Väikene laps, ei vaja selleks, et OLLA, kinnitust – tema lihtsalt ongi see KES ta valib olla. Täiskasvanu vajab, kellenagi olemiseks, kinnitust, mis tõestaks tema olemise ära. Tõestada saavad need, kes teda näevad, kuulevad ja kogevad. Tõestavad ära, kui reageerivad õigesti – kinnitavalt, tunnustavalt, toetavalt. Väliste kinnitustega on, aga sellised lood, et neid vaatamisi saab muuta – enam ei kinnitata ja/ või nimetatakse ümber. Seega, saab justkui kaotada oma olemisi ja samas võib juhtuda ka nii, et korraga PEAB olema see, kelleks nimetatakse.
Lapse olemise valikuid kutsutakse mängimiseks – need on erinevad rollimängud. Müüja ja ostja, ema ja laps, politseinik ja pätt, autojuht, traktorist, printsess, kuid ka lind, puu ning ka see, kellel on nähtamatu sõber. Kõik on nagu päris – päriselt ollaksegi – väljendutakse ja kohatakse Maailma ning kaaslasi ja täiskasvanuid oma rollidest lähtuvatena. Need on mängud, millega oma aega sisustatakse ja teineteisega suheldakse. Tavaliselt ei ole vaja, rollina väljendumiseks, ette öelda, kuidas olla või anda kätte täpselt sobivaid vahendeid või isegi päris kaaslast omada – otsus olla ongi võti olemiseks.
Enese alguses on rahu enese sees – on olemine. Olemine tähendab ka Maailmaga suhtlemist. See toob kaasa enese sammude – erinevate olemiste - tagajärgede kogemise. Kõik kohatav ei ole ilus ega hea. Olulised täiskasvanud ega ka kõik kaaslased ei koge ega nimeta kõike hea ega ilusana – nad ei toeta kõiki olemisi ega kõikide rollide valimise vabadust. On olemas üks põhiline eesmärk, mille nimel peetakse õigemaks lapse olemise peatamist, muutmist, ära keelamist. Suureliselt väljaöelduna tehakse seda selleks, et kasvatada last enesele sobima - ühiskonda sobituma, kuid tegelikult - valede ja ebamugavate tunnete mitte äratajaks - Õigena olema.
Ega Kes olemine ei tähenda ainult printsesse või politseinikuid, see tähendab ka tunnetena, välimusena, omadustena olemist. Tegevused, väljendused, võimalustekohane välimus – loomulik avanemine. Laps valib väljenduseks hääle, liigutused, värvid, riided, soengu, puhtuse. Ta teeb seda täpselt nii nagu see temast sel hetkel sünnib – ta on välimus, hääl, liigutus, paberile pandav joon või täpp ja ka vaikus või paigalseis.
Täiskasvanute ja kaaslaste võrdlused ning hinnangud annavad lapsele, iseendana olemise ehk väljendumise eest, rollinimed - Hea Laulja või see Kes ei oska laulda, see Kes oskab Hästi joonistada või see Kes ei oska joonistada, see Kes on Ilus või see Kes on Paks, see Kes on Kohmaks või see Kes on Osav, see Kes on Vale või see Kes oskab olla Õige, see Kes on Halb või see Kes suudab olla Hea. Ja nii edasi, ja nii edasi.
Laps saab teada, keda kõike ta on ja keda kõike ta ei ole. Kui ta ei ole Hea Laulja, siis ta ei taha enam laulda, sest ta ei taha olla see Kes on Halb. Kuigi alguses ta ei olnudki Laulja, vaid see Kes väljendas ennast oma häälega. Kuna ta ei ole Ilus, siis ta ei taha astuda avalikkuse ette ega olla võrdluseks kõrval – ta ei taha kuulda ja teiste silmadest näha – Inetu. Kuid ega enne, ära määravat, hinnangut ta ei otsinud endas ilu ega koledust – ta oli iseendana. Sama lugu käib kaasas paksuna olemisega, kohmakusega, rumalusega, lärmakusega jne. Laps on saanud enesele, enesena olemisele, rollinimed ja ta usubki neid kandvat ning neid jäävat. Seda isegi siis, kui tegelikkuses ei ole enam või pole olnudki põhjust ega alust.
Loomulikult tähendab suhtlus olevaga ja olemas olemine ka seda, et mängu astuvad tunded – enese tundmatud näod, millel ei ole alguses nime ega tähendust, et öelda – Mina tunnen ... . Kuna ei saa ega osata iseendast tundmatut eraldada, siis ollaksegi - Mina olen ... - ikka täie volüümi ja väljendusega. Täiskasvanud teavad sellistele olemistele lahendust - lõpeta, vaheta, vaiki, varja - ja nõuavad nende elluviimist. Ära jonni – lõpeta enda tunne ära. Vaheta enda tunne ära - ole rõõmus. Ära sega – vali olla korralik, tubli, hea. Keeruline on olla korraga keegi teine, kui ei teata sedagi Kes ja miks parajasti üldse ollakse.
Tunded ei kao kuhugi ja ega ka nimetud tunded jää tagasi pöördumata. Tunded on rollid, mida ei võeta, valides ja vahetades, kergelt ja teadlikult, sest on tundena olemisi, mida välditakse ja keelatakse. Ei tohi olla. Kuid kui tunne on ja see ei kao, kuid ei tohi olla, siis ei ole ega anta võimalust see roll läbi mängida – saada kogemus - kuidas on, kui ollakse - ilma halvustamata ja hinnanguid saamata.
Läbimängimata tunded kõnnivad kaasas, sest nad on enese peidetud näod – ära keelatud rollid. Inimese ees on keeruline ülesanne – saab laheneda, kui lahendada, kuid, kuidas seda teha, kui ei lubata enesel olla. Ei taheta olla, kuid ei lubata ka vabaks anda. See tähendaks olnu olematuks kuulutamist – oma tunnetele, kui iseendale, selja keeramist. See tähendab, et keelatakse enesele improvisatsioon - hetkes sündimine – kontrollitakse olemist, sest mäletades, minevikku, kardetakse tulevikku – olevik toob kaasa tunded ja see tagab huvitavad tagajärjed - ei looda enesele vabadust.
On olemas üks olemine, mille kaotus toob kaasa suure muutuse. Tegelikkuses ei tähenda see seda, et sedasama rolli ei ole enam võimalik valida ega mängida, vaid valusalt ehmatavat kogemust, millega ei ole kohanetud. See on traumaatiline jälg enese ajamälus – mina olen see KES Ei Ole Kaitstud. Kaitsetu Laps ei julge enam vabalt valida kõiki enese olemisi ja hiljem ta nagu ei oskakski olla iseenesepoolt valitud olemine.
Kuidas olla see Kes ma ei oska olla või ei ole? Kuidas anda enesele vabadus olla? Kuidas luua ise ennast olema, kui tulemus võib ja saab vale olla? Tähelepanu teab Kes ma olen! Seega, vajan tähelepanu, mis nimetab mind Kes olema! Õige Kes olemiseks vajan õiget tähelepanu! Ma ei ole vaba, sest usun õigetesse ja valedesse olemistesse - mina olen tähelepanust sõltuv - algused ega otsused ei ole minus. Appiiiiii!!!!! - kelle Kes ma olen?
Marianne
04.05.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar