Milline vabadus - kas tahtmiste täitumise paradiis või olemine olemuse väljendusena

Kohas, kus ma tunnen, et pean olema, tahan omada kontrolli, et kindlustada enesele vajalike muutuste läbiviimine, et nii takistada sundust ise muutuda. Kohas, kus ma tunnen ennast vabana ei soovi ma omada kontrolli, sest seal ma ei vaja muutusi või siis usun, et olen võimeline muutusi iseendale vajalikul määral looma. Kohas, kus ma pean olema, tahan omada kontrolli, et läbi selle katsuda piiride pidavust, mille raames olen vaba. Kohas, kus ma olen vaba tean, et mul ei ole kohustusi ja seal ma olen sellisena nagu tahan, siis kui tahan. Kohas, kus mina pean on mul kogemused, et kohustused on takistusteks ja tõketeks minu teel ning need takistused on piirid, mida pean ületama ja kõrvaldama, sest nende sees tunnen end ahistatuna – ma tahan olla vaba.

Väline vabadus on tegelikult näiline, sest kõik võib muutuda juba järgmises hetkes. Väline vabadus on olemine kontrollitult, vahe on selles, kas piiravad raamid ahistavad või lasevad vabamalt hingata. Minu Mina vajab kontrolli, et luua endale sobiv keskkond, kus viia ellu oma tahtmised. Minu Hing on see, kus on vaba vabadus, sest kõik väline võib hetkega laguneda või kaela kukkuda, kuid seda, mis on minu sees ei võta minult keegi ära. Mitte keegi ei saa kontrollida minu mõtteid, tundeid ega olemist, mina ise teen seda, kui lasen oma Minal võtta juhirolli ja jätta talle arvamus, et ta teab, mida ta teeb.

Ma otsin vabadust väljast, et olla keskkonnas, kus keegi teine ei määra ega keela mind, kuid kui teisi ei ole, siis teen seda ise ja üsna edukalt – panen ise endale paika piirid ja reeglid, mis hoiavad mind kontrollitud vabaduses. Vaba saan ma olla läbi oma olemuse väljenduse ka siis, kui mul ei lasta väliselt vaba olla või ma ise keelan ja käsin ennast – ainus tegelik ja tõeline vabadus on olemas minu enese sees. Kuid ometi on minus nii suur tahe luua endale minu tingimustele vastav kontrollitud vabadus – minu tahtmiste täitumise paradiis.

Kui ma ütlen oma tahtmiste e soovide kohta – okey, ma siis enam ei taha – ei tähenda see seda, et ma oleksin andnud soovile vabaduse, vaid nii öeldes ma loobun temast – see on solvunud laps minu sees, kelles kõneleb lootusetus – ma ei usu, et ma saan soovitu ning nii ma lohutan ennast, tehes ettevalmistusi, et tulla toime hetkes, kus kogen tegelikkust.

Olla vaba, lubada endale vabadust kogeda, lasta vabaks on raske, sest usun, et see on kui hüpata tundmatusse teadmata kuhu ja kuidas ma maandun. Keeruline on olla vaba, sest nii palju on minus seda, mis kohtub Maailmaga – keha, sammud, sõnad – need on reageeringud olles vastuseks või saades vastuseid – nad kõik vajavad läbi kontrolli määramist ja seadamist, mida on võimalik teha reeglite ja raamidega. Kuid ometi on minu sees koht, kuhu ma ei ulatu, mida ma ei suuda hallata ega hoomata, sest ikka ja jälle võin enesele öelda, et ma üllatasin ennast kohas, kus minu seest kostsid laused, ma tegin liigutuse või valisin tee, mida ma ise ei osanud oodata, sest see lendas minu seest välja nii ootamatult ja ettevalmistamatult. Selle tulemusel olin ma ise jahmunud, kas meeldivalt või mitte see olenes tagajärgedest ja nii ma, kas rõõmustasin enese üle – vau, kui lahe ma olen – või keerasin pilgu kõrvale, sest ei tahtnud näha ega tunnistada seda, milline ma olla võin.

Minu sees on koht, mis ei allu minu Minale ja just seal ongi peidus vabadus. Minu Mina püüab seda kontrollida, sest ma ei oska veel oma vabadusega toime tulla ning seega ma ei luba vabadusel voolata. Ma panen ta lukkude taha või vähemalt proovin seda teha. Uurin ennast otsides vastuseid küsimustele Miks ...?, et teada saada, milline ma olen. Ma tahan mõista ennast, kuid tegelik vabadus ei ole määratletav ega piiritletav. Vaba olla tähendab ausalt iseendana olemist - kohtumine olevikuga hetkes, mil ta laotub ja olemine mõtlemata tagajärgedele, soovidele või tahtmistele. Kuidas kohtuda olevikuga vabana olles ja võtta teda vastu nii nagu ta on, püüdmata teda muuta, et vältida enese muutumist.

Hetk vahetus ja ma olengi juba teine, sest sekund või kaks on eelnevast möödas – üks juuksekarv poetus, kõht korises, ma reageerisin tundega – kõik see on muutumine ja tõdemine, et mina ei seisa muutumatuna paigal. Kui filmida oma elu ja ennast selle sees sekund sekundi järel, siis on muutused silmaga nähtavad, kuid reaalsuses ma ei mäleta tegelikkust vaid tundeid, mis salvestuvad mälestustes ja ennast nende sees seismas. Aeg möödub, sest hetk vahetub, kuid ma tunnen, et mina ei muutu, sest ma olen ja jään iseendana seisma – salvestunud hetkena kõige sellega, mida kaasas kannan. Muutused on valulikud, sest nad tulevad läbi murdumiste – ma murdun, sest annan vabaduse Hingel olla vaba ja ta sirutab ning avaneb – see on minu Mina, mis kontrolli leevendades praguneb ning ma koorun uuena, udusulis olles õrna ja haprana - ma kasvan seest välja, kui olen liikunud väljast sisse.

PS Proovi ühe käe sõrmedega teise käe üht sõrme ringikujuliselt liigutada. Sa hakkad liigutama oma mõlemaid käsi ja õlga, teisel juhul hoiad kätt pinges, et suuta teha seda, mida proovid, aga luba sõrmel ise vabalt liikuda ja ta teeb üsna ilusaid ringe. Sama on iseenda ja Maailma kontrollimisega – jäta sõrmele st iseendale alles tema vabadus ja ta liigub ise nii nagu tema seda oskab teha, kuid kontrollides tema tegevust pead kasutama jõudu.

Marianne

25.01.2019.a