Inimeste Maailmas kõnnivad inimesed oma teedel – aeg-ajalt mõned neist kohtuvad – aeg-ajalt mõned neist teisega kokku või teise vastu põrkavad. Kokku - või vastupõrge tähendab tõdemust - Sina ei ole (olnud) minu vastu hea. Takistust kogenud inimene ei tunne ennast hästi – ta tunneb tundeid, mis vähendavad. Kuna tunded on tugevad ega mahu inimese sisse ära, siis inimene näitab neid välja – ta valib suhelda, enese või teise vastu, tundena. Üks tunneb ja teine saab tundma – ei ole hea ühes olemine. Mina ei taha Sinu tundeid kogeda – Mina ei taha oma tundeid kogeda.
Olulised kohtumised, laval, saavad sündida, kui teed viivad kokku – ühel ja samal ajal, ühes ning samas kohas – mööda ei pääse – olemata ei jää. Kuigi öeldakse, et halb karma. Kuigi öeldakse, et ükski heategu ei jää karistamata, siis ei olnud tegu juhuslikkusega ega valede inimeste või ära hoitavate kohtumistega - teise tunnetega pihta saamine ja nende eest süüdlaseks nimetamine – on enese töö tulemus. Õpetaja ja Õpilane – kui vaja, siis, mõlemad, mõlema rollis.
Okey, kui peab ja tuleb, siis olgu, kuid miks need õppetunnid nii ebamugavad, ebaõiglased ja ebameeldivad kogeda on? Hetked ei ole head – ei nähta teist, kui Inimest, vaid kogetakse enese tunnet, sest oma tunded on isiklikud. Otsitakse autorit, sest vajatakse süüdlast. Otsitakse süüdlast, sest otsitakse lahendust – pinge maandust – teist tunnet.
Elus tuleb ikka ette, et on olemas inimene, kes valib teha oma sammu – ta teeb, sest tahab teha või siis ütleb enesele, et – Mina pean! Ta teeb seda ja teist – teeb vähem või kauem, teeb rohkem või napilt. Ei ole siin ju midagi erilist või imetabast – inimene toimetab. Toimetab küll, kuid siis läheb lugu huvitavaks - saabub hetk, mil inimene tunneb eneses viha tõusmas. Ta tunneb viha ebaõigluse pärast – tema kannatab. Ta tunneb viha nende vastu, kes ei pea sama või samal moel tegema. Ta tunneb viha nende vastu, kes talle appi – teda ära päästma - ei tule. Jah, inimene ise valis teha, kuid nüüd, kui kogemust ei ole hea kogeda, inimene ei saa vabaks - lugu ei lase temast lahti – lugu on pooleli – inimese valikul on tagajärjed.
Kannatav inimene tunneb ennast ohvrina - „Mina ei taha – tahan teisele lavale – teistmoodi kogemuse osaliseks saada!” Ei saa, sest kaalukauss on langenud - enese elu õied. Inimene kannatab ja otsib väljapääsu - tagantjärele tarkus – et ei oleks pidanud, et on liiga hilja – kahetsetakse, kuid ei taheta tunnistada enese vastutust. Kannatav inimene ootab päästmist – tulgu keegi ja võtku liigne koorem ära. Kannatav inimene on ohver – keegi, kusagil, on süüdi. Ohver vajab, et teda toetataks, tema kannatuste ja valude eest makstaks. Kes otsib, see leiab - tunded purskavad välja - Mina ... , Mina ... , Mina ei saa, Mina ei taha, Mina ei või - ja need heidetakse pihta – Sina ..., Sina ..., Sina ... - Sinu pärast.
Tundub ju loogiline, et Õpetaja oleks nagu see, kes teises tundeid äratab, kuid Õpilane on see, kes teise tunnetega kohtudes tunneb neid enese pihta käivatena – ta reageerib vastu – astudes välja või põgenedes. Õpilane alles õpib, kui ta ei oska ise ennast mõista – lugeda olemas olevat infot – eraldada ise ennast oma tunnetest. Õpilane tunneb ennast teise tunnete/ teisele osaks saavate kogemuste pärast süüdlasena. On segadus ja mõistmatus – vajadus on päästa, lõpetada – pääseda kogemise käest. Süüdlane vastutab teise tunnete eest – lahendus – enese päästmiseks tuleb ohver ära päästa - tuleb lõpetada ohvri tunnete äratamine ja elavatena hoidmine.
Inimene vastutab enese eest – see, mis on minus – see olen mina. Kui inimene on astunud oma sammu, siis järelikult on ta valinud seda teha – kaalunud oma ressursse ja valmis vastu võtma hinna, mis see samm talle maksma läheb – teekond ja tagajärjed jäävad ju enese kanda – see on vastutuse võtmine. Oleks hea, kui see alati nii olema saaks, kuid tegelikkuses näeb tundeelu elamine välja edasi lükkamisena, eemale, välja või kõrvale tõukamisena, vastupunnimisena, paigal seismisena, tormakalt ja mõtlematuna liikuma tormamisena. Tundeist saadetud sammud on tahtlikud ja tahmatud, mõtlematud ja vajadusega saavutada tulemus – lõpetada kogemine.
Õpilase õppetund seisneb enese selguses – Kas olen selle, milline ja kuidas ma olen, võrdsustanud sellega, millisena ja kuidas teine, läbi oma tunnete, valib mind vaadata? Kui takistusega kohtumise tagajärg on segadus enese sees, siis on see välisega samastumine - uskuma jäämine, et see seal on enese teo tagajärg. Ebaselge ja moonutatud info tõlgendus viib soovimatute tulemusteni - on enese segadus – Kes ma olen? Kuidas olla see Kes ma olen, kui mind sellisena ei valita näha ega vaadata? Kuidas mitte uskuda, et see pilt, millisena teine mind oma tundemoondes näeb, ei ole tegelikult mina? Enese segaduses inimene näeb ja vaatab teise tundeväljendust, kuid ta ei näe ega tunneta ise ennast. Temas on hirm tagajärgede ees.
Enese eest vastutust võttev inimene teab, mida ta on alustamas/ tegemas. Tema ei pea – ta võib ja saab, kui ta valib. Kui ta on valinud ja on vaja, siis küsib ta abi ning hoiab energiavahetuse tasakaalus. Kui võimalik, siis ta lõpetab, vahetab suunda, tegevust, kui tal ei ole piisavalt ressursse või samm toob kaasa maadligi vajutava raskuse ega too ja loo rõõmu. Samas, kui inimene on loonud sideme, siis ta ei saa panna oma vastutust teiste õlgadele - tema lugu ja teekond. Inimesel on vastutus enese elu loomise eest. Mõistmine, et sammu tehes on valitud enese tee, mitte keegi ei tule ära päästma, eest ära kõndima, kinni maksma. Kõike võib ja saab osaks saada – see on töö iseendaga, kohanemine - oma elus kohal olemine ja edasi astumine.
Marianne
07.06.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar