Ränd ajas – Siis kui selgust veel ei olnud

Täna

Veel on lõpetamata lugu,

lahtised otsad

kütkes hoiavad,

kammitsevad jalgu.

Tahaks juba lennata,

vabadust nautida,

astuda ja valida -

olla valikutes vaba.

Silmapiiril näen

üht sinilindu,

sooviksin ta püüda

ja omale hoida,

kuid temani ei ulatu,

see unistus jääb kaugele -

ma ei saa olla seal,
kus ma olla tahan.

Lindu päikeses näen,

kuid teiste omana

saab neile koduks ta.
Olen kurb, sest jään ilma.

Tuleb mõte lahti lasta,

vabaks anda

ja lubada lennata -

nii väga tahaksin teada,

mis saab edasi ..

Ränd aegade taha

Taas hirm pääseb voolama

aegade tagant valla,

toob pisarad ja hääle kaasa,

ulatub sügavale alla.

Hoopis teisiti kui varem,

täna sagedus on teine,

muutunud on toon,

kuid puhas tunne -

see on HIRM,

mille vallandas

sõna „Oota!” -

püsi paigal

ja vaata,

mis kusagilt

veel üsna kaugelt,

tuleb ega ole kohal.

Seista ja oodata -

nii hirm on minus

ja minu kehas.

Kui tulevik oleks möödas,

juba ära olnud

või jääks olemata,

tunneksin end teisiti,

oleksin vaba ma,

kuid teadmatus

toob hirmu endaga,

sest usun mul tuleb karta,

millestki jään ilma,

kui tulevik on täna.

Ma ei usu, et olen hoitud,

sest mina olin vähem.

Kuis armastada,

kui kaotan.

Kuis vihata,

kui armastan.

Taevas on tähed ja kuu,

mille all istun üksinda.

Ma näen ja tean,

et aeg jõuab varsti kohale -

seni ootan.

Kuis uskuda,

mida loota

tolles ammuses ajas,

mil elasin tulevikuta.

Hirm tuli kaasa,

kandus läbi aja.

Mina täna,

siin ja praegu

olen ka see,

kes ma olin ammu.

Täna on mul keha

ja mul on hääl.

Puzzletükk sai paika,

minevik avanes,

kui siin ja praegu

tundsin sama,

mis hirmu kasvatas

17. sajandi mägises Andaluusias,

seal kauges Hispaanias.

Eile ja täna

Ma näen iga päev,

aga ma ei ulatu

kinni püüdma sinilindu.

Siin jõgi on vahel.

seal uks oli lukus.

On ääretu avarus,

külm üksindus,

seltsiks valged tähed,

koer ja aeg,

mis otsa ei saa,

sest tulevikku ta ei kustuta.

PS Ma ei ütle, et minu tee on kerge. Ränd ajas, hüpe minevikku, oli ootamatu, kui avanemine mind hirmu voolu suunas. Oo ei, kerge ta ei ole, aga üllatusi ja ootamatusi on sellel kuhjaga ja ajab üle ääregi.

Marianne

22.01.2019.a