Taas olin olnud ja elanud ühes painajana kestvas hetkes – olin suhtlemas inimestega, kellega ühes ei olnud hea olla – ei olnud seda neil ega olnud ka minul, kuid me pidime ühes olema – meie ei tahtnud, sest meie ei olnud valinud – kuid see oli sõna PEAB, mis sisaldas kohustust ja see sidus meid kokku. Proovisin parandada olemist, püüdsin lõpetada tundmist, tahtsin välja ja eemale, kui sain aru, et ei olnud minu võimuses muuta olevat. Olin soovinud enamat, kui oli selle koos olemise mõte ja sisu – meie sõnad, teod ja ressurssidega panustamised lähtusid erinevatest peaeesmärkidest – igal oli oma.
Otsustasin ära, kui olin kohas, kus tundus olevat ohutu võimalus astuda ühisest suhtechatist välja – enam ei sõltunud ma teiste suvast. Valisin ära, et enam ei vali ühes olla – võin suhelda, kui vaja, kuid siis üks ühele ei kambas koos. Otsuse tegemise hetk ja sellele järgnenud sõrmede liigutused, ekraanil, andsid mulle tagasi rahu – lõpuks olin valest vaba – läbi sai see, mis oli olnud ahistav ja hirmutav. Hingasin kergendatult välja – lasin pingeseisundist lahti – enam ei pidanud enda kaitsmiseks valmis olema.
Kuid juba ülejärgmisel hetkel hakkas sees närima – seadsin sõnu ritta – alustasin oma otsuse põhjendamist. Tahtsin välja öelda enese sees olevad sõnad. Vajasin tähelepanu, et ära näidata, miks ma sellise otsuse tegin. Selline samm tähendas, et pöörasin oma tähelepanu - tähelepanule. Tundsin hirmu ja ärevust, sest ilma seletusteta võinuks mind vaadata valesti. Ilma ära rääkimata jäänuksin mina valeks, sest teine saanuks, tahtmise korral, ennast ohvriks pidada. Kuni kartsin, vale tähelepanu osaliseks saamist, ei leidnud lugu rahu – tundsin süüd, et ehk oleksin teise tulemuseni jõudnud või ikkagi suutnud jätkata näilises rahus.
Tegin oma otsuse selle info põhjal, mis mul selleks hetkeks kogunenud oli – chati loomise tegelik eesmärk, suhtluse tegelik eesmärk, tegelike inimeste väljajoonistumine taustale. Me ei olnud kokku saanud, et ära parandada katkiseid aegu – jõuda ühiselt pidavale pinnale ja astuda seal edasi – sest me ei olnud tegelikult koos, vaid sunnitud koos olema. Keegi ei tahtnud näha teise tõelisi tundeid ja seega me ei loonud ühes enamat, vaid jätkasime näilises, kuigi aegajalt pragunevas ja üksteist lõhkuvas, rahus, kuid tegelikult ikkagi vales – tundsin ennast piiratuna ja kontrolli alla olevana ja nii piirasin enese väljendust ja kontrollisin oma sõnu.
Tegin lõpliku otsuse – välja astuda – võttes lõpuks vastu teadmise, et selle ühenduse sees oli, terve ja turvalise ühes olemise jaoks olulise, info teada saamine raskendatud ja ka võimatu - kirjapandud sõnad ei läinud kokku reaalsete tegude ja tegemata jätmistega ega välja öeldud sõnadega. Polnud pidavat selgust, mis, kuidas ja kus tegelikkus on – jätkamine tähendanuks vales jätkamisega nõustumist.
Vahel lähevad soovid täide – kätte jõudis see hetk, mil sain võimaluse öelda välja oma sõnad – põhjuse, miks ma tegin oma otsuse teoks ega leppinud olemisega kohas, mis ei olnud ega loonud head. Loomulikult ei tähendanud sõnade lendu laskmine seda, et rahu oleks maale laskunud ja mind oleks mõistetud – loomulikult sain ma kuulda vastu sõnu – ühte ja teist öeldi välja. Öeldi, et vaata seda, milline ise olid, kuidas ise tegid – kui oleksid olnud teistsugune ega poleks teinud ega olnud, siis oleks halb kogemus hea olnud. Kuna ise ei olnud, siis ka teisiti ei olnud.
Mida iganes võib tahta ja püüda uskuda, kuid tegelikkuses ei oleks seda teisiti olemist ikkagi olemas olnud, sest oli nii nagu oli ja ka kogemused olid sellised nagu need olid ning seega sai ka tulemus selline nagu ta sai – enese teekonna hindamine ja selle eest hinna maksmine. See on enese selgus – teadmise vastuvõtmine.
Kuid inimene ei oleks see huvitav tundeminaga inimene, kui ta ei astuks, lahtkelt lahti hoitavasse, lõksu tagasi – usutakse sõnu, ollakse pime olemas oleva info suhtes – muudetakse ennast, püütakse olla see, teise sõnades kirjeldatud, õige, et saavutada ära olnule see maalitud tulemus. Kuid info, mis oli ja on olemas – see on olemas. Värvilised, näpuga osutavad, nimetavad, manipuleerivad, sundivad, meelitavad ja lubavad sõnad loovad illusiooni, mis ei tähenda samme tegelikkuses, vaid tabamatu püüdmist – näilise pildi sisse astumise tagajärjeks on kukkumine, vastu põrkamine, haiget saamine – valed ei ole enese tee, vaid teise nägemus – tolle teise enesevajaduste rahuldamine – lisa energia kasutamine enese huvideks.
Teise manitsevad ja „teed” näitavad sõnad lähtuvad tahtmisest omada vajalikku rollipartnerit – hoida teist enese vajadust/ sõltuvust rahuldavas rollis. Sõnades näidatud tee järgmine ei tähenda vabadust ja igaühe piire austavat koos olemist, vaid vajamineva söögi alal hoidmist – vampiirlust, parasiitlust.
Püüd, olla õige, tähendaks teisele meelejärgi olemise poole püüdlemist – kuid see ei ole enese teadlik olemine, vaid teise sõnades kujuteldu vastaspoolena olemise poole püüdlemine. Inimene ei taha olla halb – ta tahab, et teda nähakse heana ja seega ta püüab kujutlust ega märkagi, et sõnade taga olev info tähendab – sundust – pead olema – varju jääb sõnum – sel juhul saab teine olla. Survestatakse, sest arvestatakse iseendaga, kuid ei sellega, kelle olemine annab võimaluse kogeda vajaminevat tunnet.
Olin tundnud hirmu – pelgasin, et ei oska tabada seda hetke, mil pean ise ennast kaitsma – kartsin, et, head uskudes, astun lõksu - naeratav nägu ei olnud tähendanud head ja turvalisust, vaid rünnakut, välja naermist ja halvustamist. Kallistav käsi ei olnud tähendanud hoidmist ja turvatunnet, vaid näilisust ja pealispindsust, samal ajal, kui tegelikud teod, plaanid ja mõtted ei tähendanud sama, vaid hoopis vastupidist. Olin kaasa läinud pahupidi Maailma reeglitega – „Püsi, püsi! – ära astu välja ja Sa muudad oma kogemusi!” Pahupidi Maailmas tähendas vaimne ja füüsiline vägivald armastuse ja ühtekuuluvuse väljendust ning inimese vähendamine leidis toetust ja õigustust.
Kui inimene varjab infot, mis aitaks luua enamat ega vähendaks, siis ta ei ole avatud, vaid sel juhul peab ta infot vahendiks, mis aitab teostada enese jaoks vajalikku eesmärki. Sel juhul on info kaup, mida vahetada ja relv, millega manipuleerida ning mille jagamata jätmine tähendab vastutuse võtmisest loobumist.
See, mida ei ole, seda ei saa elus hoida – saab näiliselt alles hoida, kuid see tähendaks, oma energiaga, tühjuse täitmist. Rollisõltlasele vajaliku rolli sisse surumisega nõustumine tähendaks enese, kui puulase või tohtlase, energia ja ressursside peremehe hüveks ära andmist. Rollisõltlasega suhe tähendab madaldamist ja vähendamist – energiat võtmist, kuid ei vastu andmist - elu ja olu võimalus ühes saagu vajaduseks - püütakse olla kujutluses loodu. Saadakse vabaks, kui julgetakse, ilma, näiliste kindlustunnet andvate, kuid tegelikult teed takistavate sidemeteta, iseendana olemas olla ja enese teel astuda.
Marianne
30.06.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar