Oli olemas puur, mille uks oli suletud - kindel ja tugev – välja- ja sissepääsuta. Polnud vahet, kuidas ja millisena, järgnevas hetkes, valisin või valinuksin sündida – otsus oli tehtud ja sellest peeti kinni. Uks oli suletud. Sisse ei saanud. Välja ei pääsenud. Olid olemas nimetissõrmed, mis osutasid – Sina olid, Sina oled ja seega - Sina ka jääd - jääd selleks ja selliseks nagu olid. Võimalust, suletud puurist, välja astuda – iseenda KES olemist ära vahetada - ei olnud jäetud.
Kui nägin iseennast puuris olevana, siis tundsin ennast ilma toetuseta jäetuna – ei olnud vabaduse avarust, õhku ega võimalusi – ei olnud olemas, kasvamiseks ega enama loomiseks, sobivat ja toetavat keskkonda – ühes olemine, tähendas minu jaoks, vangina, vanglas olemist. Olin ilma õigusteta – loata muutuda, et muuta. Seega oli olukord ebaõiglane, sest see, mis sai minule osaks ja jäi minu kogemuseks, see ei tundunud õiglasena – seda olnuks võimalik muuta, kuid seda ei muudetud ja seega see ka ei muutunud – see jäi.
Olin puuris, sest ma ei olnud enam see Kes ma olin enne. Olles, vangina puuris, ma ei saanud olla ka see Kes ma võinuksin ja saanuksin olla. Puuris ei olnud olemas võimalust, et muuta - muutudes vahetada olemist – vahetada välja/ lõpetada ära tunded, mida tundsin. Oli soov, et oleks olemas see, mida ei olnud. Nägin ja teadsin, et oli olemas võimalusi ja lugu saanuks teise tulemuse, kuid, kuna need ei realiseerunud, siis tundsin ennast vangina - uks oli kindlalt suletud. Minul ei olnud. Mina ei olnud.
Loos ei olnud juhuslikkust ega muutlikkust - need jõujooned ja väärtuse suurused, mis olid olemas alguse hetkes, need kehtisid ja nendega ning nendest sündiski vahetu kogemine. Võtsin iseendalt vabaduse ja pekslesin vastu seinu selleks, et muuta seda, mida tunnistada ei tahtnud. Pingutasin selleks, et muuta ära seda, mida vastu võtta ei tahtnud – olemas olevat infot. See, et oli halb olla, raskus rõhus õlgadel ja olin masendunud – mina ise võtsin eneselt jõu ja tahte. Sulgesin silmad ja kõrvad ega näinud, et olin vabaduses.
Tegemist oli alateadlikult või ka tahtlikult info teisiti lugemisega - vaatasin seda, mis oli võimalik, kuid mitte seda, mis olemas oli. Vaatasin ja nägin neid võimalusi, millest saanuks luua paremat ja enamat – parema kogemuse – hea ja sobiva kogemise – selle, millega toime oleksin tulnud. Mina pekslesin vastu seinu, et pääseda sisse sealt, kus ei olnud uksi ega aknaid. Neid ei olnud olemas – ma ei saanud ära olnud aega tagasi pöörduda. Võtsin ise endalt vabaduse – hoidsin ise ennast kinni, sest nii väga tahtsin uskuda, veel rohkem loota, et see olnuks kuidagi võimalik.
Mõistmine ja vastu võttmine – olemas oleva info aus läbi töötamine – enese silmade avamine - kui ei ole olnud ega ole olemas, siis ei olegi seda, mida ei ole. Jah, tõesti, kuigi võiks ja kuigi saaks – ikkagi ei ole. See, et minul tuleb kogeda seda, mida oleks võimalik muuta – aines on ja oli olemas, võimalused on ja olid olemas – ei tee minust ohvrit ega kaotajat ega allajääjat ega saamatut ega väärtusetut ega ebaõnnestujat. Mina ei ole see Kes on ohver. Mina olen vaba – olemas on vabadus ise valida oma olemine.
Lugesin olemas olevat infot nii nagu see minu soovidelooga ühte sobis. Seega saigi tulemus „vale”, sest olin mänginud selliste näitajate ja suurustega, mida ei olnud. Olin loonud võrrandit, mida ei saanud reaalselt koostada. Oli olnud enese vajadus, oli olnud enese tahtmine. Oli olnud ühte ja teist – oli olemas algus ja ka seotus – kuid seda ei ole, tänases päevas, olemas sellisena, millisena sooviksin, valiku võimalusel, kogeda. Soovimatus, kogeda, panigi mind ise ennast müüma, tunnetena tunnetes vingerdama ja, tagasi vaadates, paigal hoidma ning nõudma ja kaeblema – Ohver olema. Ohvrina vaatasin tagasi – hindasin enese kaotust – vaatasin üle seda, millest jäin ilma, mis oli olnud vale, mis oli teostatud ülekohus. Nägin puudusi – puudujääke – soovilugu ei saanud sündida.
Astudes, välja neist lugudest, mis piiravad ja nende seast, kes näevad mind ja ühes toimuvat läbi enese kinninaelutatud otsuste – neist ja sealt, kus ei ole vabadusele antud võimalust, annan enesele vabaduse tagasi – loen kehtetuks ülesande – suuta muuta, et võluda välja see, mida nägin ja näen olevat võimalik, kui ... .Vaatan otsa infole, mis on olemas – see annab loole piirid ja seab paika mängureeglid – on mängulaud ja on mängijad. Vaatan olemas olevat tulemust ja enese teekonda – mina ise tegin oma sammud, mina ise kõndisin läbi ja mina ise jõudsin tulemuseni – parimani selles hetkes. Olnu annab teadmise, et mina olin ja olen valmis muutusteks – olen võimeline kohanema ja enamat looma.
Marianne
29.05.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar