Ootused on lootustena lendulastud soovid. Need on just nagu rõõmsavärvilised ja kerged õhupallid, mis, õhku täis puhututena, lõbusasti lendlevad ja keerlevad. Õhupallid näivad tugevatena, kuid ometi nad on õrnad – ettevaatamatusele järgneb kõva pauk ja järgi jääb nutsak niisket räbalat. Oli – enam ei ole. Katkist asja terveks ei tee.
Ootus on soov kogeda – saada kogemus teatud kindlal moel. Enesele soovitud kogemused – rollinimed/ rollipartnerid/ rollilahendused - on seotud inimfaktoriga, mis tähendab, et mängus on inimesed, kes on tehtud lihast ja luust ning tunnetega vürtsitatud. See tagab, et kokku puutumistest sündiv mäng saab kindlasti huvitav olema.
Mina olen – mina saan. Minul on – mina saan. Mina teen – mina saan. Õigustatud ootused. Põhjendatud lootused. Kuid! Ei saa – alati ei saada seda, mida soovitakse kogeda. Ehkki, ikka saadakse, kuid mitte soovitud moel – midagi on teisiti, midagi tuleb juurde, midagi on võetud vähemaks – tundeid riputatakse soolana haavale – enese poolt soovitud ja täideläinud soovide eest tuleb maksta – iseendale osaks saavate kogemustega.
Mis on see, mis annab selge teadmise, et inimene on ja on olnud väärtuslik? Mis on see, mis tõestab ära, et inimene on toonud – tootnud kasu? Mis on see, mis annab vastuse, et inimese olemas olemisel on ja on olnud mõte? Miks on inimesel vaja tõestada enese väärtust, olulisena olemist, hea ja õige inimesena elamist?
Inimeste Maailmas annab neile küsimustele vastuse, millegagi või kellegagi, võrdlemine. Mõõdupuude järgi hindamine. Iseenese ja ka teiste kogemuste järgi otsustamine. Tähelepanu suuruse ja kvaliteedi kogemine. Ühed on justkui õigemad ja paremad, sest teised, jäädes neile alla, tunduvad valedena, halvematena, ebamugavatena, väärtusetutena, mõttetutena. Valed otsused, valed teod, valed olemised – valed tulemused – valed kogemised ja kogemused.
Õige valitakse välja ja temaga seistakse kõrvu. Valest astutakse eemale ja võimalusel saadetakse pilgu eest ära. Õigest hoitakse justkui kõvasti kinni – tema teod on ikka õiged, tema olemised ikka head, tema tulemused ikka kiitust väärivad. Kui ühte tõstetakse üles poole, siis teine jääb tema varju - tähelepanu, mis neile osaks saab, on erineva suuruse ja tähendusega. Varju jäänu on küll olemas, kuid ei päris nähtavana. Tema teeb, on ja astub, kuid ikkagi jääb midagi puudu – see aga ..., see kuid ..., see siis ..., see kui ..., see oleks ..., see kui ei oleks ... jne.
Muidugi otsib inimene lahendust ja proovib, erinevaid võimalusi, kuidas saada kogeda seda, millest on enesel puudu – mida ei ole saanud tunda või ollakse hoopis kaotanud – enam ei ole. Inimene tahab olla. Inimene tahab kogeda. Inimene vajab tähelepanu. On soov, et nähtaks õigesti. On vajadus, et vaadataks õigesti. On enese hirmu kustus - lootus, et nähtaks jäävalt õigesti.
Inimene vajab tähelepanemist ja samas vajab ta tähelepanu alt välja jäämist – inimesel on tähelepanu sõltuvus. Traumaatilise mälujäljega inimesel on teadvustamata või teadlik sundvajadus saada õige tähelepanu osaliseks – „Palun vaadake mind õigesti – palun nähke mind õigesti!” Traumaatilise mälujäljega inimesel on teadvustamata või teadlik sundvajadus suuta valet tähelepanu vältida või see elimineerida – „Ära vaata mind sellise pilguga – ära näita mind, minule, sellisena – ära ütle minu kohta selliseid sõnu! Ära nimeta mind!” Puhudes ja tõstes ennast suureks, surutakse jõuga või sunnitakse, mõnu muu nõksuga, teist oma tähelepanu suunda muutma.
Töötav lahendus on see, kui suunata õige vaataja tähelepanu teisale – näidata, ette ja välja, enesest seda osa, mis tõotab head tulemust. Seega, tuleb otsida üles see, mis tõestab enese väärtuse ära. Tähelepanu teisale juhtimisega, aga on see huvitav asi, et vahel see töötab, kuid üsna sageli mitte. Inimene otsib – ta otsib ja proovib ikka edasi. Ta peab, sest ebaõnnestumine toob kaasa kriisi. Nälg õige tähelepanu järgi viib enesetapumõteteni – ei ole võimalust edasi elada, kui ei leita seda külge enesest, mis tagaks õige tähelepanemise saamise ja kustutaks vale tähelepanu ära.
Kui võimalust ei nähta, siis ei ole lootust, et õnnestub valet ennast varjata. Kui lahendust ei ole, siis mureneb uskumus, et on võimalus tõusta ja jääda õige tähelepanu valguse sisse. Uskumus tähendab, millesegi uskumist – inimene tahab uskuda enese poolt loodud ÕIGET st enesele sobilikku ja vajalikku vaatenurka.
Lööki, löögi järel, kogedes, purunesin - paljastus, enese seest, varjatud soov – olin oodanud luba. Oodanud märki selle kohta, et ma võin olla selline ja sellisena nagu olen, ilma, et enesena olemise vabadusele järgneks karistust, hülgamist, nimetamist. Olin oodanud heakskiitvat sõnumit – olen iseendana vastuvõetud. Olin oodanud seda õiget ja tunnustavat tähelepanu, mis öelnuks – nüüd oled Sa õige.
Ootus tähendas pingutust ja töö tegemist – tuli leida väärtust tõestavaid ning peita seda vähendavaid osi. Tuli leida ja hoida seda tähelepanu, mis tõstnuks mind kõrgemale sealt, kus seisin. Tuli peita ennast ära, kui ei olnud, mida ette näidata. Trauma jälg tähendas, et valisin sellekohaselt mäletada. Valisin mäletada, sest ma ei osanud ega saanud, ise ennast, seal, ammuses ära olnud ajas, ümber nimetada. Olin see Kes ei loonud enamat. Uskusin enese väärtusetust ja vähesust – enesena olemine oli tähendanud kohtumist tunnetega mitte toime tuleva inimesega. Need ei olnud head kohtumised ega koos elamised/ olemised.
Tähelepanu oli see, mis oli mind tõstnud ja ka põrmu heitnud. Tähelepanu pidi mind päästma. Seega – otsisin enese väärtuse tõestajat väljast ja see tähendas, et vajasin tähelepanu – minule positiivselt, rõõmsalt, hoidvalt, tunnustavalt ja toetavalt reageerivat inimest. Vahel ma leidsin selliseid inimesi – rohkem nende hulgast, kes veel ei olnud minuga tuttavad. Pikemaajaliste tutvuste teed viisid ikka ja taas kokkupõrgeteni – tunded moonutasid nägusid, sõnu ja tegusid. Ma ei valinud enam inimesi – soovisin hulgast eraldi ja väljas olla, kuid samas, enese sees ja tegudes, soovisin - vajasin head ja enamat loovat koos olemist.
Marianne
22.05.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar