kogemus
Täna
hommikul tundsin, et viha on minu sees kasvanud nii suureks ja
tugevaks, et häiris tavalist olemist. Ta oli minu sees paigal ega
lahtunud. Uued hetked kasvatasid viha üha suuremaks. Ma ei saanud
aru, miks ta püsis jonnakalt paigal. Kaevasin labidaga radasid lumme
ja kuulasin oma keha, kuid füüsiline koormus ei vähendanud viha.
Läksin koertega jalutama ja kogesin üha uusi vihasööste –
tundus, et mina olengi viha, kes vihkab inimesi.
Hakkasin
otsima seda, mida ma pean oma elus tegema nii, et vajan selleks viha
jõudu. Kuid kõik oli justkui tavaline, argine elamine ja olemine.
Kuid siis vaatasin lähemalt, mis oli see, mis erines tavalisest.
Otsisin seda, mida oli olnud rohkem ja ma leidsin selle üles –
olin pidanud sõitma autoga rohkem kui tavaliselt ja keerulisemates
oludes kui varem. Üleeile pidin sõitma üsna tugeva tõusuga mäkke
lumisel ja libedal teel ning parkima kitsas kohas ja sealt ka ise ära
minema. Eile sadas lumelörtsi ja tuiskas, teedel olid sulalumest
rööpad ja oli libe ning mina sõitsin lumise autoga päris mitu
korda. Täna hommikul oli lund kuhjas ja nähtavus viletsavõitu.
Soome talv ja mägised lumelibedad teed on minule uue reaalsuse
kogemus.
Ma
vaatasin ausalt enda sisse ja tunnistasin, et minul on hirm autojuhtimise ees ning just sellepärast, et tulla selle tegevusega
toime, vajasin ma viha jõudu, et liikuda punktist A punkti B –
viha oli minu abi ja võimalus, kuidas ületada oma hirm ja suuta
julgeda.
Ma
olen autotjuhtinud viisteist aastat. Pidin ja pean seda edaspidigi
tegema, sest ei ole olnud alati teist valikut kuna elasin ja elan
maal ning mul on lapsed, kes käisid ja käivad koolis ning linnadki
ei ole esimese nurga taga. Olen võtnud sõitmist kui paratamatust
ning olen end kiitnud oma tubliduse eest, et küll ma sain ja saan
hakkama ning jõuan kohale. Kuid kuni tänaseni ma ei teadnud, mis
hinnaga see tublidus tegelikult on tulnud.
Kui
ma vaatasin endasse ja tunnistasin oma hirmu autoga sõitmise ees,
siis oli mul endast kahju ja kurbus tuli ning leevendas minu
üksindust. Ma seisin ühe puu vastas ja lihtsalt olin. Pisarad
poetusid kui ma hakkasin tasakesi avanema ja siis algas lainetus, mis
haaras mind üleni endasse. Minu seest voolas häälega oksendades
välja hirm. Kõhulihased pinguldusid ja tõukasid sisimast üles
selle, mis seal peidus oli olnud. Kumedalt ja madalalt kostev hääl
vallandus hoogudena sügavalt minu seest välja ulatudes. Hetk pausi
ja taas tuli uus laine ning see kordus ja kordus – hirmu oli tõesti
palju olnud. Keha puhastus ennast hirmust puhastades, kui mina seisin
puu vastas pisarad voolamas üle näo.
Hood
hakkasid raugema ja vaibusid, hääl vaikis ja mina hingasin kuni
rahunesin ja tasanesin, hingasin sügavalt kogu kehaga välja ja olin
rahus. Maailm oli minu ümber tagasi tulnud ja korraga oli mul nii
külm olla, sest energia oli nii jõuliselt voolama hakanud, et
värinate vallandudes lausa lõdisesin keset puid ja külma valget
valgust.
Kõik
need keerulised kohad ja rasked hetked, kus ma ei lubanud endal hirmu
tunda, sest ma pidin sõitma ja kohale jõudma ning minust sõltusid
teised ja mina isegi, olid olnud minu sees kinni. Autojuhtimine ei
ole olnud tavaline tegevus, vaid see tähendas hirmukogemise
allasurumist. Ma olin uskunud, et kõik see, mis teele minnes ja teel
olles kogetud sai, kadus siis, kui jõudsin kohale, kuid see ei olnud
nii juhtunud, sest ma ei tunnistanud kuni tänaseni hirmu olemas
olemist – ma tegin endale liiga, sundides vägisi tegema seda, mida
ma ise ei oleks valinud kui oleks olnud teine võimalus.
Autojuhtimine on ühelt poolt vabadus ja iseseisvus, kuid teisalt
teadmatus – kas ma saan hakkama ja tulen toime, kas ma oskan ja
suudan, kas ma õnnestun – üha uuesti kogetav väljakutse – ma
ei taha, kuid teen, sest ma pean, kuna mul ei ole teist võimalust.
Autojuhtimisega kaasneb Maailm, mille üle ma ei oma kontrolli ning minu
heaolu sõltub teistest inimestest ja autodest. Sellel teel on loodus
ja tehnilised teemad, mis ei olene minust ning, mida mina ei suuda
ega oska alati lahendada ja olematuks muuta – kas auto käivitub ja
suudan talle tee lumest vabaks kaevata, kas vajadusel on abi olemas,
kas rehvid peavad jne ja jne. See on terve suur eraldi seisev Maailm,
mida mina ei suuda ega oska kontrollida ja hallata ning ka ennast ei saa ma
alati usaldada, sest ma ei tea, mis juhtub järgmisel minutil või
ootab järgmise käänaku taga, kas ma olen valmis selleks, mida ma
ei tea ette, et võib ja saab juhtuda. Ma ei tea on see, mis kasvatab
hirmu kohas, kus ma ei seisa kahe jalaga kindlalt maapinnal vaid
istun masinas.
Ma
ei tea, kuidas ja kuhu läheb siit tee edasi, kuid tean, et võimalusi
on erinevaid ja lahendused on olemas, mina lihtsalt ei tea, millised
ja kuidas nad tulevad enne kui olen kogenud. Ma olen tänulik selle
kogemuse eest, mis ma täna sain kui julgesin iseendale ausalt tõtt
tunnistada – see oli rännak sügavale endasse. Aitäh!
Marianne
09.01.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar