Sinu sees on hirm olla vaba oma olemuse väljenduses

Kui Sina iseendana Maailmas väljendudes koged õppetunde, siis ennast kaitstes võid leida, et Maailm on Sinu jaoks ohtlik paik. Sa tunned, et Sa ei saa lubada endal vabalt väljenduda, sest igal Sinu sammul on tagajärjed ning sellest tulenevalt on Sul vaja kontrollida, et need oleksid Sinu jaoks sobivad ja õiged, kuid Sinu olemus on loominguline ja ettearvamatu ning seega Sa ei tea kunagi täpselt, kuidas Sa valid end väljenduda ja Sa otsustad kontrollida iseenda olemust ning Sa teed seda läbi käskluse „Mina pean!”

Öeldes „Mina pean!” annad endale käsu – „Ära vaidle vastu, tee see ära!” Kuid kui Sina pead, siis on Sul vaja jõudu, et käsk täita ning selleks vajad Sa kellegi või millegi vastu viha tundmist, et läbi selle leida eneses jõudu. „Mina pean!” öeldes eirad Sa oma vaba tahet ja sunnid end vägisi tegutsema. Sa annad endale käsu selleks, et hoida oma Maailm kontrolli all.

„Mina pean!” öeldes ei luba Sa endal olla, sest usud, et kontroll ja piirid on kõige alus, mis hoiavad Sind turvalises paigas. Sa ei usalda ennast, sest ei ole kindel, et vabana olles on Sinu teod ja otsused Sinule õiged. Sa tunned hirmu muutuste ja muutumise ees, sest Sa ei tea, mis juhtub siis, kui Maailm muutub ega seda, kas Sa tuled sellega toime, saad hakkama ja õnnestud. Sa ei julge  kontrollist enese üle lahti lastes olla lihtsalt vaba ja elule silma vaadata.

Vabadus on hirmutav, sest see on hetk, kus Sa ei tea korraga enam midagi – mitte miski pole enam kindel ega jääv, sest kõik vahetub ja vaheldub. Sa ei tea, milliseks Sa muutuda võid ega seda, mis jääb Sulle alles, kui Sa lubad endale vaba olla. Sa ei tea, millele toetuda ega seda, mis Sind kaitseb, kui Sa enam ei keela ega käsi ennast. „Mina pean!” on Sinu püüd läbi iseenda kontrollimise kontrollida Maailma, sest Sa kardad vabadust, lahti laskmist ja lihtsalt olemist. Sa tunned hirmu, sest lubades endal läbi olemuse väljenduda ei tea Sa iial, mis juhtub ja kuidas Sa toime tuled.

Mida suurem on hirm teadmatuse ees seda enam on Sinus sundust anda enesele „Mina pean!” käske ja seda suuremaks kasvab Sinu vastuseis enese sees - „Ma ei taha, aga mina pean!”. Kui Sinu elus on suur hulk „Mina pean!” käsklusi, siis kasvab Sinus protest sunduse vastu ja Sa tunned viha nende inimeste vastu, kellel tundub olevat vabadus ise oma tegemisi ja olemisi valdida. Sa keskendud protestile eneses, kuid Sa ei vaata seda, kuidas olla vaba ja nii kasvab Sinus viha Maailma vastu, kes tundub olevat vabana õnnelik. See on vimm, mis koguneb ja mürgitab Sinu olemist, sest vaadates teisi ja nähes neid enese tunnete põhjustajana elad ja oled tumeduses.

Sa oled valvel, sest pead kindlustama enese turvalisuse – hoidma ja kaitsma ennast Maailma ja muutumise eest. Selleks väldid Sa inimesi ja kohti, kes võivad äratada Sinus tundeid, milles olles Sa ei tunne end hästi. Sa oled Maailma vastu umbusklik ega luba endale vabadust. Sa proovid kontrollides hoida end solvumistest tulenevas vimmas, mis on Sind kaitsev sein välise eest, kuid tegelikult on see tõke Sinu enese ees, sest Sina ise pead olema kontrollitav. Kui Sa välja Maailma astud ja seal oled, siis Sa ei tea, mida Sinu sammud endaga kaasa toovad ja seega on turvaline hoida Sind puuris ning kontrolli all, sest sel juhul Sa ei lähe enam sinna, kus Sul oli halb olla ega tee seda, milles ebaõnnestusid – need on eksimised, mida Sa ei luba enesel korrata, sest need „vead” tegid Sulle haiget. Kuid ennast puuris hoides hoiad Sa ennast nende tunnete sees, sest kui Sa ei luba oma tunnetele vabadust tulla, olla ja minna, siis ei ole Sinul enesel vabadust – Sina oled iseenda valvur, kes kontrollib iseenda käitumist käskides – „Mina pean!”.

Oma kogemustest lähtudes usud end paremini teadvat, mis on Sinule õige ja vajalik, kuid vabadus on ettemääramatu avarus, kus Sa võid olemuse avanedes valida vabaduse lahkuda. Sinu Mina püüab kontrollida Sinu Hinge olemust, sest Sinus on hirm tühjuse ees, mis jääb Sulle alles, kui Hing lahkub – kui säde kaob, siis mootor vaikib – kaob ELU.

Sina ise söödad end paksuks ja teed haigeks, sest siis oled paigal ja Sinus pole jõudu ega tahtmist ning elu on raske ja hall paratamatus, millega pead leppima ja seega Sa kontrollid ennast öeldes „Mina pean!” Mida rohkem on Sinu elus „Mina pean!” käske seda suurem on protest, rohkem on viha ja vimma, sest Sa tunned, et Sinule tehakse liiga ja Sa pead end kellegi või millegi eest kaitsma. Sa ei astu enese vastu vaid selle vastu, keda või mida Sa Maailmas nähes tundeid kasvatad, nii kindlustad Sa selle, et Sinus ei ole kergust tulla, olla ega minna. Sina oled enese vang, kes tunneb end puuris olles turvaliselt hoituna.

Sa ei vaata ega hellita ennast – Sa ei meeldi enesele, sest tead, et oled enese looming – Sina oled selline, milliseks Sa ennast vangis hoides läbi käskude muutes muudad. Sa määrad endale karistusi ja preemiaid. Annad präänikut selle järgi, kui tubli oled olnud ja käske hästi täitnud või piitsa, kui vastu hakkad – siis oled süüdi ja häbistatud – Sa pole väärt – Sa ei ole ennast väärt ega ära teeninud, sest Sa ei kuuletu endale. Mida rohkem Sa ennast kontrollid, et luua ennast selliseks, milliseks usud, et peaksid olema, et siis lõpuks saaksid ennast armastad, seda vähem Sa endale meeldid ja armastust ei leia Sa enese jaoks kusagilt – sest kui pole tulemust pole ka preemiat.

„Mina pean!” raskuse all vangis lohisedes kaotad Sa sära ja tuhmud. Sa ei armasta ennast, sest ilu on Sinust väljaspool, ta on seal, kus on vabadus värvidele ja loovusele, aga see kõik on kättesaamatus kauguses, ainult ühe sammu kaugusel. Sa tahad küll astuda, kuid Sinus on nii suur hirm olla vaba ja iseenda olemuse väljendus. Sa oled endale vabaduse keelanud.

Kus on Sinu julgus tunnistada iseendale ja Maailmale – Ma meeldin ise endale olles selline, milline ma olen ausalt ja ehedalt olles, sest nii on mul hea olla. Sa vajad hirmu, et leida eneses jõudu kogeda elamise julgust. Kui Sa otsid väljapääsu vabadusse, siis küsi endalt:”Miks ma pean? Mis on see, mis sunnib mind nii tegema?” ja siis Sa leiad oma hirmu üles. Sa ei saa seni astuda, kuni pole enda vastu aus olnud ja tunnistanud iseendale iseenda sees:”Jah, minus on ... , Jah, mina olen ...!” , siis näed Sa oma hirmu ja see, mida näed sellest saad lahti lasta ning vaadates oma hirmule otsa astud tema sisse. Olles tundes lased ta vabaks ja ta lahustub ning Sina oled vaba edasi astuma.

Vee olemus on üks erinevates vormides. Hinge olemus on üks erinevates väljendustes. Hing ei muutu ega muuda, ta valib vahelduse värve ja kuju vahetada – ta on tuul, on päike, on vihm, on äike – Sinul on vabadus olla see, milline Sa valid olla – kõik on võimalik, kui Sa valid vabaduse väljenduda oma olemusena.

Marianne

11.01.2019.a