On hetki, mil mõte pöördub juba käidud rajale, et AGA, KUI saaks ... . On hetki, mil mõte keerab tagasi, et AGA, KUI oleks ... . On hetki, mil mõte liipab möödunusse, et AGA, KUI olnuks ... .
Kui ma nii teen, siis otsin võimalust, et ära muuta ühe kehva koos olemise tulemust. Kui ma nii teen, siis proovin leida ellu viidavat lahendust, et muuta ära saadud kogemust. Kui mina nii teen, siis tahan ise ennast ära päästa - kogeda kaotuse asemel võitu – omada seda tunnet, mida oleks hea kogeda. Tagantjärele tarkusega tean, et ma pidanuks selle saama, kuid mina jäin sellest ilma.
Kogesin kaotust - minus on pettumus, minus on solvumine, minus on kibestumine, minus on valu, minus on segadus, minus on viha, minus on hirm – see seal olin mina. Lähen tagasi ja kõnnin möödunus, sest otsin toitu enese solvunud Tundeminale – õigustust haavatule - vabadust pettunule. Ma ei mõista seda teist, kes minu meelest justkui võitis - ma ei saa üldsegi aru, et kuidas too sai minuga nii teha – too valis ju käituda ebaõiglaselt. Kuna minul on käimas missioon – tuleb ära päästa ise ennast – siis seega on teine süüdlane – näen, tean ja usun seda, sest minu kannatused on reaalsed – minu tunded elavad minu sees.
Tunnen oma tundeid - ja nii ma olengi Maailma vastu pahur. Tunnen oma tundeid - ja nii ma olengi Maailma vastu okkaline. Üleval on teema, sest tunded on olemas ja ma isegi tean, kuidas neist vabaks saada, kuid ma ei saa ja see teeb olukorra veelgi täbaramaks ja mind vihasemaks, kuid ka jõuetumaks. See on ebaõiglane olukord – mina ei saa ise ennast ära kaitsta, kuigi mul on lõpuks olemas teadlikkus ja selgus, kuidas ja mil moel saanuks ma seda, möödunus, teha. Kuid ma ei saa ise ennast minevikus ära kaitsta, et olevas hetkes häirivatest tunnetest vabaneda – see lahendus lihtsalt ei tööta.
Jätkan tagasi pöördumist, sest, kuidas ma annaksin loo vabaks ja enam ei võitleks. Kuidas ma laseksin loost lahti ega kahetseks. Kuidas ma lubaksin jätkata teisel elamist nii, et mina, temale, tema tegude tagajärgi - enese tundeid - välja ei ütleks ega näitaks. Usun, et kui ta lõpuks näeb, siis ta võtab vastutuse. Usun, et kui ta lõpuks kogeb, siis ta parandab ja vabandab. Nii ma siis kõnningi möödunu radadel ja ootan oma võimalust, sest oman uskumust, mis sunnib tegudele – kui teine ei tunnista enese süüd – ei võta vastutust ega korva, siis olen mina ise see - Kes on Süüdlane – mina ise ju tegin ja olin.
See on huvitav olukord – mina ise olen see, kes ei lase oma tunnetest lahti - kuigi ma küll tahan, oma nn valedest ja ebamugavatest, tunnetest vabaneda - ma vajan neid ja seega ma ka tunnen neid. Mina vajan neid, kuna kiigun Süüdlase ja Ohvri pendlil. Mina ise olen see, kes tunneb ennast süüdlasena – kõik on minu süü. Ühest saab mitu – kõik vale ja kogu elu on üks suur süüdi olemine.
On õhkõrn võimalus – ehk ei ole – ehk siiski paistab päike ka minu peale - on küsimus - MIKS? - Kuidas teine sai minule nii teha – mis õigusega? Kuid - poolt ära määrav vastus on - tema sai – tema tegi – tema oli – tema tahtis – tema õigus = temal oli õigus. Kui teine sai, mida tema tahtis, siis ma ei saa aru, kuidas mina ei õnnestunud, kuidas mina sain vale olla ja enese jaoks vale tulemuseni jõuda. Tõde on see, et mina ise otsustasin, et see info, mida ja millisena nägin ja kuulsin ning selline info tõlgendus, mida ja kuidas valisin lähte- ja pidepunktideks, oli selles hetkes õige ja just selle alusel valisin ise oma sammud.
Näpin armistuva haava kirvendavat koorikut – loodan kohtuda – võimalust sama situatsioonini jõudmist, et pidada maha võidukas lahing – õiglus saagu jalule seatud. Seega, kõnnin möödunus, sest tahan, st vajan, kordust - mina tahan, uuesti kohtudes, näha ja kogeda, et teine on selline – käitub ja on selliselt nagu mina teda vali(si)n näha – see õigustab, see tõestab mind. Samas kardan ette ega taha kohtumist, kus teine on nii nagu ei oleks kunagi midagi juhtunud.
Mina ei saa lugu unustada, st ei lase enesel seda teha, sest siis ei oleks nagu midagi juhtunud – minu kannatused oleksid mõttetud olnud. Ma ei taha ega saa olla teise vastu hea, sest see ei oleks õiglane minu vastu – tema ju ei olnud. Kuid seega ma ei ole ka enese vastu hea ega õiglane, sest sunnin ise ennast mäletama, otsima lahendust, ootama võimalust. Mina ei saa rahu enne, kui ma sellise otsuse vastu võtan.
Samas ma ei saa seda otsust teha, sest minus ei ole rahu - kardan taaskohtumist. Tunnen hirmu, et kokku saades, kuigi ma ei võitleks ega mossitaks, vaid oleksin nii nagu olevik on, kordub lugu taas, sest teine ei ole muutunud või muutub ootamatult ja nii ma ebaõnnestun jälle - ma kogen jälle - ma jõuan välja sama kaotuseni – jälle. Mis rahust siin juttu saab olla.
Tavalised lood muutuvad huvitavateks, sest minus on tundelukud – loen, eneses, teises ja ümbritsevas, saadaolevat infot nii nagu minule vaja. Minus on muster – traumaatiline mälujälg, mis on kui salvestunud lint, mis hakkab, märguande peale, mängima ja ma näen ning tunnen ära olnu kordust. Kui tunnen hirmu, viha või mõnda muud mind häirivat tunnet, siis loen olemas olevat infot lünklikult, täiendustega, vähendustega – tulemuseks on kokkupõrge kellegi teisega, ümbritsevaga kuid ka iseendaga – korduvalt. Edasi mineku vabaduse asemel on seisak või tagasipöördumine ära olnusse.
Suheteristeel kokku põrkamine tähendab, et ei ole kooskõla ega ühes voolamist – keegi on ennast „valesti” juhtinud – enesele vajalikku ja olemas olevat infot omal moel tõlgendanud. Kokku põrkamine tähendab, et erineval moel kasutatakse ja samas proovitakse edasi anda, teisele, seda info, mida omatakse – kuidas ollakse tõlkinud, tõlgendanud – sammude ja tegude alus – tulemuste ja kogemuste ootus. Mina ei mõistnud teist, sest minu info erines tema omast.
Kuna mina olen tundeid tundev Mina, siis usun, et toimub, tehakse ja jäetakse tegemata, Minu pärast ja jaoks – Mina on kese. Selle põhjendus on – mina tunnen ehk Mina olen Kes – kannan tunderolli, kogen ja väljendun.
Uskumused on mingis aja hetkes olnud info tõlgendus. Ma ei taha, oma uskumust, uskuda – on vajadus, et väljaloetav info ei läheks täide ja lubaks minul olla õige ning saavutada õigus. Kuid on Hirm – uskumus saab teoks. Kuna vale info kasutaja põhjustas segaduse, siis tuleb temal ülekohus korvata ja vead ära parandada. Mul on hirm – minus on hirm – Mina olin ja olen põhjus. Vastutus enese eest ja tõdemine – minu info – minu tõlgendus – minu otsused – minu valikud ja teod.
Ega keegi teine ole süüdi selles, et varem mul puudusid õiged sõnad, õiged faktid ja julgus - õigeteks/ vajalikeks tegudeks – ära olnus jäi puudu sellest, olemise rahus sündinud, teadlikkusest, mis sai olema pärast – kogu olema saanud info töötluse tulemus – see erines sellest, mida adusin siis, kui lugu oli alles pooleli. Teine ega Maailm ei ole süüdi, et siis mina ei ... , et selles hetkes mina ise tegin, ise olin, ise valisin olla ja teha ning ise valisin mitte olla ja teha – minu info = Mina.
Tundel on oma Mina – juhend - kui on nii, siis järelikult on nii, sest oli. Kui on nii, siis järelikult saab olema nii, sest oli. Kui saab olema nii, siis järelikult tuleb teha nii, sest muidu ... . Enesesse salvestunud tõlgendus annab ette info, kuidas oli – st kuidas just nagu on olevas hetkes, et teaksin, kuidas tuleb käituda ja teha, kuidas ei tohi olla ega teha, et vältida vale tulemuseni jõudmist. Tulemus tuleb õige st vale, sest ma tahan võimalust, et seda ringi teha.
Inimeste kohtumised tähendavad erinevate Minade kokku saamisi. Vahel läheb hästi ja lugu lõppeb hästi – ilma traumadeta. Kuid vahel, kui üks midagi räägib/ teeb ja tunneb eneses vajadust iseennast tõestada/ õigustada, siis sünnib ebakõla, kui teine ei tõlgenda olnut, olemas olevat ja/ või toimuvat samal moel. Üks usub ja teine usub, et iseenda info on tõene. Infod, mille õigsusesse usutakse ja teist uskuma panna tahetakse, on erinevad võimalused - vaatenurgad, kuidas Maailma tõlgendada. Ja, kui need ei ühti, siis on leidnud aset või toimumas kokkupõrge suheteristmikul. Suusad läksid risti – keegi lõikas kellegi tee ära – takistas liikumise, et tõestada ära õige ja näidata kätte vale.
Marianne
05.06.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar