinna, kus see võetakse vastu, seda aktsepteeritakse ja antakse minule, ühist tasakaalu hoides, vastu.
See tähendab, et ma ei kasuta ise ennast vahendina, kes PEAB, et saada endale vajaminev ega nõustu valetamisega, kui keegi teine sellist lahendust tahab kasutada. See tähendab, et annan endale ja oma senistele suhetele vabaduse – toimub ümberkorraldamine ja lahtilaskmine – kui pole minu – see seal ei ole olnud ega ole saanud olla - Mina iseendana - ei ole seda sellistel tingimustel minule vaja – mida vähem on mind seda ametlikum ja enesest kaugem.
Lõpetan iseenda ja teiste muutmise ponnistused – ma ei vali panustada ühes olemisse nendega, kes kogevad, et on kohustatud minuga ühes olema, kuna mingitel põhjustel kohtusime – see ei ole olnud teadlik minu välja valimine – minuga ühendab neid roll, mis ei täida neid – nad ei vali ennast selles luua. Seega suunan tähelepanu inimestele, keda mina ise valin ja kes ise valivad mind oma ellu. Peamine - olen olemas, teadlikult ja tasakaalu hoidvalt – enese jaoks.
Marianne
09.02.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar