On ju nii, et teel kõndides ja vastutulijale tere öeldes või möödasõitjale noogutades või vastu viibates olen olnud viisakas. Nii olen endast alati arvanud ja teisi tõlgendanud. Ühel hommikul, kui möödujaid ja kohatuid oli enam, kui üks, otsustasin endalt küsida – miks ma tegelikult valisin ennast nähtavaks teha – mis oli olnud eesmärk ja, kas oli see olnud teadlik valik või kohustuse täitmine.
Viisakus on selgeks õpitud kohustus, mis toimib, kui teine vastab samaga – ollakse ühesuguse kultuuriruumi sees ja järgitakse samasuguseid tõekspidamisi. Viisakus, kohustusena, näib kaotavat mõtte, kui teine ei vali samasugusena vastata – eirab, pöörab kõrvale, vaikib või vaatab tõrjuva olekuga vastu.
Selline, ootamatu vastureaktsioon, võib viia lapse tasandile – ehmatavale mõistmatusele järgneb järeldus - mina olen, midagi valesti teinud ja saan karistada – minuga ei olda viisakas st hea, sest mina ei ole seda väärt – ei ole sellist tähelepanu välja teeninud. Süü tuleb leida enese seest, sest teise vastureaktsioon ei olnud ju peegeldus enesest ja selletõttu nimetatakse ise ennast Vigase, Väärtusetu ja Vale inimese rolli.
Viisakus, kohustusena, kaob, kui neutraalne/ sõbralik tervitus kohtab rünnakut, ebameeldivust, vähendamist – sellisel juhul võidakse võtta teise vastust isiklikult ja reageerida madalamas tasemes – lapse ja/ või enesekaitse rollis olevana ning lahkutakse löödunult ja endas viga otsides, kuid võib ka juhtuda nii, et reageeritakse, täiskasvanu jõu ja vabadusega vürtsitatult, lahingut andvalt vastu – valged kindad ei takista lömastamast ega valu tegemast.
Viisakus muudetakse relvaks ja ülekohtuks, kui seda kasutatakse näitamaks, kui hea ja korralikult viisakas suudetakse, teisega võrreldes, olla – kasutatakse rõhutatult, üleolevat või ülevoolavat viisakust selle peal, kes ei võta, sellist lähenemist, samal moel vastates vastu ja/ või väldib, eneses olevatel põhjustel, kontakti.
Viisakus muudetakse manipuleerivaks relvaks, kui kasutatakse seda selle vastu, kes, mingil teisel hetkel, oli soovinud rahu, endaga arvestamist ja/ või ära kuulamist – kuid seal, seda soovi eirati ning rahus olemise, arutelu ja/ või koostöö asemel, kasutati võimalust ründamiseks, halvustavate ja arvustavate nimetamiste väljaütlemiseks ja eesmärgiga inimest vähenda, kuid siis - järgmises kontaktis - voolatakse heatahtlikult üle ja ollakse ülitoredalt viisakas – see nn viisakas näitab ja imetleb ise ennast.
On olemas säravvalge naeratusega viisakus ehk Keep smiling – jätka naeratamist – ole viisakas ja jätka selle naeratuse kasutamist, mis silmadesse ei ulatu ja südamest ei tule. Selline lahenduse käik valitakse, kui on eesmärk kanda Viisaka Inimese rolli. Rolli perfektne sooritus ei tähenda, et see on kooskõlas inimese sisemusega – see on väline nägu, mil ei pruugi olla pistmist sisemise „iluga”. Sees võib ja saab muhiseda tumedate tunnete pada, mille plahvatus saab kaotada välise ja paljastada, ehmatavalt erineva, sisemuse.
Sellise naeratuse õnge võib minna, kui samastatakse toetav ja soe naeratus inimese tegelikke mõtete ja tundmistega. Usutakse end olevat nähtud ja vastu võetud – minule naeratati südamest. Valus on kukkumine, kui selgub, et naeratuse taga on ükskõiksus, suletus ja tõrjumine – naeratus oli väline atribuut – õpitud omadus, millega puudutati teadlikult, kuid see ei lähtunud eesmärgist ega soovist kohtuda inimese, kui inimesega, vaid mõjutada ja saada enesele soovitu.
Kohustus, kanda Viisaka Inimese rolli, lähtub eesmärgist ja õigusest saada – tunnustava, märkava, samastava - ehk õige tähelepanu osaliseks, kuid ka hirmust, et erinetakse, tekitatakse paus, kohatakse ebameeldivat vastureaktsiooni ja saadakse karistada - jäädakse, millestki reaalsest või Heast Nimest ilma, kui teine ei saa seda, millele tollel on õigus – samasuguse viisakusega vastusele, kuidas ja millisena too seda valis teha.
Selleks, et säilitada endale vajalikud suhted, positsioon, imidž ja ka rahu, sunnitakse ise ennast vahel valetama – ollakse lahkelt ja sõbralikult viisakas. See tähendab, et ei olda tasakaalus – iseendas tekitatakse konflikt, sest tegelikkuses ei nõustuta sellise valikuga – ei taheta olla viisakas, ehk teist inimest vastuvõttev, sellega, kes ei hooli, ei arvesta ja teeb teadlikult haiget. Protest tõuseb, sest näib, et öeldes – hea Tere – justkui nõustutakse – kiidetakse sellise teise valikud ja olemine heaks.
Ei taheta, kuid ometi nõutakse endalt, et peab, sest see on kohustus - nii on kombeks ja Õige ning Viisakas inimene teeb seda. Oluliseks saab see, millisena ise ennast vaadatakse ja kellena nähakse - tuntakse ennast, teise kõrval, vähemana, sest kui teine on viisakas ja ise ei valita olla, siis ollakse, võrdluses, Vale, Viisakusetu ja Halb – saadakse hindava, süüdistava ja vale tähelepanu osaliseks – enesekaitse reaktsiooni kogedes valitakse valetada.
Enese selgus ja enese teadlikus – algus ja kese on enese sees – kellena ollakse – kelle rollis kohtutakse - milline on, enese jaoks sobiv ja õige, distants, mida see vahemaa sisaldab ja mida mitte, millised on võimalused, millisena valitakse olla. Aus ja enesega kooskõlas olev - Mina olen .. -on selgeks mõtestatud teadmine, mis toob kindla jalgealuse ja annab võimaluse kohtuda sirge selja ja selgete sõnadega, kuid, enesele teadaoleval põhjusel, anda ka õiguse vaikida ja/ või kontaktist keelduda.
Viisakus, vormina, ei tee teisele haiget – ei vähenda teda – ei tähenda valetamist, sest valitakse olla aus – jah, see valik saab teha ka haiget ja olla valus, kuid seda ausust saab valida mitte kasutada relvana – eesmärk on olla, ennekõike, iseendaga kooskõlas ja iseenda vastu aus ning vastutust võtvalt aus ka teisega.
Marianne
13.02.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar