Halvav hirm ja paanika – on eluohtlik teha järgmine samm – Eiiiii! Ära teeeee! Püsi paigal, ära astu edasi – ära loo kontakti! Tõeliselt eluline situatsioon. Mida ma kartsin? Miks ma ei tohtinud – mis minuga juhtuda võis?
Oli aktiveerunud traumaatiline mälestus sellest, et kui ma küsin enese jaoks vajalikku infot, kuid ei saa selget vastust, vaid kohtan vaikimist, vastu nähvamist või välja naermist, siis ma olen ebaõnnestunud – mul ei ole õiget infot, et suuta olla õige ja tagajärjed osutavad minu valena olemist. Saan põlguse, hülgamise ja nimetamise osaliseks – kaotan võimaluse ellujääda kohas, kus usun, et olen vähem – sõltun teisest, kuna minust endast ei piisa.
Aegu oli mööda läinud, kuid muster püsis elusana – oli käes koht ja aeg, milles uskusin, et ei saanud teha valesid otsuseid ja samme, kuid infot ei jagatud või selle eest, mis sain, tuli ebameeldivate sõnadega kohtuda – kohtusin möödunuga – miski ei olnud kuhugi kadunud – ärevus, paanika, meeletu hirm – palun päästke mind välja – ära ja eemale – see, mida kogesin, ei olnud hoidev ega hea – see ei olnud austav, vaid vähendada püüdev ja olematuks teha tahtev.
Kasvasin üles kodus, kus minuga ei jagatud seda infot, mis peitus pealispinnal oleva rollinäo taga, suletud uste varjus, keelavate käskude all, vaikima nõudvate sõnade sees. Õppisin päästma, et päästa ära ise ennast. Õppisin ennetama, et suuta olla valmis. Õppisin varjama, et vältida valesid reaktsioone. Õppisin lobisema, et suunata tähelepanu ohututele teemadele. Kasvas vajadus tähelepanu järele – tõstva ja hoidva tähelepanu järele.
See oli enese tarretamine, vaikima sundimine, käskude täitmine, meelejärgi olla püüdmine, et jääda ellu kohas ja ajal, mil kogesin varjule jäävast tulenevaid tundeid, reaktsioone, otsuseid ja tegusi – nähtamatu jõud suunas ja määras minu elu. Nähtamatu suurus hirmutas – selle hirmuga sunniti vastama ootustele, olema kuulekas, täitma käske, et mitte äratada seda, mis püsis varjus ja millele nime ei osanud anda.
Elasime koos, kuid need olid ebaterved suhted – häiritud kommunikatsioon – traumajälgedega inimene kasvatas üles traumaatiliste kogemustega lapsed – elu vingerpuss – lastest said vanema tunnete eest vastutajad. Laps pidi olema balsam vanema hingele, kuid ebaõnnestus sellel teel, sest laps sai tundma varjudes püsijat, keda vanem ei tahtnud ise kohata. Laps sai püsiva trauma, sest ta ei teadnud ette, millal vanem avaneb ja koletis välja pääseb. Lapsed võtsid vanema mustri üle – erineval moel, erinevates kohtades – kuid üks oli neis sama – keegi teine vastutas selle tunde eest, mis elas varjude sees.
Olingi sõnale kuulelik – hea laps, õppisin kaotama ise ennast, kuulama seda ja kuuletuma sellele, kellest heaolu sõltus – müüsin ise ennast. Elasin vastuolus, enese vaikuses, suunates ennast asendutegevustesse. Kohtasin vaikijaid – olin ja elasin koos nendega, kes ei jaganud infot eneste sees toimuva kohta. Seega astusin üle ja tallusin varvastel. Seega olin hoolimatu ja ära kasutaja. Seega tahtsin saada ja hoida enesele. Olin Mina ja oli mina. Täitsin teiste vaikuse ja nende poolt jäetud tühjuse iseendaga.
Minu otsused on lähtunud minust – olemas olevast infost ja kompamise teel tehtud valikutest. Need ei olnud ega saanudki ollagi vaikijatega õiglased. Ma ei ole ega olnud süüdi ega ka karistust väärt, kui mulle ei antud ega anta infot, mida saanuksin/ saan kasutada, et luua tasakaalu oma sammu tegemisel. Ma ei vali enam mängida ohvri ega süüdlase mängu. Mina ei võta vastutust teise „kannatuste” eest – mina ei ole teise tunnete autor ega teise varjudes püsivale nähtamatule toit.
Kui minu käest ei küsita ega mind ära kuulata, vaid otsustatakse kellegi teise sõnade ja enese vaateprillide järgi, siis ei ole see mina, keda nähakse, vaid – soovnägemus – teise vajadus olla valitud rollis – vajaliku info jagamata jätmine ja olemas oleva kaalutletult töötlemine on üks edukas viis, kuidas kindlustada enda poolt välja valitud rollile rollipartneri olemas olemine. Nii saab too teine olla, enese sees ja nähtavalt väljas, õige – vähendades sellega oma hirmu, et ta ei ole ega saa olla see kes ta on – temas ei ole väärtust. Kui teine on vale, siis tuleb kohtuda oma tundega iseendas. Kui teine on Vale, siis saab olla Õige - tunne magab.
Marianne
23.06.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar