Mind kasutati ära – see on mingi ajavahemiku kokkuvõte – selle aja sees ära antust ei olnud kasu, sest midagi jäi puudu, mis oleks antu korvanud. Mind kasutati ära – see on haav inimese sees – selles ajas, teine sai või selle lõppedes, jäi teisele rohkem, kui andjale – teine sai andja arvelt kasu. Sina kasutasid mind ära! - justkui oleks vägisi ja vastutahtsi ära võetud – andja pettumus tähendab tõestust, et saaja pettis välja, sest andjale jäi ju vähem, kui enne oli või jäi saamata see, mille ta oleks pidanud tasuna saama – lugu ei lõppenud õiglaselt.
Kui üks andis ja teine võttis vastu, siis on tegu tõsiasjaga, et saaja kasutas andja poolt antut, kas enese kasuks või selleks, milleks oli vaja – tema sai selle toel seda, mida muidu ei oleks saanud. Selle abil sai ta luua ja/ või olla enamat. Tundes, end ülekohtu ohvrina, ei ole andjal vahet, kas saaja kasutas saadut isiklikuks või laiema ringi tarbeks/ hüvanguks – saaja oli see, kes vastu võttis ja seega pidi jääma tolle kohustuseks hoolitseda tasakaalu eest.
Ära kasutamise lugu tundub lihtsana, sest süüdi peaks ju olema see, kes kasutas midagi/ kedagi ära. Seega oleks andja nagu ohver, sest tema saab lugeda ette enese poolt antud koguse ja nimetada selle väärtuse ning väita, et tema pole õiglast tasu saanud. Tähendab, et tegemist on tasakaalu otsimisega ja kahjutasu määramisega.
Sel hetkel, kui üks annab ja teine võtab, on antava hinna määramise koht – andjal tuleb otsustada ja anda oma otsusest teada ka saajale – antakse, kas kompensatsiooni eest või ilma. Selgelt tuleb välja öelda info – kui palju vastuvõtmine maksma läheb. Saajal on võimalus nõustuda, keelduda või omapoolseid ettepanekuid teha – tasakaalu otsida.
Inimeste lood teeb huvitavalt segaseks see, et sageli antakse justkui ilma – st kindlat vastu andmist ei ole määratud – antakse, endast või jagatakse oma, pereliikmetele, sõpradele, küsijatele, naabritele, külakogukonnale jne – kahetsus saabub kohale alles hiljem. Kahetsetakse siis, kui saaja ise või temaga ühes olemine ei ole sellised nagu temalt vastu oodatakse. Kahetsemine närib hinge ka siis, kui on antud ilma, sest ei saada, taheta või osata öelda EI. EI tähendaks selgust enese sees – teadmist ja ka selle väljaütlemist, miks ei saada või ei taheta anda või et ei anta, kui ei saada vastu. EI tähendab vastutust – kohtumist enese tagajärgedega – vastamisi tuleb seista teise tunnetega, kui too ei tule EI-ga toime või tahab seda ümber lükata.
Inimest on õpetatud jagama – andma seda, mis enesel on, et saaks ka see, kellel ei ole või anda sinna, kus antav muudab Maailma. Seega antakse sageli ilma, et oleks mõeldud enese peale – on sõna TAHAN või PEAN, sest ollakse asjaolude ja käitumisharjumuste vang. Kuna inimene on leidlik ja temal on oma ellujäämismehhanismid, siis sageli antakse näiliselt ilma, kuid tegelikult tahetakse midagi vastu – tunda end heana, päästjana, õigena, vajalikuna või teha saaja võlglaseks – tagasimakse küsimise võimalus tuleviku jaoks.
Ära kasutatu on see, kes tunneb, et tema vastu on teostatud ülekohut – teine on olnud halb – kuna võttis ära ja jättis andja ilma. Võttis, kuid jättis ilma tasust – Heast ja Vajalikust Tundest. Ennast ära kasutatuna tundev võis tegelikkuses saada vastu ja ka kasu, kuid ta ei hinnanud seda, sest ta ei näinud saadavas väärtust – see ei andnud või ei jätnud alles võimalust kogeda oodatud/ vajaminevat tunnet – saajale jäi vähem, sest ta ei võtnud teise poolt antavat vastu ja seega ta ei näegi teisepoolset osa andmist.
On olemas teadmine, mida vastu võtta ei taheta - tulemus on ka andja enese sammude tagajärg. Ära kasutatu eneseuhkus on haavatud – temaga käituti nii nagu ei olnud õige. Temas on tunne, millega ta toime ei tule. Andja ei taha seda tunnet, sest temale vajaminev tunne on võlgu jäänud. Ära kasutatu ei mõista, et ta vajab ja seega otsib võimalusi ühe kindla tunde kogemiseks. Selle asemel suunab ta oma tähelepanu ära antu, kui kaotatu, suurusele – kokku loetav materiaalsus ja aeg – need näitavad, talle ja ka teistele, tekitatud kahju suurust. Neid saab üle lugeda, meeles pidada ja vajadusel süüdlasele või ümbritsevale Maailmale ette lugeda – vot, kui need saaks tagasi või nende eest tasu, siis oleks Maailm õiglane, siis oleks lugu tasa.
Sina kasutasid mind ära – kõlab süüdistusena teise pihta, kuid see kõlab ka otsusena mingile sündmusele, koos olemisele, jagunemisele. Süüdistus toob kaasa enesekaitse ja vastu astumise – süüdi olemist ja häbi tunnet kogev inimene vajab enese õiguse tõestamist – võimalust enese õigeks mõistmiseks. Otsus toob kaasa protesti ja lootusetuse – koostööd ei tehta ja koosteed ei ole.
See, kes tunneb ennast ära kasutatuna, ei taha tegelikult lugu lahendada – ta ei taha välja astuda seisundist, milles ta on ega avatult suhelda sellega, kes teda „ära kasutas”. See on tema võimalus, miks ta ei pea tegelema tundega, mida ta kogeda ei taha. See on kogemus, mis osutab, et, hoolimata sellest, et andja andis, ta ei olegi ehk hea ega päästja ega õige ega ainus ega väärtus – ta on väärtusetu. Sellest tuleneb ka väljend – mind kasutati ära. Vahendit kasutatakse – vahendil puudub inimese väärtus. Vahend ei väärtusta ise ennast, sest ta on määratud, enesele või oma loojale, kasu tooma ja oma olemas olemise eest maksma.
See, kes tunneb ennast ära kasutatult, tahab oma tagasi võtta - andmist olematuks teha. Sina kasutasid mind ära! – see, mis antavast sündis – saaja, antut kasutades, lõi – seda ei saa andja tagasi, enese käsutusse ega enesele – sellest ei saa tema osa – seda ei jagata temaga. Teine sai võib-olla parema ja rohkema tähelepanu osaliseks – seega sai too võimaluse olla õige, hea ja parem. Sai olla õige ja parem teise arvel. Andja andis, kuid ei lasknud antavast lahti – sellel oli tagamõte juures – saaja oli vahendiks – andmine tähendas, et andja poolt antav lõi saaja – saaja sai olla tulemus ainult antava tulemusel – saajast oli saanud omand – andmine tähendas omastamist - vahendi loomist.
„Mina andsin, kuigi teadsin, et saaja ei hinda minu panust – ta ei väärtusta saadavat, sest ta ei ole seda küsinud. Mina andsin, kuigi teadsin, et tegin seda sellepärast, sest tahtsin ise midagi kindlat vastu saada. Mina andsin, kuigi teadsin, et andmine tähendas enesele liiga tegemist. Mina andsin, kuigi teadsin, et andmine tähendas vajamineva tunde ja õige tähelepanu otsimist - soovimist olla õige, hea, päästja, tubli. Mina andsin, kuigi teadsin, et saanuksin ja osanuks ka ise, ilma saadavata toime tulla. Mina andsin, kuigi teadsin, et ei pea andma.”
Andja tunneb süüd, sest ta ei saa muuta oma minevikku. Temas on hirm, sest ta ei tea, mida võib ta kaotada korduvas olevikus. Jah, tema ise andis, kuid siis ta ei teadnud seda, mis saab/ tuleb pärast. Tal on endast kahju – tema ise tegi endale liiga. Edasi aitavad sõnad – ma tunnen ennast ära kasutatuna – vähemana – aita minus luua tasakaal – aita mul leida tee iseendani. Aita leida vastus küsimustele - Miks ma valin anda ilma, et määraksin enese jaoks õiglase tasu? Miks, ära andes, ma ei lase antust lahti?
Sina kasutasid – on, enese sammude ja otsuste eest, vastutuse teisele jätmine. Sina kasutasid – on võimalus, kuidas olla tõestatult ohver. Võimalus olla õige ja saada õige tähelepanu osaliseks – tasu enese kannatuste eest. See tähendab info jagamist – kaalutletult ja suunatuna. See tähendab saadava info kallutatult tõlgendamist ja/ või teadmiseks võtmisest loobumist. See tähendab selge info vastuandmise vältimist. See tähendab, et oma jalgadel ei seista – jäetakse ära selgus - saan anda selliselt – tahan vastu seda – ei saa anda, sest .. – vastutus enese poolt tehtud sammude eest.
Lool on kaks osapoolt – andja saab anda, kui saaja võtab vastu. Kui saaja võtab vastu selle, millele tasu ei ole määratud, siis ta on osaline tasakaalutuses. Ta võtab vastutuse enese sammude tagajärgede eest – ühel või teisel moel tuleb tal maksta. Seega, et ennetada, tuleks tal seista omadel jalgadele ja küsida antava hinda, kui seda ei määrata, siis loobuda sellisest tehingust.
Kui saaja võttis vastu, sest ta vajas antavat või sai selle abil luua enamat, siis ta püüdis, müües ise ennast, olla andjale meelepärane - olla vajalik, kuulekas, õige, väärtuslik – olla nii, et temast sünniks, andjale, kasu. Saaja ei väärtustanud ise ennast – ta oli vahend toomaks/ andmaks enesele lisaks seda, mida ise ei omanud või ei osanud või ei tahtnud enesel vähendada. Ta võttis vastu ka hindamata jäetu, sest ka tema ise oli vahend, kes müüs iseennast, et saada juurde väärtust. Ta andis, andjale, kasutada iseenda ja selle väärtusliku, mida ta omas - tema andis iseenda, läbi selle, millega teine sai võimaluse luua enamat, Maailmale, kuid Maailm ei andnud, vastu tasu ega tähelepanu, temale, kui autorile, vaid sellele, kes sündis saadust. Andja, kes kasutas saadut, andis kingiks elu, kuid ta ei olnud elava looja - oma elu elav inimene on iseenda looja. Kuid saaja, andjana, oma kibestumuses, jäi ootama tasu enese töö eest - omaniku õigus on see, millest ta lahti ei lasknud. Ta ei andnud enesele vabadust - ohver kutsus süüdlase ka üle aegade tagasi - tema/ nende lugu edasi mängima.
Ja tulevadki tagasi, ühte ja samasse aega ning kohtuvad, teiste nägude ja nimedega, ning jätkavad, mõistamata, et lugu ei saanud alguse tänases, vaid kauges eilses, seni, kuni jõuavad mõistmiseni - miks ...
Marianne
21.06.2023.a
Ohvri ja süüdlase mäng toob hinged, üle aegade, taas kokku -
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2019/07/ohvri-ja-suudlase-mang-toob-hinged-ule.html
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar