Ebaterved suhted on need, milles inimesed ei ole hoitud – need on isikule vastu astuvad ning ise ja ühes olemise rahu lõhkuvad. Need madaldavad ja vähendavad, sest neis tõestatakse isiku väärtusetust – pidev süü näitamine ja alandliku tänu nõudmine selle eest, et ühes olla lubatakse. Ühes olemine tuleb kinni maksta ja välja teenida – kuid mitte miski ei ole kunagi piisav ega vabaks – vaba iseendana olema lubav. Kuni ollakse ühes – seni makstakse. Sellistes suhetes toimuv on soov karistada teist oma tunnete eest – hoida teda hirmu tundvana ja sõltuvana kinni ning panna teda, karistajale osaks saanud/ saava ülekohtu eest, maksma. Nähes, teist kannatamas ja tasumas, tuntakse ennast parematena ja õigematena.
Pealesunnitud rollid
Valikuline info jagamine
Selgust luua soovivate küsimuste peale vaikimine
Olulise – suhet hoidva ja parandava info jagamata jätmine
Välja eraldamine
Enesest eemal hoidmine
Sõnad, teod ja väljapaistvad/ paiskuvad tunded ei lähe omavahel kokku
Ootamatud, ehmatavad ja kiired tunnete ning käitumise vahetused
Enese tegude ja sammude eest vastutuse võtmata jätmine
Süüdistamine – enese osa välja jätmine
Ülestõusnud teemade eitamine, eiramine ja nende lahendamisest keeldumine
Tunnetega seonduvate teemadega ei tegeleta vahetult, vaid neid kogutakse sõjamoonaks - enese ohvrina/ õigena olemise õigustamiseks/ tõestamiseks
Välja naermine, pilkamine
Väärtusetuse näitamine
Kohtumõistmine
Soovimatus kuulata – ei taheta mõista
Saadava info tahtlik valesti tõlgendamine
Ebakindluse tekitamine - nüüd oled - kohe ei ole
Võtmine – jätmine - arvestatakse - ei arvestata
Kõiki ei kohelda ega kõigile jagata samal moel - erinevus näidatakse, ka rõhutatult, välja
Koosolijad vaikivad ja vaatavad kõrvale ega astu toetuseks/ kaitseks välja
Selgitamatutel põhjustel otsuste tegemine ja neist tulenevate faktide ette seadmine
Möödunusse tagasi kiskumine – olevikku tõlgendatakse ja heidetakse ette minevikuna
Kunagi ega mingil moel ei ole võimalik olla õige
Igal moel ja võimalikul hetkel näidatakse välja, et ei vajata – talutakse, sest peab
Tunnetega ja tunnetel manipuleerimine
Õigusi tuleb tõestada st välja teenida, kuid neid ei aktsepteerita
On olemas suhteid, mis ei tähenda head ühes olemist. Minu olemas olemise aja lugu on kirju ja mitmekülgne – lisaks, paljule erinevale, mahuvad sinna sisse ka ebaterved suhted. Võiks öelda, et olen neis lausa kümmelnud – üleni sees olnud, arvates, et neid peab alles hoidma – uskusin, et ei ole vabadust valida – kuna olen, siis pean ja seega sundisin end vastu võtma ja leppima sellega, kuidas mind koheldi, minu kohta otsustati ja karistuseks tundekülmusega kõrvetati. Ju olin ise süüdi, kui olingi, siis miski ei olnud piisav, et selline kohtlemine lõppeks.
Oi jah, miks ma siis olin ega ära läinud? Kuidas ära minna, kui tegu oli keskkonnaga, milles elasin ja toimetasin. Kui tegu oli inimestega, kellega koos elasin – koos olema pidin - kodu ja kool. Inimene harjub – ellujäämismehhanism – kui teist valikut ei ole, siis ollakse sel moel, kui on võimalik. See on sõna PEAN, mille külge jäädakse kinni – ellu jäämiseks vajalik otsus.
Kuid huvitaval kombel jääb inimene selliste suhete kammitsaisse ka siis, kui ta tegelikkuses enam ei pea. Ta lihtsalt jätkab ega peatu, et mõtestada – näidata endale, et ebaterveid suhteid ei pea alal hoidma – neist saab välja astuda, neid on põhjust vältida ja mõistlik on neid, mis mingil põhjusel kestavad, minimeerida. Jõudes sõnadeni – ebaterve suhe – saab inimene ennast õnnitleda – mina ei pea, sest see ei ole hea – sellistes suhetes saab vaimne tervis kannatada.
Ema viimane aasta ja tema lahkumisega seonduv, tõid tagasi aja ja suhted, mis olid kunagi olnud, kuid siis katkenud ja omal moel, kuid siiski olematutena, justkui taas olema seatud. Kohtusin ja suhtlesin taas inimestega, kes olid, aastaid tagasi, mind endi seast ja eludest välja jätnud. Inimeste käitumismustrid joonistusid välja – olevik ei lugenud – minevik voolas välja – minevik määras ja põhjendas kohtlemise ja info jagamise. Kogesin suhtumist - olid – seega oled – seega saab osaks just see, mida väärt oled – negatiivsuse või eiramise, kuid ei positiivsust.
Tahtsin osa saada ja osa anda, sest olin osa – ema oli ka ju minu ema ja temaga seonduv puudutas mind. Alguses vajasin infot, mida ema ise ei tahtnud või saanud andnud. Hiljem lisandus matuse ja pärimise teema. Vajaliku info saamise ja vastuvõetavate otsuste tegemisel osalemise jaoks püüdsin olla õige – seada sõnu, et olla asjalik ja selgelt mõistetav ning korra isegi maksin 500 eurot. Hoolimata sellest, kuidas ja mida ma ette võtsin – asjad tundusid sumbuvat ja püüdlused liiva jooksvat. Mul ei olnud hea olla – tundsin ennast vähemana, lahti ühendatuna, minuga ei arvestatud, minu panust ei tahetud ega hinnatud.
Ühised arutelud, fb sõnumigrupis, viisid süüdistusteni ja nimetamisteni. Õigustasin ennast - tõestasin enese õigust infole ja vajalikele tegudele – vastu tõlgendused tulid „huvitavad”, kuid ei head kogeda. Näost näkku kohtumised olid ebamugavad – eiramine, vaenlasena kohtlemine, vahe tegemine, välja naermine - avalikus kohas käimasolevast teemast eemaldumine – ootamatult isiklikuks minemine ja mineviku väljakaevamine ning kohtumõistmine. Soovimatus mind kuulata ja mõista – otsused olid ära tehtud.
Alustades, peale ema surma, oma õe ja vennaga suhtlust, mõtestasin enese rolli – ma ei astunud ette õena, vaid oma ema leinaja ja pärijana. Nendes rollides olles tuli anda mulle infot ning tuli jagada ja arvestada – seda mind ei saanud jätta välja. Loomulikult ei olnud need teed kerged – hirm oli – sõnade, pilkude ja tegude ees – minul ei olnud võimu ega nuppu, mis taganuks hea – inimliku ja austava kohtlemise. Ega ma seda tunda saanudki.
Teades, et kohtumine oli ees, läksin kohale selles kindlas rollis, millepärast kohtumine aset leidis. Olen enese üle uhke – mina tulin toime – ma püsisin valitud rollides ega kasutanud võimalust süüdistada või nimetada - argumenteerisin keeles, mida oskan - energiad ja tasakaal. Kui kogesin rünnakuid, siis alguses, kui läksin mänguga kaasa, proovisin ennast küll kaitsta ja õigustada – anda infot, et mind mõistetaks, kuid töödeldes saadavat infot, mõistsin selle ürituse mõttetust – mind ei tahetud mõista – mulle oli jäetud Vale ja Ebaõiglust teostava inimese roll – sellena mind nähti ja selle rollina kogu minu teed vaadati ja hinnati. Sellepärast ei lugenud ka selle otsusega vastuolus olev sündiv olevik.
Kogemusi tegi huvitavaks veel see, et need inimesed suguvõsast, keda mina ei olnud kohanud aastaid ning isegi see, kellega olime, ema surmani, suhelnud ja jaganud omi elusid igapäevaselt ja ka vahetult ning ka see, kes helistas peale aastatepikkust vaikust ning vajas minu tuge ja juhatust, mille ta, mitmel korral, ka sai – kohtlesid mind nii nagu ma oleks neile ülekohut teinud või tegemas – eemale hoidmine ja vaenulik suhtumine. Mille põhjal nad oma käitumise valisid, kui meie ei olnud ju kokku saanudki või sellisel moel koos olnud, et põhjustada selline tulemus? See seal ei olnud see mina, kes ma olin – nemad ei vaevunud päris minuga kohtuma.
Minus oli vajadus oma olemist parandada, kuid ma ei õnnestunud – need inimesed ei valinud anda selleks ruumi ega võimalust. Sundisin ise ennast mõtlema ja püüdma, et olla õige ja teise vahelduvalt väljenduvale kindlameelsusele meele pärane. Tundsin ennast kahestuvana – olen süüdi – ei, mina ei ole süüdi. Olin pinges ja ärevil – ma ei teadnud, mida toob järgmine hetk – selliste inimestega ühes olemine ei olnud turvaline. Tahtsin vabaks saada, koostasin ennastkaitsvat lõpukõnet – lõpetamist ja välja astumist selleks hetkeks, mil enam ei pea minema, et kokku saada ega sõnu kirjutama või lugema, et infot vahetada. Tahtsin ära ja eemale – nähtavalt lahku.
Täna hommikul leidsin sõnad – ebaterved suhted – vabanesin oma taagast – kohustusest olla, enese silmis, kokku seotud sellega, mis ei ole hea. Enese sees oli elanud uskumine – hoolimata sellest, millised need OMA-d on, mina pean olema, sest olen – me oleme seotud. Uskusin, et vastu tuli võtta see, milline suhteühendus kogeda anti – vabaduse valikut ju ei olnud. Kuid - jah, mina ei saa muuta teisi inimesi, et muuta nende vaatenurki, kuidas nemad valivad minust mõelda, mind näha ja tõlgendada ning selle põhjal otsuseid vastu võtta. Jah, mina ei saa muuta teise meelt, kui too on otsustanud meie vahelist suhet mitte parandada – vaid kasutada seda süüdistuste esitamiseks, nimetamiseks ja oma tundekülmusega karistamiseks.
Kuid nüüd – mina tean – sellistest suhetest saab välja astuda, neid saab minimeerida – ilma süümepiinadeta. Kui meil tulebki veel kohtuda, siis need saavad olema kohtumistest lähtuvates rollides - kui tahetakse rolli vahetust teostada, siis saan öelda, et see ei ole selle kohtumise eesmärk. Kui on soov koostööd teha ja toimiv suhe luua, siis olen valmis proovima, kuid see saab sündida vastastikkuse austuse ja ära kuulamise põhjalt - ei süüdistuste esitamiseks - selleks on olemas kohus, kuid see kuulab otsuse tegemiseks ära mõlemad pooled ning loomulikult – igal ühel on oma osa olnus ja olevas – vastutus enese sammude eest.
Mõni aeg tagasi kasutas vanem poeg väljendit – perekonnatuttavad – kui küsisin, et keda nende alla mõeldakse, siis tuli välja, et tegu oli tema tüdruksõbra ema venna perega. Siis tundus see mulle, kuidagi võõras ja keelel kummaline, kuid täna ilmestab see väga hästi minu suhteid õe, venna ja tädidega – nemad ei ole minu perekond – meie vahel on, minu emast lähtuvalt, perekondlikud sidemed – kuid tänases päevas on need inimesed peretuttavad - minu tuumikperekonna tuttavad.
Marianne
16.06.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar