Valguse murdumine

 

Vahel haarab mind paanika -

tahaksin varjuda

ja ise ennast ära peita -

minus on hirm,

mis kasvab,

järjest, suuremaks -

ma kardan minna

inimeste pilkude

ette ja alla.

Tundub õudne

ja tõeliselt hirmutav

saada tähelepanu osaliseks -

asetada ise ennast

sellisesse situatsiooni,

kus ma ei saa

iseennast kaitsta.

Inimeste pilkude all,

inimeste silmade saatel,

olla on hirmutav,

sest nad võivad

ja päriselt saavad

minust kõike mõelda

ja ka järeldada -

mul ei ole varju

ega turvalist paika.

Kui mina

inimesi ei näeks

ja ka nemad

mind ei näeks,

siis meid

just nagu

ei olekski,

Maailma sees,

olemas -

me ei näeks

teineteist.

Ma kardan

valgusesse astumist

ja inimestega koos olemist,

kui meil on

möödunus olnud tegemist -

jäätunud mälestus -

salvestatud pilt,

mis jäänud minust -

too on selline.

Ma ei taha minna

ega koos olla

ühes nendega,

kes mind ei ole hoidnud

ega valinud mitte mõista,

kes lajatanud on nimesid,

väljaöelnud hinnanguid

ja siis – hüljanud.

Justkui kala,

kes kuivale jäänud -

kui kaitsvad veed

olid ümbert kadunud

ja õhk, valusalt, haiget tegev -

kui armastus korraga ära kadus.

Mõte sellest,

et lähen

ja astun

just nende inimeste ette,

ennast nende seltsi sean,

toob kaasa ärevuse,

südame pekslemise,

kerge kõhulahtisuse

ja külmad väred.

Justkui kõik vaataksid mind,

justkui kõik näeksid mind,

ei seda ja sellisena,

kes ja millisena olen mina,

vaid tardunud salvestust -

vana aja mälestust -

ja kõik mõtleksid minust,

kuid sellisest, 

keda pole olemas -

ja seejärel

justkui kõike võib oodata

ja kõigeks tuleb valmis olla -

olnu saab korduda -

APPPIIIIIIII!!!!!

Mõte sellest,

et kuulda võib sõnu,

näha reageeringuid,

tunda teiste tundeid,

on halvav

ja vabadust võttev -

EI, MINA EI TAHA!!!!

Mis on kõige hirmsam,

mis on kõige pelutavam,

mis näib tapvat?

Kõikide pilgud,

minule suunatuna,

tunduvad eraldavatena -

Meie – Sina.

Sõnad -

„Ära tule!

Sina siia oodatud ei ole!

Mine ära!”

Teod -

eiramine,

välja jätmine,

eemale astumine,

vestluse lõpetamine,

vastamata jätmine.

Miks, 

siis läheksin

ja seal oleksin,

kuhu mind,

minu uskumuste järgi,

ei taheta?

Arvates,

et olen võrdne,

uskudes,

et olen oodatud,

lootes,

et on unustatud,

soovides,

et on andestatud -

tehtaks,

ühes olemiseks,

ruumi 

ja antaks luba

olla Mina – 

iseendana – 

olla vastu võetud - 

olla väärtuslik kingitus.

Marianne

23.05.2023.a