Vahel teevad inimesed sohki – nad ei vali käituda, olla ega teha reeglite järgi. Nad ei mõtle teiste peale ega tasakaalu hoidmise või loomise peale – nemad, lihtsalt, kasutavad olukorda enese kasuks/ vajaduseks ära. Võimaluse ja vajaduse korral nad kasutavad ka teisi inimesi ära.
Inimene kogeb vahetult enese peal, et, suures mängus nimega Elu, kõik ei mängi ausalt. Enese kogemuste põhjal saab selgeks, et, enese kõrval ja teel, on neid, kes jätavad tähelepanu alt välja mõtte - et oleks võrdselt ja hästi – see, mis teise oma, jäägu teise omaks – võõrast ega vahelt ei võeta – ülekohut ega ebaõiglust ei teostata. Kuid, kui kogemata saabki tehtud või enese tunded viisid teise tulemuseni, siis võetakse vastutus ja luuakse tasakaal.
See, et mängija saab ja võib teha sohki, on huvitav tõdemus, sest inimlaste algused on ju üsna ühesugused. Alates algusest saab lapse osaks õpetav kasvatus – käituda tuleb nii, et teises ei tõstaks pead tunded, millega too toime ei tule. Ei tohi olla isekas – tuleb jagada, üksteist hoida, teineteisega arvestada ja vajadusel järgi oodata. Tülisid ja kokkupõrkeid lahendatakse vabandamistega – Mina enam nii ei tee!, karistustega – Sina ei tohi enam nii teha!, andeks andmistega – Ma ei ole Sinu peale enam pahane., ja leppimistega – Mis parata - midagi enam muuta ei saa. Tahetakse uskuda, et enam EI, kuid usk on vahelduv – teadmine ütleb, et Jah – saab küll!
Tavaline ja üldlevinud, hea lapse, kasvatusmeetod seab eesmärgiks – peab tegema seda ja nii nagu õpetatakse ning ettenäidatakse – sel moel on õige. Selline õppimine ei ole laste vaba tahe, vaid neile näidatakse ette kontrollitud väljendusviise. Kasvatus on kodeerimine – kui on selline olukord, siis tuleb teha nii või siis naa või mitte teha. Ette õpetamine ehk simulatsioonide läbitöötamine ja teabe omandamine, ei kasva, loomulikul teel lapse vajadusena, tema seest välja – kaugel sellest, sest see on pidev korrutamine – Pead! - Peab! – Pean!
Hea ja kuulekas õpilane - Hea Laps - ootab elult ette ära kontrollitud kordusi. Kuid, kohates kontrollimatut elu, kogeb Hea Laps frustratsiooni – mõistamatuse lühist ja vastumeelsust Maailma ja ka enese vastu siis, kui - „Mina pean!” - on tugevam enese vabast ja/ või enese jaoks vajalikust tahtest. Kui Hea Laps valib öelda, mõelda ja ka täide viia – Mina ei taha! - siis see toob kaasa süümetunded. See on suur sisemine vastuolu, kui – Mina ei taha seda, mida mina pean! Hea Laps astub enese vastu - kuna tema on kuulekas, siis tema PEAB ka siis, kui tema ise ei taha - see on enese ohverdus ja ülekohus enese vastu. Kuid, kui Hea Laps jätaks tegemata selle, mida tema peab, sest ta ei taha seda teha, siis see on süüdi ja vale olemine. Hea Lapse kasvatuse printsiip – Kuulekas = Hea = kõik on hästi versus Sõnakuulmatu = Halb = vale tulemuse(na)ga läbi kukkumine.
Hästi ära õpitud õppetundidega inimene ei mõtle - Miks ma pean? - tema käivitub automaatselt, sest temas on hästi väljatreenitud refleks – kood. Sõnakuulekana ja töövalmina hoiab teda hirm – enese tagajärjed – kui ollakse vale, siis kaotatakse olulise kogemuse võimalus. Hirm avaneb kasvatusega seotud mälestus(t)est – enese tagajärgede kogemisest. Kuna väikese lapse tagajärjed on vanema kanda ja vastutada, siis võib ja saab vanem võtta neid kui karistusi – ta ei taha, kuid tema peab. Vanemas on hirm oma tuleviku kogemuste ees ja sellepärast treenib ta oma lapse kuulekaks – kuuletuma sõnale - alluma vanema kehtestatud reeglitele ja piiridele – vabadus vabale enesele on üürike ja lühike.
Aastad lähevad ja lõpuks viivad teed lendu kõik need heaks ja kuulekaks õpetatud lapsed, kes on omandanud ja omavad – musta ja valge maailma piire ning reegleid. Nende alusel valivad Head Lapsed oma teod ja ettevõtmised ning lahendavad lugusid – mõõdavad iseenda headust ja õigena olemist ja sama teevad nad ka teistega. Nüüd on käes aeg kohtuda kontrollitud kordustega – elu on selgeks õpitud – on omandatud oskus, kuidas see ära tõlgendada.
Head Lapsed on olnud kuulekad sõnadele, kuid sõna järgimine tähendab, et inimene ei peatu ega vaatle ega mõtesta, vaid teda lükkab, pimesi, tagant tahe ning vajadus olla oma nime vääriline – olla, suurena, Hea Inimene. Heal Inimesel on soov kogeda head tunnet ja selle saamiseks ta teab, et tema peab olema õige, mis omakorda tähendab, et valena olla ei tohi.
Hea Laps on oma nime väljateeninud – ta on olnud sõnakuulelik – teinud ja olnud nii nagu öeldi ning oodati - võtnud õpetatu enese tõeks. Paradoks on selles, et sõnakuulekus ja püüdlikult ning punktuaalselt õige olemine ei vii teda õigete tulemusteni. Hea Laps seisab vastamisi kogemustega, et ta võib olla küll Hea Inimene, kuid keegi ei pane tema headust – reeglite täitmist ja reeglitele allumist - tähele, keegi ei premeeri teda selle eest, keegi ei tõsta teda selle eest esile ja siis, nagu sellest veel vähe oleks, saab talle osaks elu vingerpuss - ehmatav avastus, et on olemas need inimesed, kes teevad sohki ega üldsegi järgi kuldseid reegleid ja nad on edukad ning kiidetud.
Sõnakuulelikkus – sõnale kuuletumine – sõnale allumine/ allutatud – kodeeritud. Need, kes on ära kodeeritud, ei mõtle ise ega vali olukorrast lähtuvalt, vaid ära õpitud simulatsioonide hulgast – käsil peaks olema ju kontrollitud kordus. Kuid need sõnad, mis allutasid, ei ole päris elu ja Hea Laps on nõutu – ta on segaduses – ta kogeb viha ja süüd. Ta ei saa aru, miks Suur Maailm ei tööta ega käi samal moel, kui talle õpetati st temalt nõuti. Ta tunneb ennast hüljatud laboriloomana. Ta on võhik – ümber on vale keskkond – päris elu on võõras.
Maailm on peapeale pööratud. Õige ja vale on kohad vahetanud - elu käib teistmoodi – elu on ebaõiglane – Hea Laps ei saa sellest aru – tema ei oska seda, enese jaoks, ära tõlkida. Kuid, kuna ta on oma õppetunnid hästi ära õppinud, siis ta teab vastust küsimusele – Miks? - tema ise on süüdi – tema on valeks osutunud. Kuna kõik sai selgeks õpitud, siis ta ei tea, mida ja kuidas teistmoodi teha. Tema sees on vastuolu – päris eluga kokkupuutudes ta kogeb, et tema on see Kes on halb ehk vale, kuigi ta ometi teab, et tema on see Kes on Hea Laps – ta on, sest tema on, kõik või peaaegu kõik, õigesti teinud.
Hea Laps on lühises – ta ei tea, mida ta PEAB, et olla õige nende asemel või kõrval, kellega ühes on tema olnud see Kes on Vale – valed tagajärjed – valed kogemused – vastu käimised. Need on ära parandamata jäänud lood, sest neis ei ole ära nimetatud õiget ega valet ega mõistetud välja karistust. Hea laps ei saa minna edasi – tema ootab otsust – õigeks mõistvat ja hüvitist määravat otsust.
Seda ei tule – elu jätkub nii nagu oleks kõik möödas või olemata olnud. Hea Laps ei saa aru, kuidas saab ilma karistuseta jääda see, kes tegi sohki – ei mänginud ausalt. Sohki teinu käitus nii nagu ei oleks tohtinud – sellist käitumist ei olnud õpetatud – sellise mängijaga kohtumist ei olnud läbi mängitud. Hea Laps ei olnud ettevalmistunud – sõna pettis.
Sohitegijaga kohtumise tagajärjed on sageli traumeerivad – need ei ole head ega õiglased kohtumised. Esimesed, kes teevad sohki ja taganevad oma sõnadest, millele nad, omi või õpetatavaid, lapsi allutavad, on vanemad - õpetajad ise. See on traumaatiline kogemus, kui laps näeb, kuidas vanema sõna ei pea - vanem petab teda. Laps ei saa mässu tõsta ega kohut nõuda – see oleks enesetapp. Vanem saab valida ja vahetada oma olemist heaks või valeks – keegi ei karista teda ega jäta armastusest ilma, kuid laps teab, et tema Peab!, sest tema saaks karistada ja tema kaotus oleks kordades suurem. Hea Laps ei luba enesel eksida – inimlik olla – temast saab masin, kes ei eksi ega väsi – tema on hea laps.
Sohitegija on inimene, kes näeb võimalust ja tegutseb sellele vastavalt. Sohitegija tegude aluseks on info – kui on nii, siis saab teha nii – kui on nii, siis tuleb teha - see on võimalus, mida kasutada. Kuid sohki saab teha ka Hea Laps, kes, vale olemise vältimiseks, laseb ennast tunnetel juhtida ega võta oma tegude eest vastutust ega palu ka seepärast vabandust. Heast Lapsest saab sohitegija, kui teda ähvardab oht, et kellegi teise tegu, olemas olemine või vajadus, võtab temalt võimaluse olla see Kes on Õige. Hirm kaotada tähendab tunnetega reageerimist – teise vastu. Seega, võib ja saabki olla teisti – olla olemas sohitegijaid – üks kasutab teist, kui vahendit ja üks sööb ära teise.
Lapsepõlves tuli televiisorist multikas, kus kaks hiirt võtsid ette ja tegid sigadusi. Kass Leopoldi osaks said huvitavad üleelamised, kuid suuremad kannatused jäid ära – huvitaval kombel pääses ta terve nahaga. Kuid hiired said karistada – ikka ja jälle pöördusid nende endi teod nende endi vastu ja siis nad palusid, et Leopold annaks andeks ja kass vastas väsimatult, et – Poisid, olgem sõbrad!
Seal, enese alguses, kasvatajate hoole all, õpetati, et tuleb andeks anda ja olnust lahti lastes ühiselt ja sõbralikult edasi minna. Täpselt nii nagu multikas ette näidati. Kuid Hea Laps ei saa andeks anda – sohitegija ei palu andeks ega kahetse - tema ei näi midagi valesti teinud olevat. Hea Laps ei saa edasi minna, kuni temas ei ole selgust, vaid on segadus ja ebakõla – see Kes on väljas Vale, on sees Õige.
Ta on väljas Vale, sest seal ta peab tegema hea näo – Head Lapsed teevad nii. Head Lapsed ei jonni, ei nõua ega näita välja oma valesi tundeid – pahameelt teise vastu. Sees on ta Õige – ta teab, et temale tehti ülekohut ja seda ei ole heaks tehtud. Hea Laps tunneb kohustust ja survet anda sohitegijale õigus – leppida tolle teoga. Hea Laps tunneb eneses sundust suhelda sohitegijaga nii nagu ei oleks midagi olnud. Tema peab!!! - teda on nii kodeeritud. Kuid laps ei taha seda teha, sest see toob kaasa oma tunnete ja enese maha surumise. Kuidas olla õige, kui mõlemad variandid toovad kaasa süüdi olemise?
Võiks ju jätta asja sinna paikka – oli, siis oli. Kuid teadmine, et selle inimesega, kes tegi sohki, tuleb veel kohtuda ja veel koos olla ning võib-olla ka olulisi asju ajada – tähendab tõlgenduse järgi ohtu. Seega ei saa selle inimese seltsis vaba olla – see ei oleks turvaline, sest kunagi ei tea, millal on käes see hetk, mil teine valib rikkuda, Heade Inimeste, reegleid.
Enese kontroll = enese kaitse. Enesekaitse on kontroll enese üle – mida õigem suudetakse olla, seda enam ollakse ise ennast ära tõestanud – Hea Laps. Kui oli olemas Vale ja oli olemas Õige, siis Vale peaks saama ära märgitud ja ära karistatud. Kuid, kui karistust ei järgnenud, siis järelikult Hea Laps ei olnud Hea – tema jäi süüdi – tema sai vale kogemuse osaliseks - ta ei suutnud ise ennast ära kaitsta.
Elu ei ole selgeks õpitud – elu ei käi ega ole nii nagu ette õpetati. Sellega, kes käitus ootamatult ülekohtuselt, ei pea olema sõber ja samas ei pea, iseennast, ka tema eest, ette ära, kaitsma. Saab olla viisakas. Enese elu ja ette tulevaid situatsioone ei saa selgeks ega ette ära õppida. Oluline on info lugemine ja ka iseenda mõistmine. Tähtis on öelda stopp siis, kui käimas olev lugu on ootamatult pöördeid lisanud – inimesed on vahetanud rolle ja väljendusi ning selgusetu on, kelleks ja miks. Peatus ja jalad maas seismine on teadvustamine – olevas hetkes olemine – selginemine. Peatus ei tähenda maailma lõppu, kuigi on soov tormata läbi ja lõpetada halb kogemine. Peatus ja töörahu annavad võimaluse info töötluseks ja vajadusel uue vaatenurga valimiseks ning asjakohaste lahenduste otsimiseks – tasakaal.
Marianne
06.06.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar