Vahel ma müün ise ennast – olen see, kes ma ei ole. Seda tehes astun ma ise enda vastu ja sunnin iseennast olema, tegema, näima sellisena nagu pean välja paistama ja kogetav olema. Valin enese müümise, kui tahan ühest kindlast rollist kinni hoida või seda enesele saada, et kanda Nime. Teen seda, kuna usun, et pean kindlal moel olema - ma tunnen hirmu, et muidu ma ei saa enam kunagi olla see, kes ma olen. Kardan, et ma ei saagi vabaks.
Kardan, et kui ma ei ole vajalikul moel õige, siis jään ma õigest tähelepanust ilma – ma ei saa sellist vaatamist, mis mind õigena, ilusana, heana, vajalikuna, hoituna, väärtuslikuna, targana, suutlikuna jne näitab/ tõestab. Väline tähelepanu annab teadmise – Mina olen! - ja see, kes ei uskunud või ei näinud mind sellisena – see näeb, sest mul on, mida ette näidata.
Vahel ma ei saa ise arugi, mida tegemas olen. Elan oma elukest, kuid kusagil sopis tunnen eneses häbi, kogen pettumuselainet, näe end süüdi olevana, valena, viletsamana, väärtusetuna, hüljatuna, ohvrina jne. Ma ei taha selline olla. Ma ei taha ise ennast sellisena näha, kuid mul ei ole sellist tähelepanu allikat, mis nähes mind, õige minuna, kummutaks vale olemise.
Olen jäänud keerleva ratta kodarasse kinni - kunagise sammu tagajärjel nimetati/ vaadati (minu arust) mind sellise hinnanguga. Lappan mälestust. Otsin pääseteed. Sean ennastkaitsvaid sõnu ritta. Otsin vigu teis(t)est. Elan ja teen tänases, kuid kõnnin ja olen kui unes – möödunu on nii reaalne. Astun ka enese vastu - vaenan ise ennast, et näe lasid võimaluse käest - ei tahtnud olla ega teha ning nüüd ei saagi enam – iseennast valides jäädki valeks.
Just sellepärast vajan võimalust, milles tõestada enese vastupidist olemist. Otsin võimalusi, loon neid ise, hoian neist kinni. Kuid ma ei saa seda lõputult teha – ma ei ole see, kes ma ei ole ja ma ei saa selle tähelepanu osaliseks, mida minule ei jagata. Tahaksin väga minna ja astuda, et olla, kuid ma ei luba enesel seda teha, sest ma ei taha vale olla.
See inimene, kes veel enne, kui kohtus minuga, kui Inimesega, või siis see, kes keeldub mind vastuvõtmast nii heas, kui halvas, ei usukski ära tõestamisse ja seega ei oleks sellisel tegevusel mõtet. Kuni too näeb ja vaatab mind veana, ei näe ega vaata ta mind Inimesena. Kardan rollikaotust – kuid teise rektsioonid või nende puudumised ei võta minult, minule olulist, rolli ära – too teine ei ole selle rolli rollipartner.
Kui ma püüan ja ise ennast ületan, siis küllap ma ka saan väljenduda õigena, kuid ikkagi ma ei saa sellelt, kelle tähelepanu nimel ma pingutan, nagunii seda, mida vajan või kui ka saangi, siis tuleks mul selle eest maksta iseendaga – olla selline nagu tolle teise jaoks on õige – ei mina iseendana, vaid tema ettekujutus – kuvand, mida too tahab ja suudab vastu võtta. Seega tuleks mul taluda kontrolli ja umbusaldamist – ma ei tohiks eksida ega vale olla. Iga samm rajalt kõrvale tähendab vastupidist vaatamist – olen alguse punktis tagasi.
Neid kordi, mil ma olen iseennast müünud – näidelnud ja näidanud ennast õigena - on olnud tõsiselt palju. Olen koputanud ustele ja tantsinud akende taga – astuge välja ja vaadake mind – Mina olen! Olen olnud tubli ja teinud kõvasti tööd, kuid ikkagi jõudnud algusesse tagasi – mul on olemas roll, kuid ei ole seda õiget rolli, sest mind ei nähta ega vaadata sellisena, mis muudaks ära vale olemise – vahetaks välja, ei mind, vaid rolli nime.
Rollipaarid on ühe pendli kaks erinevat äärt – vastandid – olles üks ei saagi, samal ajal, ma olla teine - olles üks, langedes ja tõustes, jõuan ma taas teise nime kandmiseni. Ma ei pea olema see Kes ma ei ole – ma ei pea suutma teist enesele õigeks rollipartneriks muuta ega püüdma hoida teda õigena. Kutse tantsule ei tähenda kindlate rollide kandmist - võin ja saan valida, millist rolli kannan ja millisena väljendun – teise poolt saadav või saamata jääv tähelepanu ei määra mind olema – nime kandma. Mina ise nimetan iseennast.
Marianne
12.05.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar