Pingule venitatud kumm

 

Kuidas ma sain nii teha, kuidas sel moel mõelda või kuidas sellisena tunda – on olnud aegu, mil ma ei mõistnud ise ennast. No ei saanud aru, miks käivitusin või tundsin ja mida tundsin ega seda, miks see mõistmatus, mis oli, ei kadunud ära, vaid kõndis kaasas – enese sisse jäid rasked ja segavad tunded ning olemised ja uskumused. Nii nagu oleksin see mina ja siis ei oleks ka – justnagu magaksin ärkvel olevana või oleksin üleval ja näeksin und – keegi teine astuks ja oleks minu asemel – selline võis olla seletus.

Sain aru, et olin olnud justkui pingule venitatud kumm – sööstnud oma ellu ja jätkanud edasi pürgimist – ei olnud vahet, mis tuli, möödus või ära jäi – läksin edasi – ikka edasi – eemale ja ära vanast. Kui katapuldiga õhku lennutatuna, arvasin, et mul on tiivad ja ma püsin õhus ning lendan – ei puuduta maad ega kuku alla – olen olemas. Selgus, et olin meeleheitlikult ja ülejõu pingutades vehkinud ja rabelenud, et alles hoida illusiooni lendamise kergusest.

Ometi säilis illusioon lendamisest ka siis, kui raskusjõust vabaks pääsemine viis murdumisepunktini ja sealt algas tee tagasi – alguses kiiresti tagasi ja uuesti üles, siis tagasi ja natukene aeglasemalt üles, sel moel jätkus pendeldamine seni, kuni raskusjõud tegi oma töö ja jäin õhku kõlkuma. Olin tagasi alguses, selles kohas, kust eemale olin soovinud. Oli aeg panna enda jalad maha.

See nn lend tähendas, et kiiresti ja tormakalt olin liikunud kõigest sellest läbi, mis ette jäi, mida valisin kogeda ja millised ülesanded tuli lahendada, ja siis liikusin, tagasipöörduvalt, taas kõigest läbi - enese alguse poole. Selleks, et jõuda algusesse, tuli harutada lahti pealmised kihid – teostada arheoloogilised kaevamised iseendas – vaadata jäetud jälgede järgi – Kes ma olin ja Kes ma olin olnud – oli aeg jõuda endaga ühte ja siis teha oma sammud enese teel edasi.

Miks mina olin olnud, tundnud ja teinud – Kes ma olin olnud, kui olin, tundsin ja tegin – Kes? Nii palju on olnud hetki, mil suuremaks kasvav ja suureks saanu minus kadus ja pinnale tõusis Laps. Ma ei saanudki ega osanudki ennast mõista, kui ajasin taga tänase aja iseennast, kuid see osutus pealispinnaks – otsida tuli väikese lapse ajast, maailmast ja mõistmisest.

Küsimus oli selles, milline laps mina ise olin olnud ning millisena pidanud olema ja millega pidanud toime tulema - tuli leida üles ja vaadata, millest sellel Lapsel võis puudu olla – mida ta vajas, et ennast hästi, õnnelikuna, hoituna, toetatuna ja turvaliselt saanuks tunda.

Edasi aitas ja selgus saabus, kui küsisin endalt - Kes seda koges ja millisena – kelle rollis olin nähtavalt, kuid kelle rollis olevana kohatud infot lugesin ja tõlgendasin – kellena, ja ka kellele, tegelikult reageerisin. Aa – siin olin ma Laps – aa siin valisin olla Suurena, aa – siin oli Suure ja Lapse konflikt – pidin olema suur, kuid tegin ja olin seda väikese lapse arvelt.

Läbi aja on minule olnud väga oluline, et see, kes läks kusagilt, kus olime olnud ühes, ära, tuli minu juurde ja lõpetas kontakti ja/ või andis info, et ta läheb sinna ja on seal nii kaua ning siis pöördub tagasi. Palju on olnud kordi, kus teine läks, vaikides ja minuga kokku saamata, ära ning mina tundsin, seda märgates, ebamäärast tunnet – summutavat tumedust endas.

Olin selliselt käituda valinu peale solvunud – too ei arvestanud minuga – too oli valinud valesti – too pidi vabandust paluma ja meie sideme üle kinnitama. Nüüd tean, et see oli Laps minus, kes vajas infot, et enese turvatunne säiliks – seda oli vaja olemas olemise kindlustamiseks. 

Teise sõnatu kadumine oli tähendanud ühenduse katkemist – kuna midagi ei olnud öeldud, siis Last ei olnud ette valmistatud eraldumiseks, muutuseks, üksinda olemise ajaks – Lapselt ei küsitud luba ega valmisolekut ja hakkama saamise kohta ning ei kinnitatud tagasitulekut ja olnu jätkumist. 

Nö üksinda jäetuna, oli Laps kogenud ehmatust – tundnud ennast hüljatuna ja väärtusetuna – Laps oli abitu ja see tähendas, et tema elu oli ohus – need olid sellise väikese ja abitu lapse, kes alles sõltus olulisest teisest, rahuldamata jäänud vajadused.

On olnud nii, et kui keegi, kõigile nähtavalt ja vahetult minu kõrval või kusagil läheduses, tegi või omas midagi või temas oli omadus, mis tähendas, midagi olulist ja tunnustust väärivat, siis minus tõusis kainet mõtlemist ja reaalsust summutav tumedus - ma reageerisin viha, kadeduse ja väärtusetuse tundega – Laps, minu sees, oli vajanud samasugust tähelepanu – Solvunud Laps võrdles ennast teis(t)ega ja tundis ennast vähemana, ebavõrdsena, ohustatuna, väärtusetuna. Vähemana olemine oli tähendanud olulisest välja ja kõrvale jäämist – vajadusi ei olnud täidetud, sest see teine, kes oli püüdnud tähelepanu endale, sai Lapsele vajamineva endale.

Laps tahtis teha olevat olematuks – mitte näha, et mitte kogeda – päästa ennast oma tunnetest teadmatusega. Laps ei kadunud ära – Maailm ei kadunud ära – teine ei kadunud ära. Sellises hetkes oleks Laps tahtnud lõhkuda oleva ära – katkestada tähelepanu teisele. Oli vajadus kõrvaldada ja kaotada teine ära, sest, tema kõrval, uskus Laps end olevat väärtusetu ja tähelepanuta jäävana – teine sai alati selle, mida vajas – Lapses sellist väärtust ei olnud. Ainsaks lahenduseks sai olla võimalus, et Laps pidi olema sellest teisest eraldi ja üksinda koos selle olulisega, kes jagas/ tagas Lapsele vajamineva. Armastus, turvatunne, hoidmine – võimalus ohutule ja tunnustatud - jätkuvale - olemas olemisele.

Juba suuremana, emana oma lastele, olen tundnud ennast katkisena – olnud õnnelik ja õnnetu ühel ja samal ajal. Tundnud rõõmu ja uhkust oma laste üle sellistena nagu nad on ja elanud kaasa sellele, mida nad saavutasid, kuhu jõudsid. Tundnud valu ja kibedust enese pärast, et keegi ei teinud ega olnud sama minule – kui Lapsele. 

Solvunud Laps oli saanud haiget ja tundnud ennast vähemana, kui teda ei olnud, tema jaoks, vajalikul ja õigel hetkel ning moel tunnustatud ja tema ei olnud saanud tõstva tähelepanu osaliseks – olla iseendana ja sel moel heaks kiidetuna. 

Lapsena, olin vajanud tunnustust teistelt, sest ise olin nimetanud ennast väärtusetuks ja seetõttu ei näinud enese teed ega samme sellel - tõesti, mina ei näinud enese häid ja tugevaid omadusi ning fantastilisi mõtteid ja loomingut - kirjutan olevas enese ajaloo uueks, sest nüüd näen ise ennast sellena, kes olen olnud, kuidas ja mida olen teinud.

On olnud hetki, mil mina, Lapsena, suure inimese kõrval, olen näinud teises kadedust ja viha ning kogenud enese vähendamist selle pärast, et olen see Kes olen, et minul on midagi või saan kuidagi või olen saavutanud tulemuse – seda ei tunnustatud, vaid näidati vähemana, valena, viletsamana, seda eirati või naerdi see põlastavalt välja. Selles hetkes oli see suur Laps – lapsed saavad olla kadeda teise lapse peale ja tunda viha teise lapse vastu ning keelduda tunnustusest ja toetusest isegi siis, kui tegu on enese lapsega.

Eks olen mina isegi olnud konfliktis iseenda rollidega, kui juba suurena ja oma lapse vanemana olen väljendunud Lapsena situatsioonis, millega toime ei osanud ja ei jaksanud tulla – mina ei saanud oma tahtmist ja mind ei hoitud ja mina ei saanud vajaliku tähelepanu osaliseks – laps tahtis midagi/ kuidagi muud nt sel ajal kui oli minu aeg endale või vajasin mina sellist aega või tema pärast pidin lõpetama oma tegevuse, andma talle ressurssi või püsima rahuliku ja mõistvana, kui tema seda ei valinud teha – oligi nii, et minus tõusis viha, et miks peaks see laps saama ja omama võimalust kogeda, olla ning lõpetada tema jaoks mitte vajaliku või vale tegemise. Ma ei mõistnud, miks ta ennast õigena ja kuulekana ei hoidnud - miks mina pidin seda tegema!!!

Olen tundnud kadedust, viha ja segadust, kui minu jaoks olulisel teisel oli keegi, kes oli talle oluline – no nt tema laps või sõber/ sõbranna – ja see üks osutus tähtsamaks, kui mina – no minule näis see sellisena, et see teine oli ohuks minule – too võttis minu aja ära ja kaotas minu koha ära – oli rolli segadus – olin tundnud ennast hoituna ja vajalikuna sel moel, et Lapse vajadused olid täidetud - kuid siis kogenud, et tähelepanu jagunes, mind jäeti välja ja kõrvale, kui teistel olid omad tegemised ja jutud, kuhu mina ei pääsenud.

Oli sügav ja tume hirm – ma ei omanud selle suhte üle kontrolli ja ma mäletasin, Lapsena, et mind jäetakse päriselt ja olen see Kes on väärtusetu, hüljatu ja abitu. Loomulik reaktsioon oli enesekaitse ning eemale ja välja valest – minu jaoks valest - ma ei mõistnud ega teadvustanud, kelle rollis olevana olin suhte loonud, kuid, kelle vajadused minus kõnelesid ja tundma ning tegudele lükkasid.

Üks teguviis on olnud minule omane – olen katkestanud ja lõpetanud need suhted, mis olid valed – milles oli minule valetatud ja, milles mina ise olin osutunud valeks – ma ei mõtestanud neid otsuseid ega osanud korduvaid olukordi lahendada teistsugusel moel. Tunnete jõul tehtud otsus tähendas enesekaitset ja enesele vajaliku turvalise Maailma ning ümbruse tagamist – vajasin seda kohta, kus oli must-valgelt paigas, mis ja kuidas on ning minul ei tulnud teiste vahelduva muutlikusega kohtuda ega kohaneda.

Kui otsus oli tehtud ja tagajärjed käes, siis kahetsesin – ise olin teinud oma otsuse ja ise hoidsin sellest kinni, kuid see tähendas, et ma ei saanud, millestki kindlast enam osa, millegi konkreetsega enam ühes olla, kuhugi kindlasse kohta enam minna. Ei saanud, sest seal oli keegi teine või teised, kes ei valinud vabandada, ennast ringi teha või olla/ teha nii, et saanuksin oma otsuse ära muuta – tehtu jäi tehtuks ja olev jäi olevaks.

Lapsele, minu sees, oli liiga tehtud – Lapsega ei arvestatud – Lapsel ei aidatud oma tunnetega toime tulla, kuid see tähendas ka seda, et Last ei päästetud tema tunnete käest ja ka seda, et Laps oli kohtunud teise tunnete väljendusega, mida ei olnud hea ega turvaline kogeda. Minu enese otsus oli määratud kaitsma Last, kes ei olnud veel ise kasvanud, selle Lapseni, kes oli kohanenuna ja enda osa eest loos vastutust võttes, toimunu ja uue oleva, kui muutmatu fakti vastu võtnud.

Hüljatu ja Abitu Laps vältis muutust – tema vajas vana turvalist aega tagasi, et edasi olla selle Lapsena, kellel oli vajaminev või no sarnaseid kriteeriume täitev olemas. Igakordne näiliselt samasuguse olnu kaotus kordas möödunut ja süvendas mustrit. Lapse rahuldamata vajadused kasvasid ja iga rollisuhte, kui iseenda, kaotust oli ühe raskem üle elada. Keegi ei päästnud ja Laps ise saanud Maailma muuta – ise ennast takistav otsus - Abitu - oli enese sees, kuid Laps ei tunnistanud enese „süüd” – tema lahenduses pidid teised loo korda tegema.

Olen vältinud olemas oleva info, kui faktiga nõustumist – alati nägin võimalusi enamaks, paremaks, rohkemaks, mitte ainult minule, vaid ka teistele – seega tahtsin ja vajasin kõike seda, mis võinuks/ oleks pidanud olema saama, kuid, mida ei olnud ja mida ei valitud luua. See vaatenurk tähendas, et tahtsin ja vajasin, et teised teeksid ja oleksid ja annaksid minule/ meile selle, mis pidanuks ju saama olema – see oli minu lahendus, kuidas kaotasin ja vähendasin reaalsust. Kuid ma proovisin ja püüdsin, ikka ja jälle suunasin enda energia selle nn vale variandi esile ja nähtavale toomiseks, mis oli, kui võimaluse andmine - see konkreetne lugu, asi, hetk, tulemus tuleb õigeks muuta.

Nüüd otsustasin ära, et on see, mis on – teadlik olemas olev info, väljas ja enese sees, on tõene ja sellest saab alus, mille põhjal Maailma näha ja edasi tegutseda. Selgus, et Maailm ei olnudki nii õudne koht ega ka äärmiselt eluohtlik koht. Enesele vastutuse võtmine tähendas, et teised sain rahule jätta – neid ei pidanud panema vastutama minu tunnete ja vajaduste eest.

Kui reageerin või olen valmis seda tegema, siis küsin - Kes vajab/ tahab tähelepanu – kelle vajadus on tõusnud esimeseks. Kelle vajadus – kelle hirm – kelle protest – kelle tahe – kas see on lapse või täiskasvanu oma? 

Selgusele jõudes on enda jaoks oluline öelda välja Lapse tunde põhjus – mõista ja toetada ise ennast – lubada endal oma tunnet tunda – olla vastu võetud tunnet tundvana. Seejärel on aeg hinnata, kas see uskumus, kogemus/ info tõlgendus ja/ või enesekaitse on tänases ajas põhjendatud, kas see on ka tegelikult eluohtlik – ja siis teha arutelu, mida see info täiskasvanu jaoks tähendab – kas tuleb reageerida koheselt, hiljem või üldsegi mitte. Kui on soov ja vajadus midagi muuta, siis tuleb üle vaadata, millised võimalused ja ressursid on olemas – kas piisab endast või tuleb/ saab abi küsida. 

Iseennast, enda rolle ja oma suhet ümbritsevaga mõtestades teen reaalse vahe vahele – tänases, mina ei ole laps, olen täiskasvanu ja mina ise saan ennast aidata ning toetada selle ajajärgu võimalustega. See tähendab ka seda, et ma ei ole abitu ega pea jääma kinni olukorda ja inimestega, mis ei ole minuga arvestavad ega mind hoidvad. Ma ei ole enam see Hea Laps, kes vaikib, vastab küsimustele ega ütle välja enda vajadusi ning nõustub teiste otsuse ja oskusega, kuidas ja mil moel nad oma tundeid käsitlevad - need ei ole minu ega minu vastutada.

Mina - see olen kõik see, mida tähendavad minu poolt elatud ajad - kõik olemas olemise hetked on minu sees olemas - need tulevad aasta aasta, päev päeva, sekund sekundi järel - kõik on olulised ja kõik on hinnalised - just kõige sellepärast olen tänases iseendana olemas - minu tee laotub minu jalge all - teen sellel oma sammud - nähtavalt jälgi jätvad.

Marianne

08.02.2024.a